"Me püüame haigete elu teha nii elamisväärseks, kui see on võimalik. Me saame haige eest hoolitsemisega hakkama, me saame leevendada valu ja muid kaebusi, aga me ei saa kunagi asendada lähedasi. Inimese elu lõpu teeb elamisväärseks see, kui meie lähedased on meiega koos. See on väga väga oluline," rääkis Tallinna Diakooniahaigla juhataja Jelena Leibur. "Kõikide haigete jaoks on oluline, et sa istud tema voodi servale ja kuulad teda."
Tallinna Diakooniahaigla õendusjuht Teija Toivari ning sama haigla juhataja Jelena Leibur vestlesid Pealinnaga hospiitsi eesmärgist ja igapäevaelust.
Milliseid inimesi diakooniahaigla üldse ootab ja kuidas elu hospiitsis välja näeb?
Teija Toivari: Hospiitsis on inimesed, kelle elupäevad hakkavad otsa saama. On erinevad inimesed, kellel arst on pannud erinevaid diagnoose. Ühine on neil see, et nad vajavad kõik rohkem tähelepanu ja neil on keerulised vaevused. Valu, õhupuudus jm. Me katsume neid vaevu leevendada ja teha nende olemise võimalikult heaks. Seda pole muidugi kerge teha, kui on ka väike osakond, oleks kodus seda teha ikkagi parem. Muidugi võivad lähedased alati tulla ja seal olla ning aidata, sellele piiranguid ei ole. Aga kuna meil on kahesed palatid, siis tuleb arvestada ka teise inimesega. Meie juurde satutakse perearsti saatekirjaga. Või ka eriarsti saatekirjaga. Kui inimene on raskes seisundis, siis paneme ta hospiitsi järjekorda. Kui koht vabaneb, siis me helistame ja kutsume inimese.
Kui pikad need järjekorrad on? Kas on mingi üldjärjekord ja siis veel eriti raskete juhtude puhul erijärjekord?
Jelena Leibur: Haigla järjekord on neli kuni viis kuud. Hospiitsi järjekord aga paar nädalat. Kui inimene on väga raskes seisus, tal on õhupuudus või valud, siis me püüame võtta ta sisse kasvõi lisavoodisse.
Meie haiglas on kroonilised haiged. Parkinsoni tõve ja muude närvisüsteemi haigustega. Südamehaiged, diabeetikud. Diagnoosid on seinast seina. Tavaliselt iseloomustab meie haigeid füüsilise võimekuse langus – nad kas ei ole võimelised ise liikuma või on tegemist mäluhäiretega. Dementsusega inimestele on eraldi osakond. Lisaks sellele on meil ka koduõendus.
Pereõed külastavad haigeid kodus ja teevad vajalikke protseduure. Pereõe teenuse eest maksab haigekassa. See peaks olema põhimõtteliselt kättesaadav kõigile, kes seda vajavad. Kõik, kes õe abi vajavad, seda ka saavad, koduõenduses on võimatu tekitada järjekordi. Kui meie ei saa aidata, siis me võtame ühendust mõne teise koduõenduse teenuse pakkujaga.
Millised on üldse hospiitsi põhimõtted?
TT: Me tegeleme inimese ja tema perekonnaga. Me ei tegele ainult haige ja tema haigusega, käsitleme inimest nö tervikuna. On soovitus, et kui inimene hospiitsi tuleb, et ta siis ei oleks üksi, vaid et ta tuleks koos lähedastega, et keegi oleks ikka temaga kaasas. See on psühholoogiliselt raske muidugi. Inimene läheb kodunt kohta, kust ta tõenäoliselt enam tagasi tulla ei saa. See on pingeline ka lähedastele, saata inimene kohta, kus ta hakkab surema. Vahel on ka nii, et haige ise tahaks veel kodus olla, aga lähedased ei jaksa teda seal pidada. See on pingeline olukord ja sellepärast on see esimene vestlus hospiitsi tulles nii patsiendi kui tema lähedastega üsna oluline. On vaja luua usalduslik suhe. Mõnikord see õnnestub paremini, teinekord on sellega vaja rohkem tegeleda. Aga me oleme kogenud seda, et kui see esimene kontakt on õnnestunud, siis on edasine palju lihtsam nii haige kui töötajate jaoks. Ka haiged tulevad julgemalt rääkima oma väikestest soovidest ja ettepanekutest, mida teisiti teha.
JL: Hospiitsi põhimõte on see, et see on inimese elu seal. Kui seda pole ka väga palju järele jäänud, tuleb see väärikalt lõpuni elada. See asi ei käi nii, et ma tunnen end halvasti, teen naksti ja surengi ära. Nii see ei käi.
