Keskajal pandi linnaväravad ööseks lukku ja värava taha jääja võis kella kuueni hommikul konutada eeslinna kõrtsis.
Hiljuti sai Suur Rannavärav selle ajalugu tutvustava infotahvli. See pani pidulikult punkti keskaegse all-linna kõigi kaheksa värava infotahvlitega tähistamisele.
Esimene küllaltki madal ja tagasihoidlik linnamüür, mida kutsuti Margareti müüriks, ehitati Tallinna juba varsti pärast taanlaste vallutust. Käsu linnatara püstitamiseks andis 1265. aastal Taani kuninga Erik V Klippingi ema Margrete Sambor, kes oli Eestimaa emand. Puitkaitsekäiguga müür koosnes 60-70 eri kõrgusega müürilõigust, mis olid lihtsad, enamasti alla viie meetri kõrged ja meeter-poolteist paksud. Ajaloolaste arvates langes nn Margareti müür enam-vähem kokku praeguse säilinud linnamüüri asupaigaga. Uue, võimsama kaitsemüüri ehitamist alustati Tallinna all-linna 1310. aastal Tallinna asehalduri Jens Kanne juhtimisel. Suurte kaarniššidega müür, mida hakati kutsuma Kanne müüriks, oli 6,5 meetrit kõrge ja 2,3 meetrit paks. Seda täiendas müüri siseküljel asuv kaitsekäik, mis toetus võlvitud kaartele. Erinevalt varasemast varustati müürid ripptornidega, mida sai kasutada vahitornidena.
Pidev tüli linna ja härraste vahel
15. sajandi esimesel poolel ehitati linnamüür ulatuslikult ümber, tehti paksemaks ja siseküljele lisandusid tugimüürid. Linnamüür sai siis 11-16 meetri kõrguseks. Moderniseeriti kaitsetorne ja linnaväravaid. Sellisel moel on mõned osad müürist säilinud meie päevini. Tallinna linnamüüris oli 16. sajandil kaheksa väravat, mis omakorda koosnesid tavaliselt mitmest tornist ja neid ühendavatest müüridest. Värava peatornid olid alati neljakandilised, nende ees olid väikeste ümartornidega eelväravad, mis tegi vaenlastel linna pääsemise raskemaks. Kui vaenlane ühest väravast läbi tungis, ei pääsenud ta veel linna, vaid jäi kahe värava vahele lõksu ning linna kaitsjatel oli kõrgetelt müüridelt ja tornidest hea lõksus ründajaid maha nottida. Harju, Karja ja Viru väravate vahel asusid Ülemiste järvest vallikraavi voolava vee peal töötavad vesiveskid, mis olid kasutusel 19. sajandini.
Aadlike Toompea ja kodanike all-linn tülitsesid pidevalt, mistõttu vaba läbikäigu asemel olid nende vahel Lühikese ja Pika jala väravatornid. Need väravad pandi ööseks lukku, nii ei pääsenud Toompeal talvekorteris olevad aadlikud all-linna rüüstama.
Praegu Pika jala värava nime kandev tee rajati algselt otseühenduse võimaldamiseks Toompealt sadamasse. Aegamisi mööda mäenõlva kulgev Pikk jalg sobis liiklemiseks ratsa ja vankriga, samas kui järsemat, Lühikese jala nimelist mäkketõusu said kasutada vaid jalakäijad. Lühikese jala kivist väravatorni ehitas muide aastail 1454-1456 eesti päritolu müürseppmeister Hans Kotke. Praeguseni säilinud võimas tammepuust uks, mis on dekoratiivselt laipealiste sepanaeltega üle löödud, pärineb 17. sajandi algusest.
All-linnas valitses keskajal pärast kella 22 öörahu. Siis panid linnavahid ka kõik all-linna väravad hommikul kella kuueni lukku ning kes välja jäi, pidi öö mõnes Tallinna puidust eeslinna kõrtsis veetma. All-linna väravatest üks vanemaid oli oletatavasti Karjavärav. Arvatakse, et sealtkaudu kulges kaubatee sisemaale juba enne taanlaste tulekut 13. sajandi algul. See asus 14. sajandi algusest praeguse Savoy hotelli kõrval, nõukaaegse väga populaarse Ararati baari ees. Sealtkaudu kulges linnaelanike teekond koos loomadega karjamaale. Värav lammutati 1849. aastal, kui avardati vanalinna viivaid teid. Tänapäeval annab värava kunagisest asukohast aimu vaid väike eri suunas laiali hargnevate tänavatega väljak Sõpruse kino naabruses.
