"Minu sügava veendumuse kohaselt on õpetamise üks peamisi eesmärke lapse enesehinnangu tõstmine ja säilitamine, mitte selle madaldamine hindamise kaudu," nendib Tallinna õppenõustamiskeskuse eripedagoog Ruuda Lind, kelle sõnul on laste madala enesehinnangu üks väljund ka digivahenditest sõltuvusse langemine. Osa lastest on virtuaalmaailma nii kinni jäänud, et ema hoiatuse peale juhe seinast välja tõmmata lähevad nad hüsteeriasse.
Tallinna õppenõustamiskeskus on multifunktsionaalne keskus, kus on võimalik saada spetsialistide nõustamisteenust ja abi eripedagoogidelt, logopeedidelt, psühholoogidelt ja psühhiaatritelt, osaleda koolitustel, seminaridel ja supervisioonidel, töötada pedagoogide ja lastevanematega koos tugirühmades.
“Päris suur protsent meie juurde jõudvatest lastest on kõneprobleemidega,” lausus Lind. “Neist omakorda suure osa moodustavad lapsed, kelle kodus räägitakse üht ja lasteaias teist keelt. Kõige pisemad abivajajad on 2,5-3- aastased.”
Kõneprobleemid on aasta-aastalt süvenenud. Üha sagedasem on olukord, kus vene peredest pärit lapsed pannakse eesti lasteaeda, aga kodus suheldakse nendega ikka vene keeles. “Vahel väidetakse neis peredes, et näiteks isa siiski räägib eesti keelt, aga kui isaga kohtuda, siis saab selgeks, et ta ikkagi keelt ei valda ja sellepärast jäävad ka lapsed kodus enamjaolt emakeele peale,” rääkis Lind. “Kuna mitmekeelseid kodusid on rohkem, siis on ka lastel rohkem keelelise arengu probleeme.”
Nukuteraapiad väikelastele
Keskusest saavad abi ka eripäradega lapsed. Lapsevanem Jevgenia ütles, et on saanud keskusest suurt abi. “Kui me lasteaiateed alustasime, ei teadnud me veel midagi oma lapse diagnoosist, sest kohe pärast sündi ei ole võimalik neid muutusi näha,” rääkis Jevgenia. “Selle tõttu panimegi lapse tavalasteaeda. Kuid tal oli seal silmnähtavalt raske käia. Uue keskkonnaga oli raske kohaneda ja see muutis teda ärevaks. Teised emad soovitasid mul õppenõustamiskeskusesse pöörduda. Emadel on väga raske, sest nemad ei ole ju eksperdid. On väga oluline, et spetsialist ütleks sulle, mis saab. Muidu oled pahatihti oma hädaga üksi ja isoleeritud.”
Linnu sõnul on seoses erivajadusega väga palju ühiskondlikke valehoiakuid – lapsevanem soovib, et laps õpiks tavakoolis, aga lapsele on see halb, sest ta õpivõimekuse tase hakkab siis kiiresti langema. “Suhtumine on küll paremaks läinud, aga tihti on vanematel siiski mure, et mida ütlevad sugulased, tuttavad ja pereliikmed, kui laps pannakse eriklassi,” nentis Lind. “Kui erivajadustega laps saab piisavalt tuge, teda ei ahistata, võib temast tulla suurepärane inimene, kes on ka oma vanematele tulevikus toeks. Kui me need inimesed aga katki teeme sel viisil, et kaasame nad sinna, kus nad saavad negatiivseid hinnanguid või neile ei anta piisavalt abi, sandistame lapse psühholoogiliselt.”
