"Facebook ja Google ei ole meedia, vaid nagu linnaväljak – sa võid sinna minna ja kuulda kõiki, nii rumalaid kui ka tarku," tõdeb New Yorgi ajakirjanduse kõrgkooli (CUNY) professor Jeff Jarvis, kelle sõnul on uus meedia tõhus relv, mille ohtlikkus sõltub sellest, kes päästikule vajutab. 

Millised on traditsioonilise meedia ja nn uue meedia eelised ja kitsaskohad?

Praegu ei ole enam olemas sellist asja nagu traditsiooniline meedia. Me peame olema seal, kus on rahvas – lugejad ja vaatajad. Kui nad on Facebookis, peame oma ajakirjanduse sinna viima, kui nad on Twitteris või Youtube’is, peame ka ise sinna minema, ja oskama seda teha.

Enam ei saa ootama jääda, et publik sinu juurde tuleks. Me teeme seda tööstusharuna jätkuvalt – väidame, et meil on kindlad sihtkohad ja inimesed peavad meie uudiste juurde tulema. Tegelikult peame uudised nendeni viima, muidu jõuavad teised ette.

Kuidas on aga pabermeediaga? On see välja suremas või võib äkki hoopis varsti tuhast tõusta?

Selle surma on tihti ennustatud, aga seda pole seni juhtunud. Trükimeedia toob ikka raha sisse, kuid ma ei rajaks sellele oma äri tulevikku. Ütlen ka ise ettevõtetele, et nad peavad panema endale tulevikukuupäeva, milleks kujutavad ette pabermeedia surma. Selleks ajaks peavad nad olema täielikult valmis muude kanalitega edasi minema. Isegi kui trükimeedia ära ei sure, peab end selleks ette valmistama.

Aga kas trükimeedia eelis võib olla selle vähemalt näiliselt suurem usaldusväärsus?

Ma usun, et mingi vanuserühma jaoks jah, kuid teistele mitte. Mu poeg ja tütar ei loe näiteks kunagi trükiajalehti, see vaatekoht on mõeldud pigem minuvanustele. (Jarvis on 63-aastane – toim.)

Ma olen ka ise kirjanik ja oma sõnade trükis ja leheveergudel nägemine on siiani imetore – sellel on teatav maagia, kuid me ei saa sellele igavesti lootma jääda.

Võltsuudised – kas need on uus nähtus? Miks me neist alles viimasel ajal nii palju kuulma hakanud oleme?

See pole üldse uus nähtus ja te teate seda selles maailmaosas nõukogude propaganda tõttu palju paremini kui meie, ameeriklased. Sellepärast olen ma ka siin – tahtsin õppida, kuidas teie võltsuudistega aastate jooksul toime tulnud olete. Nüüd on meetodid ja mängijad erinevad, kuid alati on olnud propagandat ja valeinformatsiooni. 

On tekkinud lihtsalt uued tööriistad ja kahjuks on “pahad tüübid” “headest” ette võtnud. Uudiste usaldusväärsuse programmiga, mida ma alustasin Facebookilt saadud rahaga, rahastasime projekti, mis kasutab “pahade tüüpide” tööriistu hea ja tõese ajakirjanduse levitamiseks.

Meedia relvana kasutamine võib olla ka kasulik, oleneb ainult, kelle relv see on.

Kas sotsiaalmeediaplatvormid ja meediakontsernid peaksid valimiste ajal võltsuudiste levitamise eest vastutuse võtma?

Ma arvan, et me peame ajakirjanduses olema oma rolli suhtes ausamad.

USA presidendivalimistel oli ajakirjanduses palju seksismi Hillary Clintoni suhtes, oli palju rumalat tasakaalustamist – Trumpi koheldi, nagu ta oleks täiesti tavaline kandidaat. Me raiskasime liiga palju aega ennustamise peale, mis tegelikult ei informeeri avalikkust, ja me tegime seda ka halvasti.

Ühendriikide ajakirjandus ei ole veel tunnistanud oma süüd ja võtnud vastutust tekkinud olukorras.

Kas uuel ja online meedial on juba eos väiksem vastutustunne?

Ei, ma ei usu, et see vastab tõele. Probleem on selles, et internet ei ole meedium. Facebook ja Google ei ole meedia, nad on nagu linnaväljak – sa võid sinna minna ja kuulda kõike, nii rumalat kui ka tarka. See on kogunemiskoht.

