"Aeg enne kooli on kindlasti väga-väga oluline. Olen sügavalt veendunud, et meie koolides ei oleks üldse nii palju laste käitumisprobleeme, kui lastega oleks tegeletud juba eelkoolieas, nad oleks saanud vajadusel spetsialisti abi ja vanemad suunamist," ütles Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi lektor, pere- ja kasvatusnõustaja Lii Lilleoja.
Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi lektor, pere- ja kasvatusnõustaja Lii Lilleoja rääkis Vikerraadio saates “Huvitaja. Käitumisraskustega lapsed”, et kui käitumisprobleemidega tegeletaks varem, ei oleks tõenäoliselt probleemid üldse nii suureks läinud. “Käitumisprobleemile on hästi iseloomulik see, et kui sellega ei tegeleta siis need üldiselt eskaleeruvad. Kuigi paljud vanemad arvavad, et need kasvavad välja, kuid see on väga harv juhus. Last on vaja ikkagi suunata ja temaga tegeleda.”
Lilleoja selgitusel ei eelda käitumisraskus psühhiaatrilist diagnoosi, aga see võib olla. “Üldiselt on käitumisraskus mõiste, mis kirjeldab olulist kõrvalekallet tavapärasest käitumisest, mida võiks oodata samaealistelt lastelt samades tingimustes. Tihti ongi see, et laps läheb lasteaeda, kodus on ta olnud üksiklaps, tal on noored vanemad, kogemusi ei ole ja nad on veendunud, et probleeme ei ole,” selgitas Lilleoja. “Kui aga õpetaja võrdleb teda ja tema käitumist lastegrupis, on ta tihti, ka erivajaduste puhul, esmamärkajaks. Käitumisprobleemide taga võibki olla see, et väiksem grupp taustal võib olla tõsine erivajadus, mis siis on orgaaniline kahjustus ja need lapsed vajavad kindlasti spetsialisti abi.”
Kõige tõsisemaid probleeme käitumises avaldub Lilleoja sõnul autismispektri häirega lastel, aktiivsus-ja tähelepanu häirega lastel, kelle puhul saab tõesti öelda, et nende aju töötab teistmoodi kui eakohaselt arenenud lapsel. “Aktiivsus – ja tähelepanuhäiret ning autismispektri häiret me väljaravida ei saa, aga neid lapsi saab ka arendada ja suunata ning nende käitumis korrigeerida. Vajalik on psühholoogi ja eripedagoogi abi,” märkis Lilleoja.
Teine suurem grupp lapsi, kel on käitumisraskused on need, kelle käitumisraskused tulenevad sotsiaalsetest teguritest. “Teame, et laps vajaks rutiini, turvatunnet ja rahu. Keskkond, kus ta kasvab peaks olema stabiilne. Aga kui vaatame enda ümber, on kahjuks väga vähestel lastel seda õnne, et nad kasvavad väga stabiilses keskkonnas,” nentis Lilleoja. “Väga paljud pered lahutavad, tekivad uued pered, korduvad muutused. Muutused on kindlasti üks asi, mis mõjutab lapse käitumist. Teine on ka see, et vanemad ka tihti ei oska või ei pööra rõhku sellele, et lapsele tuleb õpetada sotsiaalseid oskusi, mis on eluks väga olulised. Seda tuleb hakata õpetama juba kahe-aastasele lapsele või varemgi.”
Lasteaiaõpetajad peavad Lilleoja sõnul tihti korvama seda, mis on jäänud kodus tegemata. “Aga kui laps ei omanda sotsiaalseid oskusi on vähe lootust, et ta teiste inimeste ja lastega hakkama saaks. Sotsiaalne oskus ei sünni kaasa. Kui probleemi alaliselt sekkuda ja laps on eakohase arenguga, siis üldiselt saab sellele piiri panna. Lapsele tuleb õpetada ka oma tugevate tunnetega, näiteks vihaga, toimetuleku oskust,” rääkis Lilleoja. “Löömise korral peavad esmalt kõik osapooled rahunema, seejärel kõik kokku kustuda ja arutada, mis juhtus. Löömise teemat tuleks lasteaedades juba lastevanemate esimesel koosolekul käsitleda, mõni vanem ei tule lihtsalt ise selle peale, et vastulöömise asemel on ka muid võimalusi.”
Lilleoja jätkas: “Kindlasti ei ole lapse halva käitumise korral lubatud tema häbistamine. See ei vii kuhugi, see alandab. Alandatud inimene ei pruugi hakata teistmoodi käituma, vaid leiab teistsuguseid võimalusi ning halb käitumine tuleb tagasi.”
Käsitleda tuleks Lilleoja hinnangul hoopis seda teemat, mis oskus lapsel puudu on. “Kindlasti peab siin olema positiivsust. Peame suutma last ennast motiveerida, et ta tahab puuduolevat oskust omandada ja ta mõistab, mis on selle vajalikkused,” sõnas Lilleoja. “Lastepsühhiaater Piret Aavik on öelnud sellise kuldse lause, et käitumisprobleemid on nagu palavik, millel võib olla palju erinevaid põhjuseid. Need põhjused leiavad lahenduse ainult sel juhul, kui need ära tuntakse ja vastavalt sellele lapsi pedagoogiliste võtetega ravitakse. Seetõttu on täiskasvanul niivõrd oluline ülesanne ikkagi süüvida sellesse, mis võib käitumisprobleemi taga olla.”
Lapse käitumine võib Lilleoja sõnul näidata, et selle taga on erivajadus, aga ka seda, et tõsised probleemid on kodus või lapsele pole õpetatud sotsiaalseid oskusi. “Kui väikelaps lööb ema väga tihti kui tunnevad ennast mingis olukorras halvasti või talle miski ei meeldi. Seal taga pole suurt pataloogiat, piisab kui ema võtab lapsel käest kinni ja ütleb väga rahulikult, et emmet ei lööda. Väga suur emotsioone selle ümber olla ei tohi,” sõnas Lilleoja. “Nii uskumatu kui see ka tundub, emade löömine jätkub. Ka koolilastel. Seda ei saa tolereerida, kuna see käitumismuster läheb edasi. Seal võivadki olla perevägivalla juured, kui see on harjumuspärane käitumine. Agressiivse käitumisega peab hakkama tegelema kohe ja saama piiri vähemalt kuuendaks eluaastaks. Kui see läheb edasi, on seda hiljem ohjeldada ja selle piiri panna on palju raskem, mitte võimatu.”
Õhtune lapsele ettelugemine võiks Lilleoja hinnangul olla peres harjumus. “Õhtuse lugemise rutiin võiks jätkuda ka lapse koolis käimise ajal. See on midagi, mis seob, on meie pere aeg. Saame arutada olukordi, mis raamatus ette tulevad, saame valida raamatud, mis haakuvad pere või lapse probleemidega. See on lapsel pühendatud aeg, mis loob sideme vanemaga,” ütles Lilleoja. “Innustan isasid olema õhtused ettelugejad. Need on ilusad hetked, mis jäävad lastele meelde ja see liidab perekonda. Sealjuures saab arutada kõiki elutähtsaid küsimusi.”
