Kevadel 30 aastat tagasi algas ENSVs kooperatiivide ajastu, mis sai eelmänguks praegusele turumajandusele. "Üle kogu Venemaa käidi meil õppimas, kuidas kooperatiive teha," meenutas pärnakas Elmar Lepp, kes toonases ajakirjanduses oli tituleeritud esimeseks nõukogude kapitalistiks.

1987. aasta esimestel kuudel otsustati  N Liidus alustada kinnise plaanimajandusliku ühiskonna jaoks enneolematu majanduseksperimendiga. Valitsus ehk ministrite nõukogu andis välja uued direktiivmäärused, mis käsitlesid tarbekaupade tootmist, samuti elanikkonna teenindamise ja toitlustusega tegelevaid kooperatiive.

Esimesed nõukogude eraettevõtted

Sisuliselt oli kooperatiivide näol tegemist nõukogude versiooniga eraettevõtlusest. Ühine omand oli Nõukogudemaal küll ka varem lubatud, näiteks elamu- või garaazikooperatiivide näol, kuid nüüd otsustati see n-ö tootmise teenistusse seada, lootes leevendust tarbe- ja toidukaupade defitsiidile. Seega võib 30 aasta tagust aega ehk kevadet 1987 nimetada turumajanduse taassünniks Eestis. Millegipärast nimetati esimesi “uue aja” ettevõtteid ENSVs  just nimelt kooperatiivideks. Eestikeelne vaste “ühistu” kõlanuks ENSV kohta ilmselt liiga kapitalistlikult.  

Samast ajast ehk 1987. aastast pärinevad ka Nõukogude valitsuse määrused välismaiste partneritega ühisettevõtete loomise kohta. Esimeseks selliseks ühisettevõtteks kujunes 1987. a loodud EKE-Sadolin SP, mille asutajad olid Eesti Kolhoosiehitus (EKE) ja Sadolin & Holmbladi Soome esindus. Toodeti värve ja puidukaitsevahendeid, ja see ettevõte tegutseb siiani.

Kuigi ENSV esimese nn eraettevõtja aule on pretendeerinud mitmed ärimehed, jääb ilmselt tõsiseltvõetavaimaks kandidaadiks sellele tiitlile pärnakas Elmar Lepp. 1986 ehk ligikaudu veel aasta enne kooperatiivide lubamist käivitasid perekond Lepad koos endi tuttavatega Pärnu rannas kogu NSV Liidu esimese videosalongi.

Videomakk maksis mitme aasta palga

Pärnu agrotööstuskoondise esimehe autojuhi, kellena Lepp toona töötas, kuupalk oli 130 rubla, esimese videomaki ostmiseks oli aga vaja 3000 rubla. Kuidagi see raha kokku kraabiti. Päeval näidati lastele multikaid, õhtul kohanduti diskobaariks. Rahvas murdis sisse uksest ja aknast. Tõsi, peagi ilmus Moskvast Gosvideofilmist kohale keegi tegelane, kes nõustus salongi jätkamisega vaid juhul, kuid 80% tuludest läheb neile. Lepp ei jäänud aga kauaks Videobaari loorberitele puhkama, vaid avas esimese siinse lääneliku meelelahutusasutuse, kui jätta kõrvale Viru varietee jms, ehk Sky baari. Sellele järgnesid juba suuremad ärid toidupoodide näol jne.

Rootsi ja ka Nõukogude lehtedes kirjutati Lepast kui esimesest Nõukogude kapitalistist. Kindlasti tegi ta N Liitu toona valitsenud Mihhail Gorbatsovile lääne silmis head reklaami. Juba 1991. a, enne taasiseseisvumist sõitis ta ringi Mercedesega, pakkudes luitunud tänavatel küllalt ootamatut vaatepilti.

“Üle kogu Venemaa käidi meil õppimas, kuidas kooperatiive teha,” meenutas Lepp ise. Tema ütlust mööda pidid esimesed kooperatiivid läbi ajama üsna kesistes tingimustes, sest ruume ei tahtnud võimud anda. “Pakuti vaid keldreid ja pööninguid, ükski ametnik ei tahtnud lasta end kooperatiividega siduda.”

Tõepoolest, algul vaadati igasugustes täitevkomiteedes jm asutustes kooperatiive ja Lepa-suguseid kui ajutiselt psühhohaiglast välja lastud hulle. Oli ju Nõukogude Liidus varemgi ehk 1921. a Lenini poolt algatatud uus majanduspoliitika ehk NEP, mille Stalin 1929. a kinni keeras. Seekordne NEP oli aga tulnud, et jääda.

Raha mõõdeti mõõdulindiga

1987. a Moskvast tulnud määrusega lubati täpsemalt öeldes moodustada kuni kolmest inimesest koosnevaid kooperatiive tootmisjäätmete töötlemiseks ja valmistatud toodangu müügiks. Tänavapilti tekkisid suhkruvati ja vahvlite müüjad. Avati erakohvikuid. Uute tuulte sünnitised olid ka Pingviini jäätis ja hamburgerid. Mõned pakkusid metall- ja puitesemeid, mille tooraine sageli riigi tagant varastatud. 1989. a kevadeks oli Eestisse siginenud juba ligi tuhat kooperatiivi, ning tegemist oli omapärase seguga plaani- ja turumajandusest, ehkki ohjad olid veel nn vana süsteemi käes. Osavamad ärimehed ostsid toonaseid menuautosid Lada 08 ja 09 ning hakkasid nn Lollidemaale esimesi losse püstitama. Rubla järjest süveneva inflatsiooni tõttu veeti raha banaanikastides. Suuremate summade ülelugemine võtnuks igaviku, mistõttu kaaluti summasid kaaluga ja mõõdeti sentimeetriga. Mõned vedasid kusagilt vennalikest sotsmaadest odavaid teksaseid, et need võlts-kaubamärkidega varustatuna “täiesti ehtsate” pähe maha müüa.

Kristjan Kullo poolt Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas kaitstud bakalaureusetööst selgub, et kui nt kooperatiive oli 1. juulil 1987 üle kogu N Liidu 3700, siis 1. oktoobriks 1988 oli nende arv tõusnud juba 48 500-ni. Tegevusvaldkondade raames oli kõige suuremaks osaks kooperatiivide kasvus teenindus, mis 1988. aastaks hõlmas ligi 35% kogu aktiivsete kooperatiivide hulgast. Järgmisele kohale tuli tootmine, mis hõlmas ligi 22,4% jne.

ENSVs kõige rohkem kooperatiive

Kui vaadata liiduvabariikide järgi, siis oli ENSV kooperatiivide protsendi järgi N Liidus vaieldamatult esimesel kohal – iga 10 000 elaniku kohta oli 3,06 kooperatiivi ja iga 10 000 elaniku kohta oli 40 kooperatiivi töötajat. Järgmisele kohale tuli Armeenia.

Eesti kohta võib veel öelda, et mõistagi sööstsid esimestena kooperatiivide võimalusi kasutama nn Viru ärikad, kes olid äris käe soojaks teinud nätsu, teksade jms välismaise pudi-padiga kauplemisega hotellide ümber. Kindlasti iseloomustas neid tavalisest nõukogude kodanikust suurem riskijulgus, mis toonases äris hädavajalik. Suures osas sirgus kunagiste ärikate ja kooperatiivide entusiastide baasilt taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene nn ärieliit.