Venemaa propaganda edu selles seisnebki, et valesid tambitakse järjekindlalt, seal ainult jaburused ongi. Kõige krooniks on aga ütlemine, et Venemaa pole kunagi kellelegi kallale tunginud.

Toomas Alatalu, väliskommentaator
BRÜSSELI PEAARHITEKT: Rohkem odavaid üürikodusid üle linna! (0)
10. veebruar 2017
Eesti Arhitektuurikeskus

"Belgias on suur probleem, et me oleme terve riigi "linnastanud", meil on palju eeslinnu, kus kõik on väga autokeskne. Meil on pidevad probleemid ummikutega," lausus Brüsseli peaarhitekt Kristiaan Borret. "Kui me saaksime minna ajas tagasi, siis planeeriksime teistmoodi. Esmalt tuleb paika panna näiteks trammiteed ja siis sinna ümber ehitama hakata."

Hiljuti Tallinna külastanud Brüsseli peaarhitektile ehk bouwmeester Borretile meeldib, et Tallinn on justkui mitmekihiline tort, milles võib näha korraga eri ajastuid. “Tegin siin ringkäigu ja mind pani hämmastama, et teil on linnas nii palju osasid, mis on üksteisest täiesti erinevad – ajalooline keskus, rannikuala-Kadriorg ja paneelmajade piirkonnad,” rääkis Borret. “Huvitav on, et teatud hetkedel puutuvad nad kokku, näiteks on teisel pool tänavat uus kvartal. Tekib omapärane hõõrdumine, mis mulle väga meeldib, sest see näitab, et linnas on eri identiteete. Samamoodi on meil Brüsselis. Jalutasin Tallinnas ka Kalamaja piirkonnas, see on väga ilus ala, sest ta on pidevas muutumises. Mulle meeldis, et seal oli uus arhitektuur, mida on integreeritud puumajade sekka.” 

Linn mere äärde

Peaarhitekt kiitis Tallinna soovi avada mereäärt järjest rohkem inimestele. “Seotus merega on väga oluline,” selgitas Borret. “Tallinn on merelinn, aga te ei kasuta seda veel piisavalt ära. Ma näen, et muutused paremuse poole on juba käimas, mitmed uued kortermajad on pööratud mere poole. Töötasin kaheksa aastat Antwerpenis, mis asub jõe kaldal, seal oli meie hüüdlauseks “toome linna tagasi jõe äärde”. Arvan, et Tallinn vajab tõepoolest mere äärde tagasi toomist.”

Borreti sõnul on loomulik soosida linnade planeerimisel ja sealse elu korraldamisel eelkõige ühistransporti ja jalakäijaid. “Belgias on suur probleem, et me oleme terve riigi “linnastanud”, meil on palju eeslinnu, inimesed elavad linna ümbritsevas rohelises vööndis, mis pole aga piisavalt tihedalt asustatud ja seega pole võimalik korraldada sealt ühistransporti. Kõik on väga autokeskne ja meil on pidevad probleemid ummikutega, sest liiga paljud inimesed tulevad autodega linna. Kui saaksime minna ajas tagasi, siis planeeriksime teistmoodi. Mina isiklikult usun, et esmalt tuleb paika panna näiteks trammiteed ja siis sinna ümber ehitama hakata.”

Ummikud ja munitsipaalmajad

Tallinna tasuta ühistranspordi kohta arvas Borret, et see on tore idee, aga Brüsselis saaks selline asi paraku toimida vaid ajutiselt. “Meie teeme lihtsalt autode kasutamise kallimaks. Meil on ummikumaks – pead maksma, kui tahad autoga linnakeskmesse sõita,” rääkis ta. “Teeme kõik kallimaks, aga teie võtate samal eesmärgil ühelt asjalt üldse tasu ära.”

Kuna Brüsselis pole palju sotsiaalmaju ja korterite hinnad tõusevad väga kiirelt, on seal järjest enam päevakorda tõusnud munitsipaalmajade ehitamine. “Meil on praegu umbes kümme protsenti majadest munitsipaalmajad, kuid üha rohkem on nende ehitamine ette võetud,” ütles peaarhitekt. “Kui avalik-õiguslik ettevõte ehitab maja, siis ei pea nad teenima sellelt sama suurt kasu kui erafirma, ja nii saabki kortereid odavamalt müüa. Tahame stimuleerida ka väikseid projekte, kus inimesed panevad raha kokku, ostavad maa ja ehitavad endale ise maja. Samuti soodustada linnale kuuluvale maale majade ehitamist – sel juhul kuulub maja küll elanikele, kuid maa jääb linna kätte. Toetame munitsipaalmajade rajamist ka erainitsiatiivil, näiteks sellega, et meil on teatud kinnistud, mida saab osta vaid munitsipaalmaja rajamiseks.”

