Elukaaslaselt jõhkralt peksa saanud naine ei soovinud, et mees läheks vangi, ja esitas esialgse kohtuotsuse peale kaebuse ringkonnakohtusse - ekspertide sõnutsi on lähisuhtevägivalla ohvrite selline käitumine pigem reegel kui erand.
Kõnealuse juhtumi puhul ei saa öelda, et peksmine tuli kui välk selgest taevast. 31-aastane Risto on olnud vägivaldne kogu elu. Viimase kümne aasta jooksul on ta seisnud kohtu ees vägivallakuritegude, varguse, vägistamise ja röövi eest. Kohtulahendi järgi lõi Risto mullu oktoobri lõpus Pärnus Suur-Posti tänaval oma elukaaslast mitu korda näkku ja pähe, mille järel kannatanu kukkus selili kõnniteele. Seejärel tagus ta naise pead vastu puidust lippaeda ja lõi teda veel põlvega pähe. Pärast seda virutas mees ohvrile mitu korda kuklasse ja vähemalt kahel korral põlvega näkku. Pärast seda, kui naine Risto käsul põlvitas, lõi mees talle veel jalaga pähe, vahendas BNS Postimeest.
Pärnu maakohus mõistis 28. aprillil Ristole peksmise eest ja varasema tingimisi karistuse tõttu kokku kaks aastat, seitse kuud ja 27 päeva reaalset vangistust. Mees viidi otse kohtusaalist vanglasse, kirjutab Postimees.
Risto advokaat ja elukaaslasest ohver kaebasid otsuse peale ringkonnakohtusse. Ohvri sõnutsi ei õigusta ta Risto käitumist, kuid tema arvates polnud meest vaja vangi panna. Süüdistatavat esindanud vandeadvokaat Tanel Mällas palus karistuse asendada üldkasuliku tööga. Advokaadi sõnul oli Risto pere peamine leivateenija ning vangistusega halveneks elukaaslase ja tema tütre majanduslik olukord tuntavalt. Sissetulekut ohvril pole. Kaitsja argumenteeris veel, et mees on istunud vangis kuus korda, kuid see pole uusi kuritegusid suutnud ära hoida. “Seega on tõhusam isiku suhtes ravi kohaldamine,” leidis Mällas.
Ringkonnakohus ohvrit ega kaitsjat kuulda ei võtnud, nimetades kaebusi põhjendamatuks ja perspektiivituks.
Leidub teisigi analoogseid näiteid. 19. juulil mõisteti viieks kuuks tingimisi vangi mees, kes möödunud aasta novembris lõi ööklubis oma naist rusikaga vastu pead ja nägu. Vaid poolteist kuud enne seda juhtumit oli prokuratuur lõpetanud menetlushuvi puudumise tõttu kriminaalasja, mis oli algatatud mehe vastu sama paragrahvi järgi. Selles kriminaalasjas kirjutas naine tänavu märtsis avalduse sooviga menetlus lõpetada. “Me leppisime ära ja mul pole tema suhtes pretensioone,” kirjutas ohver.
Lääne ringkonnaprokurör Gardi Anderson tõdes, et eelmainitud juhtumid on mõneti erinevad. Kui esimeses näites soovis ohver vangistuse asemel muud karistust, siis teises soovis naine üldse karistamata jätmist. Raskete vägivallategude puhul peab politsei ja prokuratuur aga kurjategijat karistama, isegi kui ohver seda ei soovi.
Ekspertide hinnangul on olukord, kus ohver asub jõhkrutsenud elukaaslast kaitsma, üldjuhul pikalt kestnud vaimse ja kehalise vägivalla tulemus. Mängus võib olla nii hirm, ähvardused kui ka pere ühine rahakott. Anderson nentis, et kui ohver on süüdlasest majanduslikus sõltuvuses, annab vangistus pere heaolule tugeva hoobi. “Olukord, kus lähisuhtevägivalla ohver soovib sekkumist, kuid ei soovi karistuseks vangistust, ei ole sugugi haruldane, ” möönis ta.
Aastaid lähisuhtevägivalla all kannatanud naisi nõustanud psühholoog Ülle Kalvik selgitas, et majanduslikule argumendile lisanduvad tihti vaimsed tegurid. Pärnu naiste tugikeskuse juhataja Margo Orupõld avaldas siiski heameelt, et kohus esimese näite puhul ohvri soovi ei arvestanud. “Riigi ülesanne on oma inimesi kaitsta isegi siis, kui inimene sellest ise aru ei saa,” toonitas ta.
Anderson arvas, et kui pere soovib tõesti koos jätkata, võib vangistusest hoopis tõhusama karistusena mõjuda näiteks sotsiaalprogrammides osalemine ja käitumiskontroll ühes alkoholitarvitamise keeluga. Kalviku arvates aga pole nõustamiselgi teatud punktist edasi enam mõtet. “Vägivaldset suhet ei saa nõustada. See tuleb lõpetada,” ütles ta.
