Kätte on jõudnud aeg, mil tuleb hakata maksma valede otsuste eest. Paraku mitte nendel, kes need otsused omal ajal langetasid, aga tavalistel inimestel, meil kõigil. Selle valeotsuse hind on Eesti mets, kirjutab Virkko Lepassalu. 

Omal ajal põhjendati Auvere elektrijaama rajamist julgeolekupoliitikaga, kuigi oli selge, et jaam ei suuda avatud energiaturul konkureerida. Julgeolekuga annab ära põhjendada ükskõik mida, ja pöörata seda korruptsiooni teenistusse, nagu see sageli toimub vaestes, aga sõjakates arengumaades, kus elanike turjalt kooritakse nende väidetava kaitsmise nimel seitse nahka.

Nii surus kunagine majandusminister Juhan Parts “julgeoleku nimel” läbi Prantsuse firma Alstomi lepingu Auvere põlevkivielektrijaama ploki rajamiseks, kuigi sellega rikuti nii riigihangete seadust kui ka karistusseadustikku. Selle rahvusvahelise ettevõtte korruptiivsus on omaette teema. Lisaks ei ole Auvere jaam 21. sajandi tehnoloogia. Sama raha eest võinuks rajada üle Eesti terve rea kaasaegseid koostootmisjaamu. Kindlasti olnuksid väiksemad jaamad ka julgeoleku seisukohalt märksa mõttekamad, mistõttu ootaks uurijaid Alstomi tehingu kalevi alt väljavõtmisel laialdane avastuste maa. Tegelikult väärinuks see juhtum samasugust riigikogu erikomisjoni uurimist, nagu korruptsioon Tallinna Sadamas.

2016. aasta alguses oli Eesti Energia sunnitud teatama, et 638 miljonit eurot maksma läinud Auvere elektrijaama hinnatakse 39,6 miljoni võrra alla: põhjuseks madal konkurentsivõime. Sel samal põhjusel oli jaama ehitamise vastu olnud nii Eesti Energia nõukogu kui juhatus.

Paraku oli see alles algus. Roheenergeetikud väidavad, et ilma massiivse puidu katlasse ajamiseta ähvardab jaama kuni 160 miljoni euroni küündiv allahindlus. Siin peitub ka põhjus, miks Narva iganenud elektrijaamades huvitutakse järjest enam puidu kasutamisest, ehkki tegemist on põlevkivijaamadega. Kavandatava elektrituruseaduse muudatusega tahetakse anda Narva elektrijaamadele õigus saada toetust biomassi põletamise eest. Ilma selleta hinnataks jaamad 80 miljoni võrra alla.

Ei maksa unustada, et Eesti Energial on ligikaudu miljardieurone laenukoorem. Küsimus on, kuidas suudaks ettevõte laenu maksta olukorras, kus tema varasid tuleb järjekindlalt alla hinnata, sest avatud energiaturul ei suudeta olla konkurentsivõimelised. Eesti Energia päästjaks peaks siin saama Eesti mets. Firma visiooni kohaselt tuleb toota nn rohelist energiat ja see, mis “plaanist” üle jääb, müüakse kvoodina teistele riikidele maha. Roheenergeetikud räägivad, et aastas plaanitakse katlasse ajada enam kui kolm miljonit tihumeetrit metsa.

Ilmselt peitub siin ajaloo iroonia, et Juhan Partsi parteikaaslane Mart Laar on just Eesti metsa säilimist pidanud oluliseks julgeolufaktoriks. Ehk siis varjuandjaks-kaitsjaks võimalikus sissisõjas.

Küllap ongi Eesti metsade ainus võimalus, kui selle kaitsele asuvad külad, kohalikud seltsid ja omavalitsused. Seadustada tuleks kohalike omavalitsuste otsustusõigus raiete puhul.

Kui aga oleks valida Eesti Energia pankroti ja Eesti metsade elurikkuse vahel, tuleks mõistagi valida metsad.