Suurt Rannaväravat mainitakse esimest korda 1359. aastal. See ehitati linna merepoolse külje kaitseks. Värava kaudu kulges peamine kaubaliiklus sadama ja turuplatsi vahel. Peavärav linnamüüris oli suur ja neljakandiline torn. Järgnevalt ehitati eesvärav, millest on säilinud läänepoolne külgtorn. Meri oli toona väravale nii lähedal, et tormiga laksusid lained vastu seda.
16. sajandi algul värava ümberehitamise käigus ehitati lähedusse suurtükitorn Paks Margareeta. Toona kandis see Uue torni või Roosikrantsi torni nime. Roosiga seonduv nimi tuli sellest, et varem oli torni asukohas olnud Roosiaed – linna üks varasemaid avalikke haljasalasid. Lisaks kaitsele pidi see torn merelt tulevatele külalistele muljet avaldama. Paksu Margareeta nime panid tornile arvatavasti meremehed.
Väikest Rannaväravat nimetati esmamainimisel 1360. aastatel Liivaväravaks. Arvatakse, et linna asutamise ajal 13. sajandil asus Tallinna sadam just selle värava esisel rannikul. Hiljem jäi siinne meri madalaks ja sadam viidi Suure Rannavärava esisele maanukale.
15. sajandil oli värava peatorn 5-6-korruseline ja umbes 20 m kõrge. Ehitis lammutati juba 1779. aastal. Viimasena lammutati 1887. aastal Väikese Rannavärava vallivärav ja selleni viinud puust sild. Viimased värava liiklust takistavad jäänused lammutati 1887. aastal. Tänapäeval on Väikesest Rannaväravast järel vaid tükk kõrget kivimüüri.
Mõisnik hukati Harju väravate vahel
Harju väravat on esmamainitud 1361. aastal. Siis tunti seda Smedeporte ehk Sepa väravana. Nimi tulenes sellest, et toona kandis Harju tänav Seppade tänava nime. Harju nime võis värav saada sellest, et siitkaudu kulges liiklus Harju- ja Pärnumaale.
Lõplikul kujul oli Harju värav viiekorruselise ja ligi 21 meetrit kõrge peaväravatorni ning kahe paari eesväravatornidega. Tuntuimaks looks Harju värvast on Riisipere mõisniku Johann von Üxkülli hukkamine 7. mail 1535. Üxküll oli Tallinna linnaõigust rikkudes tapnud oma endise talupoja Suurpere Madise, kes oli juba üle aasta linnas elanud. Raad määras talle teo eest karistuseks hukkamise. Toona asus võllamägi linnamüürist väljaspool. Hukkamise päeval levis kuuldus, et aadlikest sõbrad tahavad von Üxkülli vabastada, kui timukas viib ta linnamüürist välja. Kuna linnas oli verevalamine keelatud, hukati von Üxküll linnaväravate vahel. Koht, kus von Üxküll hukati, on tänavasillutises ristiga märgistatud.
Kuna suurtükid kujutasid endast 16. sajandil aina suuremat ohtu, hakati peagi ehitama linnamüüride ümber muldvalle, mis kuule kinni peaks. 1538. aastal suleti Harju värav just kaitserajatiste ümberkorraldamise tõttu kaheks sajandiks ning avati alles 1767. aastal. Seepärast kutsuti 18. sajandi lõpus väravat ka Uueks väravaks ning Harju tänavat Uueks tänavaks. Kuna värava ette rajati Ingeri bastion, oli sinna vaja ka valliväravat, et muldvallist läbi pääseda. 1821. aastast alates algas Harju värava lammutamine. Esmalt tasandati muldkindlustuse esimesed vallid värava ees. 1862-1867 lammutati vallivärav ja eesväravad ning 1875. aastal peavärav, mida vahepealsetel aegadel oli kasutatud ka vangitornina. 1881 lammutati vana vesiveski ja vallikraavid täideti lõplikult. Nii kujunes Harju värava piirkonda Vabaduse väljak.
