"Samad inimesed, kes kohati irooniliselt ütlevad suurtele majandusraskustes peredele, et miks te lapsi saate - virisevad selle üle, et miks on meil Eestis nii vähe tööjõudu," ütleb Eesti lasterikaste perede liidu juhatuse liige Erki Tiivas.
Eesti lasterikaste perede liidu juhatuse liikmel Erki Tiivasel on neli last. “Me mõlemad lihtsalt tundsime, et soovime suuremat peret. Uskusime, et neil lastel saab olema vahva ja rõõmurohke lapsepõlv ja täiskasvanueas tugev ja kokkuhoidev suguvõsa,” rääkis Tiivas. “Kuigi esimesed aastad olid kurnavad, läheb olukord järjest helgemaks.” Tiivase abikaasa ja laste ema on olnud alates esimesest lapsest üle 14 aasta kodus, viimasel ajal aga kaalunud tööle naasmist.
“Minu meelest nurisetakse Eestis töökäte vähesuse üle, aga suurperede puhul küsitakse, et miks neil nii palju lapsi on,” ütles Tiivas. “See on väga silmakirjalik ja väga piiratud maailmavaatega inimeste suhtumine.”
Ajal, kui Eesti tähistab oma 100. sünnipäeva, on endiselt õhus küsimus, kas me jääme kestma ka järgmisel sajal aastal. “Eestis on sündimus võrreldes teiste Euroopa riikidega üsna hea. Madal küll, aga teistel on üldjuhul veel madalam,” nentis MTÜ Eesti Sündimus-uuringud esindaja Lea Danilson-Järg. Samas jääb meil sündimus alla taastetaseme – eelmisel aastal sündis 13 520 last ja samal ajal suri 15 480 inimest. Sündide arv oli ka aasta varasemaga võrreldes ligi 400 võrra väiksem
Sündimus on suurem maapiirkondades. “Eks sellel ole mitmeid põhjuseid – üks neist kindlasti eluasemeküsimus. On ju teada, palju maksab suuremat peret mahutav eluase maapiirkonnas ja palju Tallinnas,” rääkis Danilson-Järg.
Eesti demograafiakeskuse vanemteadur ja juht Luule Sakkeus lisas, et laste suuremat arvu maapiirkondade peredes seletab juba see, kui me mõtleme, millises keskkonnas tahame oma lapsi kasvatada. “Muidugi turvalises, rahulikus, eemal suurtest ahvatlustest, oludes, kus jagub tähelepanu igale lapsele. Viimase rahvaloenduse andmetel on kõigis neis maakondades, kus on pigem väiksemad linnad, ka suurem sündimus.”
Suuremas peres on ju ikka kuni kaks rahateenijat, sõltumata laste arvust.
Tiivase hinnangul takistavad kolme ja enama lapse saamist ennekõike majanduslikud ja eluasemeprobleemid: “Suuremas peres on ju ikka kuni kaks rahateenijat, sõltumata laste arvust.”
Ebavõrdne suhe järelkasvu ei too
Suurtes peredes on eri uuringute kohaselt kohustused võrdselt jagatud. “80% kolmelapselistest peredest, kus on mõlemad vanemad, on ema rahul sellega, kui palju isa tegeleb lastega,” lausus Danilson-Järg. “Kõige vähem on mehe panusega rahul ühe lapsega naised. Ka lahutuste statistika näitab, et kõige suurem tõenäosus jääda üksikemaks on nendel naistel, kellel on üks laps ja kes ei ole abielus. Esimene laps ongi nagu proovikivi, sest näitab, kuidas pereelu toimima hakkab – varem on ju raske aru saada, milline on partner lapsevanemana. Väga võimalik, et nende meestega, kes ei panusta piisavalt, ei tahagi naine rohkem lapsi saada ja suhe võib üldse puruneda.”
Esimene laps ongi nagu proovikivi.
Keskmiselt soovivad Eesti mehed ja naised perre vähemalt kolme last. “Väga suur vahe on selles, mida inimesed näevad ideaalina ja mis neil tegelikult on. Tegelikult soovivad pered palju rohkem lapsi, aga enamusel jääb see majanduslike takistuste taha. 60% kahe lapse emadest sooviks perre kolme või enamat last,” rääkis Danilson-Järg.
Ka statistika näitab, et paljud suhted purunevad lapse esimese kahe eluaasta jooksul, sest mehed pole vastutuseks valmis. “Üks uuring näitas, et kuigi naised tahaksid rohkem lapsi, pole neil kindlust, kas mees ikka jääb pere juurde ja kas tema peale saab kindel olla, kas tekib hea püsisuhe. Võib-olla see ongi üks takistus laste sünnil,” ütles saate- ja õhtujuht ja suhtenõustaja Hannes Hermaküla. “Mehed kipuvad naisi vahetama. Nad ei suuda pereelu ja egoistlikku heaolu kokku panna. Naistesse suhtutakse nagu autodesse, mis vajavad kogu aeg moodsama mudeli vastu vahetamist.”