Ma arvan, et võltsuudistega võitlemine ei saa olema kerge. Mõned usuvad, et me peame tegelema faktide kontrollimisega, mõned, et me peaks parandama publiku “meedia-lugemisoskust”. Ma ei usu, et kumbki neist lahendab selle probleemi. Vastutustundlikus meedias peame me paremini valesid ette aimama ja avalikkust nende vastu “vaktsineerima”.

Kuhu saab tõmmata aga joone sõnavabadusega? Mis on näiteks rahvale otsene valetamine jne?

Ka need lähevad sõnavabaduse alla. Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kohaselt on sul ka õigus valetada. Kui me kunagi teeksime valetamise ebaseaduslikuks, siis annaksime kellelegi õiguse otsustada, mis on vale ja mis mitte. Siis oleksime aga sarnases olukorras nagu kunagine Nõukogude Liit. Ma ei taha ametlikku “tõehindajat”, eriti meie valitsuselt – see on ohtlik. Selle asemel vajame ausat vestlust ja publikut, kes on relvastatud tõe, faktide ja oskusega nende vahel vahet teha.

Kuidas on aga vihakõnega ja vägivallale ärgitamisega?

USA-s oleme veendunud, et hea kõne kaitsmiseks peame ka halba kaitsma. 1950ndatel oli USA-s kuulus kohtujuhtum, kus kohutav rassistlik organisatisoon Ku Klux Klan marssis linnas, mille peamine elanikkond olid juudid, ja neil lubati seda teha. Lubasime neil seda teha, kuna kaitseme nii ka heade organisatsioonide tegevust. Vihakõnega peavad tegelema erakätes olevad meediakanalid-brändid, riigi kätes on see väga ohtlik.

Mõni riik, näiteks Rootsi, toetab riiklikult eri ajalehti, et suurendada mitmekesisust. Kuidas te seda tegevust hindate?

Ma tean, et USA turg erineb suurel määral Eesti ja kas või Rootsi turust. USA-s olen ma väga mures riigi toetatud ajakirjanduse pärast. Esiteks on meie töö riigimeestel silm peal hoida, ja teiseks, ma ei taha ettegi kujutada, kuidas näeks riigimeedia välja Donald Trumpi all.

See oleneb, milline on riik või omavalitsus, kes meediakanaleid toetab. Poliitiliselt see USA-s ei tööta. Riigist võiks saada järjekordne meediahiiglane, kellel on oma agenda.

Muidugi on valitsustel informatsiooni, mida teabe-ökosüsteemile lisada. Ma ei ole selle vastu.

————–

Ära jaga internetis midagi, mida sa ei taha näha esikaanel!

“Kui sa seisad linnaväljakul ja räägid seal nii valjult, et sind kuuldakse, siis pead leppima sellega, et sind on kuuldud,” leiab professor Jeff Jarvis.

Jarvise hinnangul ei pea olema paratamatus, et sotsiaalmeedia ajastul teavad inimesed sinust kõike. “Lihtne reegel on, et ära jaga midagi, mida sa ei tahaks näha ajalehe esikaanel,” märkis ta. “Sa ei võtaks ju suurt saladust ja ei räägiks seda tervele maailmale. Kui sa seisad linnaväljakul ja räägid seal nii valjult, et sind kuuldakse, siis pead leppima sellega, et sind on kuuldud. Twitter ja Facebook on kohutavad kohad saladuste hoidmiseks. Olen kirjutanud sellel teemal raamatu “Public Parts”, kus ma nendin, et privaatsus on väga oluline ja seda peab kaitsma. Samas peame kaitsma ka enda kogemuste ja kõige muu jagamise väärtust, me saame ühiskonnana jagamisest väga suurt kasu.”

Õigus oma seisukohta muuta on samuti sõnavabadus

“Twitter pole halb asi, seda kasutavad halvad inimesed,” ütles Jarvis vastuseks küsimusele, mida ta arvab Twitteris tehtavast poliitikast.

“Twitter peab ise otsustama. Ma hindan kõrgelt Twitteri ja interneti avatust, kuid ma saan ka aru, et see avatus võib viia halbade inimeste poolt ärakasutamiseni,” lausus professor.

Jarvis nentis, et vahel on raske tõmmata piiri, milline on Twitteris hea säuts ja milline mitte. “Twitter on lapsporno vastu, seal on nende piir ja sellega saame kõik nõus olla,” rääkis ta. “Kas see on aga koht, kus piir peaks olema? Äkki peaks selle tõmbama juba naiste ahistamise juurde või propaganda juurde? Twitter peab otsustama. Sõnavabaduse hulka kuulub ka õigus oma seisukohti muuta.”