"Eesti ja Soome ühiskonnad on hoolimata näilisest sarnasusest väga erinevad. Mulle meeldib see soomlaste aeglus, järelemõtlikkus, aga ka üleüldine heatahtlikkus, vastastikune austus, viisakus. Mulle meeldib soomlaste põhimõte: "ärge tormake liialt, elu on nautimiseks"! Olen mõelnud, et oma pensionipõlve tahaksin veeta Soomes, kus ma tunnen kõiki oma naabreid ja oma kodutänava kingseppa, kohvikupidajat ja poemüüjat," ütleb seltskonnadaam Anu Saagim.

“Terve mu elu on Soomega sügavalt seotud olnud, kõik kolm mu abikaasat on ju olnud soomlased,” muigab Saagim.

“Mu kõige esimesed üleelamised seoses Soomega olid kahjuks nii ebameeldivad, et neid ma enam meenutada ei soovi. Aga, oi, kui palju tuleb mul seoses Soomega kohe meelde rõõmsaid momente! Mäletan tänini, kui õnnelik ma olin, kui Soome elamisloa sain,” rääkis Saagim.

Muinasjutulised banaanid ja jogurt

“Pikkades öistes viisajärjekordades Soome suursaatkonna ukse taga ma õnneks seisma pole pidanud, lahkusin Eestist Soome, kui Eesti oli veel Nõukogude Liidu osa ja tulin tagasi vabasse Eestisse. Aga ikka on esimene visiit ühte täiesti keskmisesse Soome toidupoodi tänini meeles. Issand jumal, banaanid täiesti vabalt müügil! imestasin. Jogurtiriiuli ees jäin täiesti sõnatuks – milline valik. Värskelt Eesti NSV-st tulnuna oli see minu jaoks täiesti harjumatu, et saan samade toodete vahel valida, me olime ju toona õnnelikud, kui üldse poest piima või hapukoort osta õnnestus,” meenutab Saagim.

Oma kõige helgema Soome-mälestusena nimetab ta aga pulmi oma viimase abikaasa Ristomatti Ratiaga. Nad abiellusid 1994. aastal. “Pulm ise oli lihtne, Ristomatti ema kunagises suvehäärberis, imeilusas mererannas. Kohal olid vaid kümmekond kõige olulisemat inimest. See oli rohkem nagu muretu suvine rannapidu. Meil polnud traditsioonilisi sõrmuseidki. Aga kui ilus see kõik oli!”

Soomet ja soomlasi hindab Anu tänini väga. “Nad on nii lõputult heatahtlikud ja üksteise vastu viisakad. Nad nagu ei ootakski kaasinimestelt midagi halba. Mulle meeldib, kuidas nad hoiavad au sees oma vanu traditsioone. Ja ma hindan väga, kui tähtis on soomlastele nende perekond, sõbrad ja lähedased.”

Soomlased leiavad aega üksteise jaoks

“Meil Eestis on ju nii, et tööd tehes kella ei vaadata. me isegi uhkustame sellega, millised töönarkomaanid me oleme. Aga nii unustame tööd tehes ju oma sõbrad ja lähedased. Aga Soomes on nii, et nii kui kell kukub, lõpetab soomlane töö ja läheb koju. Või siis nurgapealsesse kohvikusse kohvi jooma või baari sõpradega klaasi õlut võtma. Just see kohvikukultuur meeldib mulle soomlaste juures eriti. Inimesed lihtsalt leiavad selle aja, et oma sõpradega kohvitada, üksteise tegemiste vastu huvi tunda.”

“Teine asi, mis mulle soomlaste juures väga meeldib, on naabrite, terve kvartali elanike omavaheline suhtlus. Nad tunnetavad sügavat ühtekuuluvustunnet, kõik tunnevad ja teretavad üksteist. Helsinkis näiteks Kallios või Töölös elades on sul oma nurgapealne kohvik või baar, kus alati tuttavaid eest leiad. Sa tunned oma kodupoe müüjaid, kingseppa, lillepoe omanikku. Sellise naabritevahelise ühtekuuluvustundeni on Eestis veel pikk maa minna.”