1920ndate lõpus tõmbas konduktor hommikul tööle tulles kõigepealt näpuga üle aknaserva ning kontrollis istmeid, et need ikka puhtad oleksid. Lisaks kuivatas ta järjepidevalt seemisnahast lapiga uduseid aknaid, et rahvas näeks õiges peatuses maha minna.
Homme tähistab linna bussiettevõte Vabaduse väljakul Tallinna bussiliikluse 95. aastapäeva. Regulaarne bussiliiklus sai Tallinnas alguse, kui linn andis 22. mail 1922 arhitektile ja ettevõtjale Fromhold Kangrole loa viie bussiliini avamiseks linnas. Paraku ei tulnud Kangro bussiettevõtte pidamisega toime. Pirital elanud teedeminister Karl Virma kirjutas 1925. aastal, et “autobusid sõidavad üle Pirita silla restoraani ette ja juhid loevad oma õiguseks ennast kangema joogiga karastamas käia. Selle tagajärjel liiguvad autobusid alati hiljaksjäämisega. Sõitjad jutustavad suuri lugusid, kuidas niisugustel sõitudel on saadud hirmu tunda.”
Prominendid said tasuta sõita
Kangro ettevõte läks pankrotti ja 1926. aastal lõi tema varad üle võtnud Krediidipank uue bussifirma Mootor. Ettevõte uuendas pidevalt bussiparki. Tänu Mootorile teenindasid tallinlasi 1930ndate teisel poolel moodsad “ninata” Scania Vabise bussid, mis olid kokku pandud siinsamas Tallinnas. Mootori liinid ühendasid kesklinna Piritaga, Kopliga, Veerenni tänavaga jne.
Omaaegne Tallinna bussiliinide piletisüsteem meenutas tänapäeva kaugliinide pileti eest tasumise korda. Mida kaugemale reisija sõitis, seda rohkem ta maksis. Magasini tänavalt Vene turuni maksis pilet 1930. aastal 10 senti, Balti jaamani 15 senti ja Pelgulinna 20 senti. Lisaks kehtisid mitmed soodustused. 5 või 10 senti võis kokku hoida piletiga, mis lubas ka ümber istuda, samuti edasi-tagasi piletiga. Üks ots Nõmmele Jannseni peatusse maksis 20 senti, edasi-tagasi piletiga aga 35 senti. 10 korra sõidu-kaart maksis 1 krooni 60 senti. Piritale sõiduks võis osta ka 25 ja 50 korra kaarte. Kuupiletid kehtisid vaid kindlatel liinidel, Vene turult Piritale või Jannsenisse sõiduks tuli kuukaardi eest välja käia 7 krooni.
Poole hinnaga said sõita kuni kümneaastased lapsed, õpilased 20 aasta vanuseni tunnistuse ettenäitamisel, vormis sõjaväelased ja koerad. Hommikul kella seitsmeni said poole hinnaga sõita kõik soovijad. Kuni viieaastased lapsed võisid sõita tasuta tingimusel, et nad istuvad vaguralt süles. Personaalseid tasuta sõidukaarte jagati prominentidele, samuti Vabadussõja invaliididele.
Bussides töötasid tavaliselt naiskonduktorid, kel pidi olema hea mälu jälgimaks, et keegi ei sõidaks kaugemale, kui tal pilet ostetud on. Lisaks vastutas konduktor korra ja puhtuse eest. Hommikul tööle tulles tõmbas konduktor kõigepealt näpuga üle aknaserva ning kontrollis istmeid, et need ikka puhtad oleksid. Ka aknad pidid särama. Konduktor kuivatas järjepidevalt seemisnahast lapiga uduseid aknaid, et rahvas näeks õiges peatuses maha minna. Nii bussijuht kui ka konduktor kandsid bussiettevõtte vormi, mis juhtidel meenutas sõjaväevormi, konduktoritel koosnes aga mantlist ja tumedast baretist.
Linn avab oma bussiliinid
Ajapikku muutusid sõitjad viisakamaks ja siis said bussijuhid juba ise piletimüügiga hakkama. Konduktorid jäid vaid pikematele ehk Pirita ja Nõmme liinile. Seda, et bussid oleks liiga täis, karta ei maksnud. Tipptunnil ootasid algpeatuses ka abibussid, mis vajadusel poole reisijatehulgast enda kanda võtsid.
1930ndatel sõlmis linnavalitsus Mootoriga liinilepingu vaid aasta-kahe peale. Juba 1930. aastal pidas linnavalitsus vajalikuks, et bussiliiklus oleks linna enda käes. Pealegi konkureerisid Mootori bussid Tallinna enda trammidega. Oma kavas nägi linn ette, et linnavalitsus võtab ettevõtte bussiliinid üle 1. mail 1932, kui pidi lõppema järjekordne leping Mootoriga. Tallinna linna 1936/1937. aasta tegevuse ülevaatest võib lugeda: “Kus tramm pole majanduslikult tasuv, seal tuleb liiklust korraldada tarbekorral omnibusega. Samuti võimaldaks nende ettevõtete koondamine ühe peremehe kätte laialdast ümberistumise korraldamist omnibus- ja trammiliinide vahel.”
Siiski ei võtnud linn liine üle korraga, vaid järk-järgult, vastavalt rahaliste võimaluste paranemisele. 1. detsembril 1937 avas teedeminister Nikolai Viitak pidulikult Tallinna linnavalitsuse esimese bussiliini Vene turg-Kopli. Tallinna linna bussiliine haldas ettevõte Tallinna Linna Tramm. Esimese liini teenindamiseks oli linn ostnud kolm bussi, mis olid moodsad, nikeldatud aknaraamide ja pehmete istmetega. Bussid olid linna lipu värvi sinised ja kandsid küljel suurt Tallinna vappi.
Üha uute liinidega võttis linn Mootorilt üle ka bussid, juhid, konduktorid ning osa töökojamehi. 1939. aastal olid linna enda bussiveod juba heal järjel, aastas vedasid linna bussid ligi seitse miljonit reisijat