Me püüame haigete elu teha nii elamisväärseks, kui see on võimalik. Me saame haige eest hoolitsemisega hakkama, me saame leevendada valu ja muid kaebusi, aga me ei saa kunagi asendada lähedasi. Inimese elu lõpu teeb elamisväärseks see, kui meie lähedased on meiega koos. See on väga väga oluline. Meie haiglas on ikka meeskonnatöö. See pole nii nagu operatsioonil et arst on kõige tähtsam. Meil on isegi nii, et õde on kõige tähtsam. Õde näeb seda patsienti kõige rohkem ja oska ka kõige paremini hinnata inimese kannatusi ja teab, mis tal vaja on. Arsti asi on kuulata õde, rääkidas patsiendiga ja panna need asjad kokku.
TT: Üks tähtis asi on meie patsientide puhul eksistentsiaalne küsimus. Mis on tema elu mõte? Mida ta loodab, mida ta usub? Kõigil meie patsientidel on need küsimused tekkinud. Ja mitte ainult neil, ka kodus olevatel vanainimestel. Ja siis on väga oluline, et nii haigla personal kui lähedased oleksid toeks neile küsimustele vastuse andmisel. Kodus olevatele inimestel teeb seda ka sotsiaaltöötaja. Inimestele tuleb pakkuda sotsiaalpsühholoogilist toetust. Ja siin on väga tähtis, et ka kõik meie haigla töötajad suudaksid sellist tuge pakkuda. Kui küsida meie hooldajatelt, et millist tuge nad pakuvad, siis tuleb välja, et palju aega läheb lähedaste kuulamisele ja nende lohutamisele. Täpselt sama ka patsientidega. Nende kuulamine ja lohutamine. See ongi see meeskonnatöö.
JL: See on ka tähtis, et lõpufaasis ei koormataks patsienti liigselt vähemtähtsate asjadega. Ka kõik üleliigsed rohud, mis pole valu leevendusega seotud, peab kõrvale jätma. Jäävad ainult sümptomeid leevendavad ravimid.
TT: Muidugi oleks patsientidel parem kodus olla, aga seal ei saa kahjuks neile ööpäev läbi vajaminevat abi pakkuda. Nii kaua kui saab, peaks vanainimene olema kodus, kui enam ei saa, siis katsume ta vastu võtta, kas või lisavoodit pannes. On ka selliseid jutumeid, mil patsient meil hakkab end paremini tundma ja me võime ta koju tagasi saata. Kas või natuskeseks ajaks – üheks päevaks või nädalavahetuseks. Katsume olla paindlikud.
Millised konkreetsed teenused diakooniahaiglasveel lisaks õendusele on?
JL: Arst kirjutab meie majas ette ravi, aga õdede hoolitsus on ikka põhiline teenus meil. Hooldamist vajavad väga paljud haiged. Ka hooldajateenus. On neid, kes ei saa isegi end pöörata ilma abita. Kõikide haigete jaoks on oluline, et sa istud tema voodi servale ja kuulad teda. Seda teeb õde.
Meil on ka tegevusteraapia. Kui on haige sellises olukorras, et teda saab tegevuse kaudu aktiviseerida ja toetada, siis seda tehakse. See on suur asi, kui inimene tuleb mõne asjaga ise toime. Kas selles polegi elu mõte selles eas, et ma ikka veel mingilgi määral kontrollin ise oma elu? Meil on ka füsioteraapia võimalus. Tehakse ka massaaži. See haigetele meeldib. Kui on näiteks kopsuvähiga tegemist, siis füsioterapeut tuleb ja õpetab mõned hingamisliigutsed, mis kergendavad olemist. See on väga tähtis. See on ka aja sisustamine. Inimene proovib neid harjutusi teha. See on ka psühholoogiline tugi – näe, läkski kergemaks. Meil on juuksusr, meil on maniküür. Meil on oma aed, kuhu saab haigeid viia ratastooliga välja. Seal saavad nad istuda puu all ja lillepeenra juures. Kes tahavad, saavad osa jumalateenistustest.
Dementsusega inimestel oli täna näiteks tore pidu, osakonnajuhataja sünnipäev, kus haiged lõid tantsugi, sõid torti.
Hospiitsis oli selline lugu, et üks haige tõi tordi ja ütles, et tähistame seda, et ta on kuu aega seal olnud. Oligi pidu. Sellised väikesed asjad on ka veel põhiteenuste kõrval.
Kuidas erineb elu teie juures elust vanadekodus?
JL: Vanadekodus on põhiliselt hooldajad ja tegevusjuhendajad. Seal sellist õdede tähelepanelikkust ei ole. Meil on patsientide jälgimine ja märkamine suurem. Meil on ka arst iga päev kohal, hooldekodus arsti ei ole, vajadusel käib perearst. Tänapäeva meditsiin lubabüsna hästi võidalda valuga, meie patsiendid ei pea taluma valu. Teine asi on iiveldamise ja oksendamisega. Selleks ongi teraapia, mis peab võimaldama haigetel end paremini tundma ja andma nende pingutsutele ja kogu elule ka mõtte. Õed ja hooldajad igal juhul peavad oma abi pakkuma nii austaval ja delikaatsel meol, et seda abi poleks raske vastu võtta. Inimeste üks suureaamid hirme valu kõrval on ju ka see, et jäädakse sõltuma täielikult võõrast abist. Olen ka haigetele öelnud: “Mõelge, kui palju teie olete oma elus inimesi adianud. Võtke nüüd ka vastu teiste abi.“
TT: Patsiendiga on vaja usalduslikku suhet. Mõned ei taha isegi valuvaigistit võtta, kartes, et mis siis saab, kui veel hullemaks läheb, et ma siis praegu ei võta. Neile tuleb selgitada, et rohtu tuleb ikka võtta kohe ja selleks on vaja , et patsient sind usaldab.