Nunne värav tekitas ummikuid
Viru värava peatorn ehitati 1345. aastal. Värav ja seda all-linna turuplatsiga ühendanud tänav said saksakeelse Savi värava ja tänava nime läheduses paiknenud saviaukude järgi. Viru tänava aluspind on savine ja sealt võeti vajadusel savi. 1362. aastal kandis ka tänane Viru tänav Leymstrate nime. Siit, Tallinna ühe peamise kaubatänava otsas paiknenud väravast lähtusid Tartusse ja Narva suunduvad teed. Peavärava ja eesvärava vahel asunud vesiveski jaoks paisutatud vallikraavi kasutati ka hobuste jootmiseks.
Tänaseni on säilinud vaid kaks eesvärava nurgatorni, keskaegse värava põhiplaan on markeeritud sillutisel. Peaväravatorn kadus linnapildist 1843. a. Seoses hobutrammi (hakkas tegutsema 1888) tee rajamisega lammutati 19. sajandi lõpul ka eesvärava tornide vaheline osa ja täiendati torne neogooti stiilis juurdeehitistega. Tänini alles olevad Viru värava eesväravatornid on registreeritud Tallinna kaubamärgina.
Nunne tänavas asunud Saunaväravat mainiti esmakordselt 14. sajandil. Nunnavärava nime sai see hiljem samas kõrval paiknenud tsistertslaste Püha Miikaeli (Mihkli) nunnakloostri järgi. Kuna värava läheduses oli saun, tunti väravat ka Saunavärava nime all. Selles suunas paiknesid keskajal peamiselt suured karja- ja heinamaad, kuid nähtavasti oli ka linnakodanike aiamaid koos suvemajadega. Lõplikul kujul koosnes Nunnavärav kolmest järjestikusest väravast, hiljem lisandus sellele veel 17. sajandi alguses ehitatud vallivärav ja vahtkonnamaja.
Nunnaväravale sai saatuslikuks Balti raudtee rajamine. Balti jaamale piisava ligipääsu tagamiseks tuli värav lammutada. 1868. aastal lammutati kogu kompleks peale eesvärava külgtorni, milles tegutses toona hobupostijaama sepikoda. Enamasti suhtusid linnaelanikud 19. sajandil keskaegsete väravatornide lammutamisse positiivselt, kuid Nunnavärava puhul see nii ei olnud. Seda peeti nii kauniks ehitiseks, et lammutamisotsus tõi kaasa isegi avalikke proteste. Kuulu järgi müüdi värav ühele mõisnikule, kes selle kivihaaval lahti võttis, kivid nummerdas ja kavatses värava oma mõisa juures uuesti üles laduda. Plaanist ei saanud asja ja kivid kadusid. Värava lammutamine aga Balti jaama suunduvate sõidukite ummikuid ei kaotanud. Seepärast murti linnamüür veel ühes kohas läbi – nii tekkis Kloostrivärav, Tallinna uusim värav.
———
Toompea aadlikud pääsesid otse alla vaid puidust silla kaudu
Kui Toompea aadlikud tahtsid oma kaljult mitte linna kaudu, vaid otsealla saada, pidid nad kasutama Toomväravat ja 120 meetri pikkust puidust silda.
Tallinna Toomvärav oli ainus Toompea otseühendus linnamüüri välise alaga. Kuna värav asus võrdlemisi kõrgel, viis selleni 120 meetrit pikk ja 22 kivipostile toetuv sild. Silda tunti toona Pika silla nime all. Hiljem värava ette tekkinud Toompea vallivärava projekti autor on Magnus Johan De la Vallée. Puidust sild oli 1856. aastaks niivõrd kõdunenud, et sealt lasti üle vaid jalakäijaid. 1858. aastal puidust sild ja vallivärav lammutati. Silla asemele kuhjati kokku teetamm, mis avati liiklusele 1861. aastal. Tee sai ehitaja Hans Heinrich Falcki järgi nimeks Suur-Falgi tänav.
