Tööandjate nurinat valitsuse maksumuudatuste kohta võiks ju ehk isegi tõsiselt võtta. Kui ei teaks, et see nurin ei ole kantud mitte murest Eesti käekäigu pärast, vaid enda rahakoti huvidest.

“Kahjustab Eesti konkurentsivõimet” (loe: minu pangaarvet) – kõlab mõnede tööandjate tüüplause, mis ütlejate arvates paistab nagu rusikas silmaauku sobivat ükskõik millise muudatuse kohta majanduskeskkonnas. Huvitav, kas need ütlejad arvavad tõemeeli, et 0,6% maksukoormuse tõusu tõttu, nagu see käesoleval aastal aset leiab, jääb näiteks mõni välisinvesteering siia tegemata? Kas läheb mõni ettevõte pankrotti? Ilmselge vastus on, et mitte.

Marginaalsest maksukoormuse tõusust rohkem peletab investeeringuid näiteks võidurelvastumise põhjalik kajastamine Peipsi mõlemal kaldal. Sõjateema on ka Eestis ilmselgelt üle võimendatud. Hoidumaks väikese tigeda riigi kuvandist ja säilitamaks “Eesti konkurentsivõimet”, kutsuge meediat pigem üles kaitseväe toimetamisi mitte nii tihedalt kajastama. Igale õppusele ei pea tingimata reporterit saatma ja lastagu kaitseväel rahus oma tööd teha. Sõjaväebaasi ei riski tõesti keegi investeerida. Rääkimata, et kaitseväelase elukutse ei ole kuidagiviisi olulisem kui näiteks arsti või õpetaja oma, kelle tegemisi pooltki nii palju ei kajastata.

Valitsuse tegemiste kritiseerijatelt tahaks aga küsida: mida te tahate? Rohkem raha oma kontole pangas – see on muidugi selge. Aga nii – ühiskondlikus plaanis? Reformierakonda jälle tagasi võimule? Paigalmarssi uuel sammul? Uusi Tallinna Sadama, Autorollo, Arsenali keskuse juhtumite sarnaseid afääre? Uusi annetusi kilekotis? Jätkuvat neoliberalismi, mis maailmas üldiselt prügikasti saadetud?

Mõnedki mõjukad suurettevõtjad, nagu Toomas Luman või Jüri Käo, on olnud valitsuse vahetuse eelse poliitika sponsorid. Eks nad ise tea, mida nad selle eest vastu on saanud. Nad saadavad oma ärritatuse maksumuudatuste üle siiski valele adressaadile. Ei saada aru, et rong, kus oli võimalik teenida odava tööjõu pealt superkasumit, on Eesti jaamast pöördumatult ära sõitnud. Eestis lihtsalt ei ole inimesi, kes oleks nõus kartulikoorte eest töötama. Seda enam, et nõnda radikaalset, peamiselt madalapalgalise tööjõu kurnamisel rajanevat neoliberaalset majandusmudelit nagu Eestis, pole rakendatud kusagil maailmas. Aga nüüd on sellega kõik.

Jüri Käo märkis õigesti, et tööandja üks suurem väljakutse on kiire palgakasv. Ent kui Reformierakond oleks võimul, kas siis palgakasvu survet ei oleks? Muidugi oleks, aga palgakasvu surve ei tulene mitte valitsusest, vaid euroliidu ühisest tööjõuturust ja töökäte süvenevast puudusest, seda ka nn vanas Euroopas. Tõeline, ligi 4% maksutõus toimus Eestis 2008-2009, kui valitses Reformierakond. Siis neelati see suurema nurinata alla, sest põhilaksu said tavalised inimesed, kelle nurinat mõistagi keegi ei kuulanud.

Seega peaksid ettevõtjad praegusele valitsusele pigem tänulikud olema. Eelmise jätkumisel oleksid viimasedki tööinimesed siit lihtsalt jalga lasknud.