Aga kui inimesed ei saa lubada seda hospiitsis, nad ei saa arsti saatekirja või ei tea tea seda võimalust või mis iganes muu põhjus ka ei ole, mida siis teha? Paljud võtavad end töölt lahti, et hooldada vanainimest, aga see kujuneb neile katastroofiks nii materiaalselt kui vaimselt.
JL: Sellest tuleb rohkem rääkida, et tegelikult on olemas selleised teenused nagu hospiits, õendusteenused ja muud, mida kohalikud omavalitsused osutavad. Aga selge on see, et niisuguseid teenuseid on vaja veel väga palju arendada, see on ühiskonna üldise tervise jaoks möödapääsmatu ja siin oleks hea kui ka meedia võtaks selle teema päevakorda ja aitaks meie ühiskonna otsustajatel jõuda järele mõistmisega, kui olulised on niisugused teenused ja nende arendamine.
Aga ikkagi, kas see praegune haigte vanainimeste ja nende omaste lõputu piin ikka aitab kaasa väärika surma saabumisele?
TT: Alustama peab ikka sellest, et ühsikondlikud hoiakud peavad muutuma ja eelkõige otsustajate hoiakud. Maailm ei koosne üksnes noortest inimestest ja nende naudingutest. Me kõik saame ükskord vanemaks ja võime haigeks jääda. Parandamatult haigeks. Ka otsustajad ise. Midagi peab hakkama oluliselt muutuma meie arusaamades ja kogu sotsiaal- ning tervishoiuvaldkonnas.
JL: Inimesed sageli siiski ei tea, millised võimalused neil abi saada juba praegu on olemas. Ma tean seda, sest meie sotsiaaltöötajad pidevalt suhtlevad inimestega, kes abi vajavad. Jällegi arvan, et meedia võiks siin paremini abiks olla. Inimesteni tuleb viia teave selle kohta, kuskohast nad abi leiavad. Kohalikud omavalitsused saavad aidata ka neid pensionäre, kel on raske maksta õendusabi omaosalust, mis on 15%. Ei ole veel olnud, et hädasolijale öeldakse ei.
Haiglakohti jääb küll meil väheks, juhtub sedagi, et kui koht vabaneb, siis helistame, aga öeldakse, et oleme juba hiljaks jäänud, inimeste enam ei ole…Meil on see osakond liiga väike – 12 voodit. Süsteem on veel nõrk. Peaks olema nii, ma helsitan ja tean, et saan kohe abi.
TT: Ma tahan siiski julgustada inimesi mitte oma murega üksi koju masendusse jääma, vaid ikka pöörduma meie poole.
Praegu on hospiitsid ainult Tallinnas ja Tartus, kas on kavas neid ka mujale rajada?
JL: Tartu vastav asutus ei nimetagi enda enam hospiitsiks, ma pean ütlema, et see püsib ka meil peamiselt entusiasmil. Seda veavad inimesed, kes tahavad sellesse asja palliatiivsesse ravisse – panustada. Ma usun, et küll neid tulevikus ka juurde tuleb.
Hospiitsi ei saa päris tühjale kohale ja ainult õendusabile toetudes rajada. Mul on meeles mu esimene koolitus, mille sain Norras. See oli muide tasuta koolitus. Ma kuulsin paljusid asju esimest korda. Võiks öelda, et mu silmad avanesid hoopis uude maailma. Hospiitsi pidamine vajab õppimist ja kogemusi. Kogu personal vajab koolitust, mis on ikka ernev tavapärasest meditsiinikoolitusest. On vaja teistsugust suhtumist ka. Teadmist, et surmani on vaja elada. Kuidas raskeid haigeid aidata, see vajab teadmisi.
TT: Soomes on hospiitsiõe kui spetsialisti õpe olemas. Seal on riiklikult kehtestatud nõuded ja see asi on jõudsasti arenenud. Kohalikel omavalitsustel on ka kohustus sellist teenust arendada. Eestis on alles see probleem, et esmalt on vaja selleks tegevuseks saada riiklik aktsept. Palliatiivse abi teenus ei ole siiski seesama, mis õendusabi. Kui saab riigile tõestada,mis see on ja et meil on seda vaja, siis saab edasi liikuda.
Rita He
27. märts 2017 09:36