Linnu sõnul tegeldakse keskuses ka väikelaste psühholoogilise abistamisega, sest tihti on nende elumuutus kodust lasteaeda tulles liialt suur ja lapsed reageerivad stressirohkele olukorrale väga ootamatult. “Kodusest keskkonnast suurde kollektiivi tulemine on mõnikord väga valuline,” tõdes Lind. “Lapsed hakkavad tihti teisi lapsi hammustama ja lööma stressi tulemusel ja nutavad tihti. Hüsteeriahood on sellisel puhul väga sagedased ja üldjoontes pingestab olukorda ka see, kui lapsel on koduski pingelised olukorrad ja konfliktid. Näiteks kui üks pereliige otsustab ära minna, lisab see lapsele veelgi raskust. Väikelaps ei oska tihtipeale oma stressi muul viisil väljendada kui agressiooniga, ja sellepärast on nendel juhtudel psühholoogi abi vaja. Väga edukad on praegu olnud savi-liiva ja nukuteraapia. Suurt tuge on kogu protsessist saanud ka lapsevanemad – kuidas lapsega kodus käituda ja suhelda.”
Lind ütles, et lapsevanemate nõustamisega tuleb üha enam tegeleda. Osa vanemaid pöördub nende poole ka näiliselt väikese murega, kuid Linnu sõnul on see siiski parem kui lasta probleemil kasvada. “Kahjuks jäävad paljud lapsevanemad ootele, aga kui neile siis lasteaias öeldakse, et seal ei saada enam lapsega hakkama, jõuavad need vanemad siiski meie juurde.”
Ka suuremate laste puhul on Linnu sõnul äärmiselt oluline, et vanemad teaksid, kuidas ja milliseid kasvatuslikke võtteid kasutada. “Tavaliselt on ka koolile vaja anda sellist elementaarset nõu, et palun õpetage lapsevanemale, kuidas ta saab abistada oma last tekstülesannete lahendamisel. Sageli lahendab lapsevanem ise kohe tekstülesande ära, aga ta ei oska seda lapsele õpetada.”
Lind ütles, et lastel tuleb ka teismeeas tihti kokku puutuda psühholoogidega, sest just selles eas kipuvad probleemid tekkima. “Teismeliste probleemide hulka kuulub ka koolist eemalejäämise küsimus. Suuri probleeme tekitab teismelise virtuaalmaailma elama kolimine, sest siis tekib ka sõltuvus kiiresti ja koolist eemale jäämine on tegelikult vaid aja küsimus,” rääkis Lind. “Elu on näidanud, et arvutikasutamine peab olema paika pandud ka teismelisel lapsel. Halb, kui tal lubatakse kella neljani öösel arvutis istuda, vanemad laiutavad käsi ja ütlevad, et nemad ei saa midagi teha.”
Kuueaastane laps pole tihti kooliküps
Lind ütles, et nende keskuse üks valdkondi on ka laste kooli- ja sotsiaalse küpsuse monitoorimine, mille käigus tegeldakse laste keskendumishäirete ja hüperaktiivsusega. “Siin on enamjaolt probleemiks see, et lapsel on keskendumisraskused ja nad ei oska eakaaslastega suhelda. Muidugi on olnud ka vanemaid, kes tulevad meie juurde murega, et kuueaastane laps ei saanud kesklinna kooli katsetelt läbi, arst aga on kirjutanud, et ta pole veel piisavalt sotsialiseerunud. Meie vaatame lapse üle ja leiame sageli, et väga tore ja armas, hästi arenenud laps, võib vabalt kooli minna.”
Tallinna õppenõustamiskeskuse juhi Milena Pogodajeva sõnul on emotsionaalne küpsus tihti olulisem kui näiteks kirjutamine ja lugemine. “Kui kooli minev laps kogu nõustamise aja ainult laua all autoga põristab, siis on selge, et ta tahaks veel aastakese küpseda. Kui ta siiski kooli läheb ja seal ka ainult laua all mängida tahab, on pahasti, sest seaduse järgi ta enam lasteaeda tagasi ei saa,” selgitas Lind.
Netisõltuvuse üks suurematest varjukülgedest ja indikaatoritest on Linnu sõnul laste madal enesehinnang ja veebikeskkonna meelitav võimalusterohkus, mis laseb lapsel ennast esitleda sellena, kes ta tahaks olla, mitte sellena, kes ta on.
Eripedagoog Triinu Kartau selgitas, et virtuaalmaailmas viibimine on tekitanud paljudele lastele ka keeleprobleeme. “Mäletan nõustamisele sattunud poissi, kes oli väga andekas ja edukas matemaatikas, aga rääkis eesti keelt väikese inglise aktsendiga. See oli külge hakanud ingliskeelsete multikate vaatamisest ja ohtrast interaktiivses maailmas viibimisest. Ta vastas mulle mitu korda inglise keeles, sest ei teadnud mõnd eestikeelset sõna.”