Tänapäeval saab Borreti kinnitusel linn areneda ja investoreid meelitada just enda omapära rõhutades. “Euroopas on paljud linnad väga sarnased,” selgitas peaarhitekt. “Kui suur firma tahab endale Euroopas peakorterit, siis ta võib minna näiteks Brüsselisse, Pariisi või Amsterdami – kõikjal on head lennujaamad, kõikjal räägivad inimesed inglise keelt, kõikjal on WiFi. Nii ongi tõusnud esile pehmemad omadused: kas see on meeldiv linn, kas seal toimub õhtuti palju kultuuriüritusi, on seal häid restorane, palju parke jne. Näiteks Barcelona on parandanud elukvaliteeti ja seetõttu on paljud linnad otsustanud oma peakorteri sinna viia. Miks mitte valida kõige toredam linn? Seetõttu on hea elu linnas ka majanduslik jõud.”

Segatud linn

Borreti sõnul on oluline hoolitseda, et ei tekiks nn rikkurite linnaosi ja getosid. “Ma usun segunenud linna mõistesse, sinna alla kuulub ka sotsiaalselt, sissetulekuliselt ja rahvuslikult segunenud linn,” rääkis ta. “Selleks on vaja näiteks parandada ligipääsu koolidele, keeleõpet jne, kuid kindlasti mängib oma osa ka linnaplaneerimine. Näiteks kunagi oli Belgias süsteem, mille järgi kõigist suurtest elamispinnaehitustest, kuhu kuulus vähemalt 50 korterit, pidi kümme protsenti olema sotsiaalkorterid. Nii ongi sotsiaalkortereid kõikjal, hajutatult, need ei ole koondunud getodesse, kus on palju sotsiaalmaju, ja samas on kvartaleid, kus pole üldse sotsiaalmaju. See muudab sotsiaalmajutuse ka n-ö normaal-semaks või tavapärasemaks ja vähendab eelarvamusi.”

Uute linnaosade tutvustamiseks korraldab Brüssel festivale. “Näiteks sadamaalal, kus algavad ümberehitused, korraldasime kultuurifestivali,” rääkis arhitekt. “Nii käivadki elanikud seal kandis juba siis, kui ehitus pole veel alanud. Kui hooned saavad valmis, siis nad mäletavad, et käisid seal festivalil või kontserdil ja neil on linnaosaga juba side tekkinud.”

Borreti sõnul lasub arhitektil ja linnaplaneerijal suur vastutus: “Kui ehitamine algab, peab olema juba väga kindel, et tehtud on hea ja õige otsus, sest võtab kaua aega, et ehitatust lahti saada või seda muuta.”

Kristiaan Borret sai Brüsseli peaarhitektiks ehk bouw-meester’iks 2014. aastal. 2006-2014 oli ta Antwerpeni bouwmeester ja sealse ülikooli disainiosakonna dekaan.

 

Keskkonnasõbralik tootmine linnas looks uusi töökohti

Brüsseli peaarhitekt Kristiaan Borret soovib võidelda tööpuudusega, tuues linna väiketootmist tagasi. “Me oleme unustanud, et kunagi oli linn ka koht, kus asju valmistati,” nentis ta. “Tootmine ei tähendaks muidugi metallurgiatööstust, Brüsselis on näiteks palju käsitöögilde ja väikseid šokolaaditöökodasid.”

Borret on oma kodulinnas projekti Productive City ehk Produktiivne linn eestvedaja. Projekt püüab tuua tootmist linnadesse tagasi, et võidelda tööpuudusega ja lähendada kogukonda.

“Me oleme harjunud nägema linna kohana, kus me elame, kus on kontorid, turud ja kaubandus,” rääkis peaarhitekt. “Teame, et see on koht kultuurile ja ametiasutustele, aga oleme unustanud, et kunagi oli linn ka koht, kus asju valmistati. Tootmine sündis linnas. Uuenduslikud tootmismeetodid ja ideed sündisid linnas. 20. sajandi teisel poolel liikus tootmine aga linnast välja. Mõnel juhul küll vaid äärelinnadesse, sest sinna saab kergelt autoga ligi, mõnel juhul aga maailma perifeeriasse, näiteks Hiinasse ja Vietnami.”

Tootmine ei tähendaks muidugi metallurgiatööstust, sest majandus on muutunud. “Tootmine saab olla ka keskkonnasõbralik, väiksemahuline ja vaikne,” kinnitas Borret. “See muutus on juba toimumas – linnades on väiksed pruulikojad ja käsitöögildid, Brüsselis näiteks palju väikseid šokolaaditöökodasid. Samas on meil vaja hoida linnas ka tavalisi ja “räpaseid” asju, kas või toruabi koos vastava tehnikaga või siis autotöökodasid. Vaja on traditsioonilisi, lihtsaid töökohti. Brüsselis on palju kehvade oskustega inimesi, me peame ka neile linnas töökohad looma.”

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.