27 aastat abielus olnud kahe poja isa Hermaküla leiab, et kui mehed panustaksid rohkem, oleks peredes ka vähem lahkhelisid. “Üks paarisuhte kuum teema ongi kodutööd, mille üle praegu ka palju arutatakse,” lausus ta. “Kui naine tunneks, et tal on tugi kodus olemas ja ta saaks natukene rohkem puhata, aitaks see kindlasti kaasa otsusele kolmas laps sünnitada.”
Siiski näitavad uuringud, et mehed arvestavad päeva planeerides pigem oma palgatöö ja vaba ajaga, kui koduste kohustustega. Päevas kulutavad Eesti mehed kodutöödele keskmiselt poolteist tundi vähem kui naised, kellel kulub majapidamisele ja perekonnale 4,1 tundi.
Statistiku ja rahvastikuteadlase Ene-Margit Tiidu sõnul võtavad mehed ja naised pere loomist erinevalt. “Kõik mehed võib-olla ei suhtu peresse niisuguse tõsidusega kui naised. See ei ole nende jaoks nii tähtis eneseteostus,” rääkis ta. “Koduste kohustuste jagamine kuulub muidugi hea pereelu juurde ja kindlasti mõjutab see samuti laste saamise soovi.”
Ka Tiivase meelest peaksid majapidamistööd olema jagatud võrdselt: “Kas see vajab just graafikut, aga mõlemad peavad panustama, majapidamine on ju ühine.”
Eesti perepoliitika Euroopa parimaks
Hermaküla sõnul võiks rohkem rääkida isarollist ja näidata positiivset eeskuju. “Peaks rääkima sellest, kui kihvt on olla isa,” ütles ta. “Mäletan, et kui ma 15 aastat tagasi esimese lapse sain, lükkasin teda vankris mööda tänavat, ja üks väike poiss ütles oma isale, et näe – mees lükkab lapsevankrit! Aga ma arvan, et selline suhtumine vaikselt kaob. Ma arvan, et kõige matšolikum mees on see, kes suudab oma pere eest hoolitseda.”
Peaks rääkima sellest, kui kihvt on olla isa.
Tiivase hinnangul on varasemad otsused, nagu näiteks 2009. aastal vastu võetud õppelaenu kompenseerimise kaotamine ja eluasemelaenu intresside maksusoodustuse alt välja arvamine rahva ja perede usaldust riigi vastu vähendanud. (Otsused tegi Ansipi valitsus – toim.) “Näiteks konkreetne probleem on seotud riigi käitumisega ja õiguskindlusega – riiklikud toetused ei tohi piltlikult üleöö väheneda, nagu oleme seda näinud õppelaenu kompenseerimise kaotamise või eluasemelaenu intresside maksusoodustuse alt välja arvamisega,” rääkis ta. “Kui seda kindlust ei ole, siis ollaksegi ettevaatlikumad ja lõpptulemusena ei saada rohkem lapsi. Peresisene analüüs jõuab selleni välja, et pigem ei.”
Kuid asjad on tasapisi paranemas ning riik on hakanud oma tegevusega perede usaldust tagasi võitma. “Viimastel aastatel, eriti möödunud aastal tõusnud toetused, nagu lasterikaste perede toetus, on kindlustunnet märkimisväärselt parandanud,” lausus Tiivas. “Tänu ka omavalitsuste juhtidele, kes on oma piirkonnas teinud samasuguse mõjuga otsuseid – näiteks kauaoodatud lasteaiatasude kaotamine. Eesti on muutunud laste toetamise suunal Euroopas üheks paremaid võimalusi pakkuvaks riigiks, veel viie aasta eest olime sealt kaugel. 2016-2017 toimusid aga suured arutelud ja tehti otsused. Näiteks seesama huvihariduse toetus – 15 miljonit aasta kohta – ja ka suurem tähelepanu lasterikastele peredele, selle eest on pered väga tänulikud.”
Ka Danilson-Järgi sõnul on Eesti perepoliitika siiski Euroopa esirinnas. “Eesti perepoliitika on väga hea ja see on ilmselt ka just selle tõttu on meil sündimus ka enamus Euroopast kõrgem. “Meie sündimus on pigem sarnane Põhjamaadele, kui Ida- ja Lõuna-Euroopale,” ütles ta. Järgi sõnul on riik on juba tasapisi hakanud lasterikaste perede toetamisel õiges suunas liikuma. “Sellest aastast alanud lasterikaste perede toetus, mille terviklikku mõju näeme selle aasta jooksul, annab paljudele võimaluse juurde. See on samm õiges suunas,” ütles ta. “See on kolmelapselistele peredele väga palju juurde andnud ja nende elukvaliteeti parandanud aga nelja-viie lapse juures muutub efekt väiksemaks. Peaks mõtlema ka neljanda-viienda lapse toetuse tõstmisele.”
Pereabiline ja riigi laenukäendus
Danilson-Järgi sõnul on Eesti perepoliitika olnud ühe-kahe lapse keskne. “Kui neid meetmeid täiendada, siis eelkõige vaatega sellele, kuidas pere saaks jõuda kolmanda-neljanda lapseni,” ütles ta. Danielson-Järgi hinnangul võiks üheks lahendustest olla ka neljanda-viienda lapse toetuste tõstmine.