Linnu sõnul tekib tuge vajavaid õpilasi üha juurde, praegune haridussüsteem püüab küll neid aidata, kuid tihti toimub see viivitusega.
Pogodajeva lisas, et kõik suuremad edusammud on ka nõustamises toimunud just tänu sellele, et neil töötavad väga suured oma ala spetsialistid ja praktikud.
Koolikiusamise küsimused tekivad Linnu sõnul peamiselt põhikooli lõpus ja keskkoolis, kui suhted õpetaja, lapsevanema ja teiste õpilastega on sassi läinud. Lõviosa probleemidest on siiski seotud õpikoormusega: “Kui õpilane saaks tuge kas koolis või väljaspool kooli, siis tal ilmselt neid raskusi üldse ei tekiks. Meie juurde nõustamisse tuleb ka kesklinna koolide õpilasi, kellel on tekkinud probleemid õpetajaga või lapsevanemaga. Ka nende probleemide taga on tihti suur õpikoormus. Tihti on lastel pärast kooli veel trennid ja muusikakool, lõpuks ei tule nad enam kõigega toime.”
Lind nentis, et õpetamise üks põhieesmärke on lapse enesehinnangu säilitamine ja tõstmine, mitte madaldamine õpetamise ja hindamise kaudu. “Minu eesmärk õpetajana peab olema see, et laps saab koolist positiivsema enesehinnangu. Ta peab olema koolis oodatud ja teadma, et on teistega võrdväärne, et teda ei lükata madalama astme inimeseks.”
Tuleviku haridus peaks olema kaasav
Linnu sõnul võiks tuleviku haridust näha kui iga last kaasavat. Kindlasti peaks ka õpilaste arv klassides vähenema ja hindamine olema individuaalne, koos individuaalse õppekavaga.
“Oluline on see, et kaasatud saaks ka need lapsed, kes on andekad või üliandekad, aga praegu jäävad just nemad suuresti kõrvale ja arendamata,” lisas Lind.
Kartau hinnangul liigub aga juba praegu kogu haridussüsteem üha enam nii-öelda lõimitud õppe poole, kus õppetöö toimub rühmades. “Me tegelikult juba liigume selle poole, et tunnid oleksid huvitavamad ja pakuksid õpilastele rohkem.”
Erivajadustega lapsed peaksid Linnu sõnul jääma siiski eraldi klassidesse. “Ei ole mõeldav, et toimetulekulaps istub üldhariduskooli klassis. Praeguse seaduse järgi võib ka toimetulekulapse vanem nõuda, et tema laps saaks käia tavakoolis, aga see ei ole ka lapsele kuidagi kasulik, kuigi võib lahendada vanema prestiižiküsimused,” selgitas Lind.
Aitab lapsi, vanemaid ja õpetajaid
• Abilinnapea Mihhail Kõlvarti (pildil) sõnul aitab keskus nii õpilasi kui ka nende vanemaid ja õpetajaid, kui lapsel on tekkinud koolis õpiraskused, lapsel on erivajadused või ka raskused suhetega koolis. Keskus aitab 2,5-19-aastaseid lapsi ja noori
• Keskusesse kuuluvad oma eriala spetsialistid, nii logopeedid, eripedagoogid, psühholoogid kui ka lastepsühhiaatrid. Keskuse teenused on
tasuta.
• 2016. aasta sügisest käesoleva aasta augustini on keskus aidanud 2078 juhtumi korral. Aidatud inimeste hulk on aga tegelikult palju suurem, sest juhtumite taga on tavaliselt rohkem inimesi kui üks.
• Keskus asub Vilde tee 120. Lisaks nõustatakse abivajajad Tallinna täiskasvanute gümnaasiumis Lasnamäel – sügisest saab seal kasutada seitset eri ruumi. Abivajajad võivad helistada telefonidel 640 4938 või mobiiltelefonile 5740 9750.
