"Kui ma kuulan e-valimiste fanaatiliste jüngrite juttu, meenub mulle nõukogude aeg. Aeg, mil pidi teadma, mida peab andunult kiitma ja mida ei tohi kunagi mitte grammigi laita. Kus kahtlemine süsteemi vääramatus progressis oli keelatud," kirjutab peatoimetaja Maarja-Liis Arujärv värske Pealinna juhtkirjas.
Mul on küsimus. Miks peab selline moodustis nagu riigikogu hääletama Toompeal füüsiliselt ühes ruumis ja ühele nupule vajutades? Miks nad ei võiks oma poolt- või vastuhäält seadustele anda mõne valijaga hotellis või hoopis palmi all kohtudes? Oleks ju palju mugavam. Kui on aga vaja kõnepulti minna, siis väike skaibikõne ja asi tehtud. Ka Ratas võiks ilmselt valitsuse nõupidamisi korraldada videokonverentsina – kes istub parasjagu vannis, kes pühib lapse tatist nina, kes seisab poesabas. Ega Eesti progressiivses e-riigis pole ju üldse vaja inimestel füüsiliselt kohtuda. Ja valitsemine ning omakorda ka valitsejate valimine peab olema ju võimalikult mugav. Nagu e-valimised.
Kui nüüd aga tõsiselt rääkida, siis kui ma kuulan e-valimiste fanaatiliste jüngrite juttu, meenub mulle nõukogude aeg. Aeg, mil pidi teadma, mida peab andunult kiitma ja mida ei tohi kunagi mitte grammigi laita. Kus kahtlemine süsteemi vääramatus progressis oli keelatud. E-valimiste suurimate ruuporite jutt on aga kohati niivõrd labane propaganda, et muutub mõistusega inimeste kõrvadele lausa piinlikuks.
Näiteks Reformierakonna esindajate meelest on e-valimiste vastu inimesed, kes ei teadvat lihtsalt, mis seal arvuti sees häälega juhtub. Mõni süsteemi truu toetaja võrdleb e-valimisi autodega – et kui alguses auto kasutusele tuli, siis jäigi paratamatult palju lapsi auto alla, sest nad polnud harjunud nägema seda kui ohtu. Mõni e-valimiste fundamentalist leiab, et kui e-valimised kaotataks, siis koliks inimesed Eestist ära. Huvitav, miks on Eestist lahkunud need tuhanded inimesed riikidesse, kus e-valimisi pole?
Esiteks pole küsimus selles, mis arvuti sees juhtub, vaid selles, kes arvuti taga toimetab. Ja peamine oht pole mitte Venemaa häkkerid, vaid nagu tänases Pealinnas intervjuu andnud IT-spetsialistid lausuvad, puudub praegu usk just süsteemi käitlejate ehk kitsa ringi IT-inimeste, kes sisuliselt e-valimisi, serverit ja tarkvara valitsevad, usaldusväärsusse. Juba tarkvara saab üles ehitada nii, et “deemonid” ehk võltsimissüsteem on sinna sisse ehitatud, ka e-häälte kiire senine hävitamine tekitab põhjendatult kahtlusi. Kahjuks segavad eestlasi e-valimistest rääkides nn isamaalis-patriootilised tunded, mis ei lase mõistusel näha fakte.
Pabervalimised on praegu töökindlamad ehk võltsimiskindlamad väga selgel põhjusel. Esiteks – kui e-valimiste puhul on võim koondatud kümnekonna inimese kätte, siis pabervalimisi jälgib üle Eesti tuhandeid silmapaare, igas jaoskonnas kümmekond inimest. E-valimised on ehe näide võimu koondamisest kitsa ringi kätte, ja juba see on faktina ohtlik. Kui e-valimiste puhul saab sekundiga muuta tuhandeid hääli, siis pabervalimistel pole nii suure vaatlejate arvu tõttu võltsimine mitte kuidagi võimalik.
Teiseks – e-valimiste vastu saaks usaldus tekkida vaid juhul, kui meie e-valimiste tegijad ja propageerijad oleks senist kriitikat, välismaiste IT-spetsialistide nõudmisi ka tõsiselt kuulda võtnud. Seni on eitatud igasuguseid probleeme, mis tähendab tegelikult avalikkusele valetamist. Oleks süsteemi täiustatud ja täielikult kontrollitavaks muudetud, kui kriitikuid ei rünnataks nii labaselt, võiks e-valimiste üle positiivselt arutleda. Uhkustunne valimiste üle ei lase aga mõistuse häält kuulata.
