Euroopa Parlamendi saadik ja ühiskonnateadlane Marju Lauristini sõnul nähakse Euroopas rahvustraditsioone ja rahvuslikku uhkust väga tihti ja väga kahetsusväärselt sageli negatiivses võtmes. Seega on Eestis noorte laulupidu kajastavate välisajakirjanike jaoks oluline näha, et tegemist on rõõmupeoga.

“Rahvuslik enesetunnetus võib olla ka väga avatud ja rõõmus,” ütles Lauristin ERR-ile, vahendas BNS. “Ja ma arvan, et see on Euroopale väga-väga oluline äratundmine. Me alustasime Euroopa Liidu eesistumist ja võib-olla me suudame selle laulva ja tantsiva revolutsiooni ka Euroopa Liidus ära teha.”

“Praegu me näeme, et Eesti ühiskonnas toimub teatepulga üleandmine – õigemini siis dirigendikepi üleandmine vanemalt põlvkonnalt noortele. Ja see noorte läbimurre on minu meelest fantastiline,” ütles Lauristin. “Noor põlvkond – nii lauljad, tantsijad kui ka publik –, võtavad selle traditsiooni omaks ja teevad selle oma nägu. Näiteks kasvõi eilsed (laupäevased) tantsupeomustrid olid ju hoopis teist nägu kui tavalised mustrid. Ja ma usun, et need noorte laulud, mis siin täna hakkavad kõlama, siin me võime ka leida hoopis teise ajastu hingust – seda noorte avatust ja julgust.”

“Kasvõi praegu see laul, meile kõigile tuntud sõnad “me ei taha olla, ei ole vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus”, mis kõlas alati kahtluse ja isegi ahastusena, siis siin kõlab see noorte lauluna täna kui üks selge, enesekindel lubadus ja see on väga vahva,” viitas Lauristin peol kõlanud Rasmus Puuri laulule “Meie”, mis oli kirjutatud Anna Haava sõnadele.

Kõige suuremat ohtu laulupidude traditsioonile näeb Lauristin aga koolis.

“Ega siin ei oleks ju meil praegu neid noorte- ja lastekoore, kui meil siiski jätkuvalt ei oleks ka koore koolides ja kui nii kogu koorikultuur kui ka tantsukultuur ei saaks omale kõva põhja alla juba algkoolist peale,” rääkis Lauristin ERR-ile antud intervjuus. “Ma arvan, et see on küsimus, mis tähendab tegelikult seda, kas jätkub õpetajaid, missugused on nende õpetajate palgad, kas noored tahavad seda elukutset võtta ja missugune on nende vaim, millega nad noori kaasa kutsuvad.”

“Ega tänapäeva lapsi ei saa vägisi sundida koorilaulu, nii nagu meid omal ajal. Nad peavad seda tahtma kõikide muude vahvate asjade kõrval. Ja mis kõige tähtsam, nad peavad tahtma ära tulla virtuaalmaailmast reaalse koosolemise maailma. Minu meelest see ongi kõige olulisem,” selgitas Lauristin. “See, mida tänapäeval annab meie laulu- ja tantsupeo traditsioon noortele, ongi see, et see on reaalse koosolemise tunne. See ei ole virtuaalne sotsiaalvõrgustik – see on reaalne sotsiaalne võrgustik, kus hoitakse üksteist ja tunnetatakse üksteist ja õpitakse üksteist kuulama ja üksteisega koos ka suuri tegusid tegema.”

“Meie püsimise, meie kestmise tagatis on see, et meie 150-aastane laulupeotraditsioon lihtsalt ei ole meil nostalgiline mälestus nagu vanaema sünnipäev, kus pere tuleb kokku, aga tegelikult mõtleb, et issand jumal, miks ma pean seda rosoljet jälle sööma,” kõneles Lauristin. “See on elav koosolemine ja see on tegelikult see päris ‘esto’.”