Tänu heale perepoliitikale on meil sündimus enamus Euroopast kõrgem.
“Küsimus ei ole selles, kas me kulutame riigina raha konkreetselt sotsiaaltoetuse näol, vaid selles, kas me näeme riigina perspektiivi, et meie rahvas tervikuna säiliks ja kasvaks,” sõnas Tiivas. “Kui see on prioriteet, siis ei ole küsimus enam rahas, vaid prioriteetides, kuhu seda raha pannakse.”
Eriti suur murekoht on ekspertide ja perede endi hinnangul elamispinna leidmine. “Iga pereliige vajab kasvades järjest rohkem oma ruumi ja lapse kasvatamisel on olulise tähtsusega, et tal oleks koht, kus olla omaette. Paljud vanemad teevad seda oma mugavuste vähendamise hinnaga,” nentis Tiivas.
Lahendusena pakuvad asjatundjad välja, et riik võiks ulatada perele kodulaenu saamisel abikäe. “On mõeldav, et laenu käendatakse riiklikult ja suurperede puhul võidakse laen osaliselt kustutada,” mainis rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit.
Probleemiks on ka see, et emadel on pärast vanemapuhkuse lõppu keeruline tööle naasta, kas või poole kohaga tööd leida, sest siis ei saa enam nii palju perele pühenduda. “Soomes on niisugune asi nagu laste koduhoiu toetus – kui ema tahab olla kauem kodus, makstakse talle umbes 300 eurot, tal on ikkagi mingi sissetulek, mis annab võimaluse kodus olla või osaajaga tööd teha, et perele jääks rohkem aega,” rääkis Danilson-Järg.
Tiivase sõnul on meil puudus ka pereabilise teenusest: “Perel on vaja, et ka ema saaks käia tööl, kas või eneseteostuse pärast. See aga eeldab, et keegi näiteks pesu peseks ja toad korras hoiaks.”
Perel on vaja, et ka ema saaks käia tööl, kas või eneseteostuse pärast.
Vanavanemate roll on samuti väga oluline, ning Danilson-Järgi sõnul võiks sedagi riiklikult toetada. “On välja pakutud, et vanemahüvitist võiks saada kasutada ka vanavanemad – näiteks jääks mõni neist lapsega koju,” mainis ta. “Laste arvestamise osakaal pensionisüsteemis vajab samuti suurendamist, sest praegu paljulapseliste perede emad pigem kaotavad pensionis.”
Tiidu sõnul on murekohaks ka see, et lapsepuhkuselt tööle naasnud emadele makstakse haigusraha miinimumpalga pealt: “Siin oleks vaja teha seaduses parandus ja see ära muuta.”
Siiski usuvad eksperdid, et Eesti rahvus ja riik saavad ka oma 200. sünnipäeva tähistada. “Muidugi on meil mure, et eesti rahvas, tema kultuur ja keel ikka püsiksid,” tõdes Hermaküla. “Küllap jõuame ükskord kõik arusaamiseni, et see hedonistlik oma heaolu rõhutav ühiskond ei vii kuhugi, vaid tapab iseennast ära. Ja hakkame austama rohkem elu põhiväärtusi.”
Meedia ülistab peksvaid mehi
“Meedia teeb meile karuteene – me näeme vihaseid ja higiseid mehi peksmas teisi ja panemas mitmeid naisi,” lausus saatejuht Hermaküla.
“Eks lapse sünd tähendab ka kriisi, seda nii positiivses kui negatiivses mõttes,” põhjendas Hermaküla, miks paljud pered purunevad. “Meile maalitakse pilt, et kõik on väga lilleline ja ilus. Ma oleme elanud nii hedonistlikus maailmas, et mõtleme, et kõik peab olema lihtne. Aga ei ole ju. Kõige kurvem on see, et ka seebiooperitega maalitakse meile ette igasuguseid lollakaid kujusid, kus näeme vihaseid ja higiseid mehi peksmas pahasid mehi ja panemas mitmeid naisi. Selline meedia teeb meile karuteene. Kõige matšolikum on hoopis see, kui oma pere eest hoolitsed.”
400-eurose toetusega
• Huviharidust ja huvitegevust hakkas riik täiendavalt toetama juba 2017. a septembrist, mil selleks oli riigieelarves ette nähtud 6 miljonit eurot. Alates 2018. a tõusis toetussumma 15 miljoni euroni aastas. Riiklik toetus on täienduseks kohalike omavalitsuste panusele ning selle eesmärk on parandada huvihariduse ja -tegevuse kättesaadavust ning pakkuda noortele mitmekesisemaid osalusvõimalusi.
• 2017. a 1. juulist tõusis kolme ja enama lapsega pere toetus 300 euroni kuus, kui aga peres kasvab seitse või enam last, toetab riik suurperet 400-eurose lisatoetusega. 2018. a tõusis ka lapsetoetus pere esimese ja teise lapse kohta 55 euroni kuus.
• 1. märtsist 2018 hakatakse maksma kolmikute ja enamaarvuliste mitmike toetust, mis on 1000 eurot kuus ühele vanemale kuni laste 18-kuuseks saamiseni.
