Kui mõni kuu tagasi naersid paljud uudise üle, et kes see ikka 1200-eurost keskmist palka teenib, siis nüüd on korraga välja ilmunud justkui hiigelhulk sellest suurematki tulu saavaid inimesi, kirjutab riigikogulane Tiit Terik.

Minu perekond ei erine teistest samasugustest siin Eestis. Päevakajaliste teemade arutelud on tavalised nii nagu kõikidel teistel – kord argumenteeritumad, kord emotsionaalsemad. Aasta alguses arutlesime värskelt jõustunud maksureformi üle. Vestlusringis oli ka mitu pensionäri, ja kuna uue aasta esimene pensionipäev oli möödas, ei saanud aktuaalsest pensionide teemast meiegi keskel mööda. Kõlas arvamusi ja seisukohti, võrreldi numbreid, et kes võitis ja kes kaotas. Kuulasin huviga, sest poliitikuna, kes oli maksureformi heaks kiitnud, soovisin loomulikult kuulda, et inimesed sellest võidavad.

Laua ümber diskuteerides selgus, et neli minu eakat pereliiget võitsid, üks aga kaotas. Tema on töötav pensionär. Selgus, et tal oli avaldus 500-eurose maksuvaba tulu arvestamiseks tema väljateenitud vanaduspensionilt esitamata jäänud. Pensionäril, kes ei tööta, arvestatakse maksuvaba tulu sotsiaalkindlustusametis automaatselt. Nendel, kes töötavad, tuleb otsustada, kas jagada 500 eurot sotsiaalkindlustusameti ja tööandja vahel või valida üks neist. Igal juhul ei lähe ükski euro kaduma ning tuludeklaratsiooniga saab enam makstud raha tagasi. Seega tulemus, mis kontolt vastu vaatab, jääb minu lähemate pensionäride puhul plusspoolele – viiest viis võidavad.

Faktid, mitte kõhutunne

Toimuvat mõista aitasid väikesed selgitussõnad, mida seoses maksureformiga ikka ja jälle ilmselt pea igas seltskonnas kordama peab. Alanud aastast tasub rohkem kui pensionitest või palgast rääkida kogu sissetulekust. Tulu allikaid võib olla mitmeid – töötavate pensionäride puhul tavaliselt töötasu ja pension. Uus maksuvaba tulu 500 eurot kehtib kõigile võrdselt ning eraldi pensioni maksuvabastust pole. Kui pension jääb alla tulumaksuvaba 500 euro piiri, on pension igal juhul maksuvaba. Siinkohal tahan meelde tuletada, et sel aastal tõuseb keskmine pension 6,3% ehk 442 euroni.

Ehkki mõistan poliitiliste vastaste kiusatust süüa suppi keemistemperatuuril ja tuua esile neid, kes uue korra valguses peavadki ühiskonnale rohkem tagasi andma, tasuks esmajoones pöörata tähelepanu faktidele ning anda oma hinnangud nendele põhinedes, mitte kõhutundele. Kuigi täpsema pildi töötavate pensionäride sissetuleku tõusust netopalga kasvu arvelt saame veebruari keskpaigaks, võime tänagi üht-teist öelda. Näiteks enam kui 90% pensionäride sissetulek tõuseb või jääb samaks. Alla 10% pensionäridest, kelle sissetulek on üle 1350 euro, hakkab panustama senisest 0,2 senti kuni 83,2 eurot enam. Seejuures maksimaalselt ehk 83,2 eurot peab loovutama ainult vähemalt 2100-eurose sissetuleku juures, mida saab alla 2% pensionäridest. 1500-eurose sissetulekuga pensionär maksab iga kuu vaid 17 eurot rohkem tulumaksu kui eelmisel aastal.

Et naabril läheks paremini

Tuleb ka märkida, et maksuvaba tulu avaldust ei ole sotsiaalkindlustusametile esitanud tervelt 68 325 ehk 18,32% pensionäridest. Ehk on suur osa neist esitanud avalduse oma tööandjale ja just seetõttu võib paljudele tunduda, et riik võtab pensionitelt senisest rohkem. Siinkohal rõhutan, et töötavad pensionärid ei maksa ka uue süsteemi järgi rohkem tulumaksu kui sama sissetulekuga töötajad.

Avalikkuses peetavad diskussioonid maksumuudatuste üle on muutunud aga teravaks, ja hoidku selle eest, et mõni poliitik veel selle kohta toetava sõna kostaks. Mõned kuud tagasi teavitas statistikaamet, et keskmine palk küündib nüüd 1200 euroni. Nii mõnigi naeris selle peale, et küllap ametnike kõrge palk selle keskmise nii kõrgeks on ajanud, sest kes see muu nii kõrget palka teenib. Nüüd, mõned kuud hiljem tuli välja, et teenib ikka küll, ja see on iseenesest meeldiv tõdemus. Ent ometi on meie ümber märksa suuremal hulgal neid, kelle käsi ei käi neist sõltuvatel või sõltumatutel põhjustel nii hästi. Miinimumpalk on Eestis 500 eurot, mediaanpalk, millest pooled teenivad veelgi vähem, 900 eurot. Need on kõnekad numbrid, millest ei tohi ka poliitilises demagoogias mööda vaadata.

Mõistan, et rikkuse ümberjagamine jõukust ei suurenda, küll aga suurendab loodetavasti tervikuna ühiskonna heaolu ja sidusust. Arusaadavalt võib mõnes situatsioonis pidada solidaarseks seda, et riik võtab ühtmoodi maksu eranditult kõigilt, sõltumata nende inimeste majanduslikust seisust või sotsiaal-sest staatusest. Nii tehti käibemaksu tõstmisega aastaid tagasi. Teine lähenemine on püüda mõista seda, kus kohast king kõige rohkem pigistab, ning tekitada ühiskonnas mingitki tasakaalu. Iga muudatus on ebameeldiv ja stressi tekitav, ometi on aasta alguses rakendunud maksureform esimene tõsiseltvõetav ja siiras püüd kasvatada solidaarsust. Et ka naabril läheks kas või natukenegi paremini kui eile või täna.

Selle lihtsa mõtte võttis minu arvates tegelikult väga hästi kokku ka meie õiguskantsler Ülle Madise hiljutises Foorumi saates, parafraseerides USA filosoofi John Rawlesi – õiglane hüvede jaotus ja elukorraldus võiks olla niisugune, mis paistab õiglane sõltumata sellest, millisesse rolli sa ise ühel hetkel satud. Nii nagu iga uuendusega, on kõige olulisem siiski selgitustöö ja seda peab tegema veelgi rohkem, et tekkinud segadus ei jätaks positiivsed seadusemuudatused emotsioonide varju.