Traditsioonilise põllumajandusreostuse kõrval on hakanud häirivalt mõjuma prügireostus, samuti on hakatud häirivateks pidama laevade müra ja muud vees levivat helireostust, tõdes keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna juhataja Rene Reisner, et Läänemere seisund on halb. "Pole kindlaid andmeid, kuidas see sodi, mis meres ulbib, sinna üldse satub, kas tootmisest, transportimisel või jäätmete äraviskamisel."
Läänemere seisund on endiselt halb ja on tekkimas juurde uusi ohte, mis merd reostavad, nentis pärast värskete uuringuandmetega tutvumist keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna juhataja Rene Reisner.
Uus hinnang meie koduse Läänemere seisukorra kohta annab vajalikud teadmised, kuidas merd edaspidi paremini kaitsma hakata. Traditsioonilise põllumajandusreostuse kõrval on hakanud häirivalt mõjuma prügireostus, samuti on hakatud häirivateks pidama laevade müra ja muud vees levivat helireostust. Tähelepanu on saanud ka häirivad muudatused merepõhja elustikus.
Põhjused pole teada
“Selleks, et nende halbade asjadega võidelda, peame teadma põhjuseid, mis neid nähtusi tekitavad. Aga suures osas me kahjuks uute häirivate nähtuste puhul kõiki põhjuseid veel ei tea,” ütles Reisner. Üheks näiteks on tema sõnul igasuguse prügi sattumine merre. “Pole kindlaid andmeid, kuidas see sodi, mis meres ulbib, sinna üldse satub, kas tootmisest, transportimisel või jäätmete äraviskamisel.” Samuti vajavad Reisneri sõnul uurimist mitmed muud asjad, mis kahjustavad Läänemere seisundit.
Palju rohkem on teada põllumajandusreostuse kohta, mida on Eestiski suudetud oluliselt vähendada. Ometi ei saa ka selles osas päris rahul olla. Reisneri sõnul peame veelgi vähendama kahjulike ühendite merre juhtimist ning selleks peavad põllumehed hakkama taaskasutama sõnnikut ja reovett. Muidugi peavad seda kõik hakkama tegema peale Eesti teistegi riikide põllumehed, sest ainult siis suudame meie ühist merd puhtamaks teha.
Praegu kulutatakse Läänemere kaitsmiseks üpris suuri summasid ning on mitmeid programme, mida toetab ka Euroopa Liit, kuid sageli jäävad need üksikuteks ettevõtmisteks. “Mere ökosüsteem on aga üks tervik ning vaja oleks laiemat vaadet ja koordineerimist,” arvas Reisner. “Meil on üpris palju merekaitselasid, kuid pole siiski arusaamist, kuidas nad kõik kokku Läänemere ökosüsteemi mõjutavad,” kurtis ta. Küsimus on ka kaitsemeetmete tõhususes. Vaja oleks paremat ülevaadet sellest, mis mõju ühel või teisel kaitsemeetmel ning selleks kulutatud rahal on ühiskonna jaoks. Tuleks hinnata ökosüsteemi väärtust ka majanduslikus mõttes, see annaks meie sammude õigsuse kohta parema ülevaate, arvas Reinser. Tuleks hakata hindama , mida juba rakendatud meetmed on meile andnud ning kas tehtud kulutused on olnud õigustatud või oleks pidanud midagi teisiti tegema.
Ohtlikke aineid piiratakse, ent see pole piisav
Kõigi nende küsimuste lahendamine ei käi kergelt, kuid poliitiline tahe seda teha on Läänemere äärsetel riikidel olemas, rõhutas Reisner. Juba aastaid on koostatud riikide valitsuste ühisdeklaratsioone, mida on ka täidetud. Nii näiteks on rohkem kui poolel võrra vähendatud igasuguste ohtlike ainete sattumist Läänemerre. Kuid sellest veel ei piisa, sest merre sattuvaid fosfori- ja lämmastikuühendeid on vaja veel rohkem piirata. Seda näitab meile kasvõi igasuvine sinivetikate vohamine Soome lahes.
Praegu valmistatakse ette Läänemeremaade uut ühist deklaratsiooni, milles seatakse uued sihid Läänemere hoidmisel. Reisneri sõnul võetakse seal arvesse ka neid asjaolusid, millest ta just rääkis. Läänemeremaad näitavad koos üles tahet olukorda parandada.
