Riigikohtu halduskolleegium nõustus kahe alama astme kohtuga, et Tartu rahu järel Venemaal Eesti kodakondsusse opteerunud isikute järeltulijad ei ole Eesti kodanikud, kui opteerumisele ei järgnenud iseseisvasse Eestisse elama asumine.

Halduskolleegium lahendas vaidlust, kus kaebaja taotles politsei- ja piirivalveametilt (PPA) Eesti kodaniku isikutunnistuse ja passi väljastamist, väites, et kuna tema vanaisa opteerus 1920. aastal Tartu rahulepingu artikli 4 alusel Eesti kodakondsusse, on tema ema sünnijärgne Eesti kodanik ning seeläbi on seda ka tema. PPA ja kohtud selle käsitlusega ei nõustunud, tuues välja, et kaebaja vanaisa ei täitnud Tartu rahulepingus sätestatud tingimust Venemaalt lahkumiseks, vahendas BNS.

1920. aasta Tartu rahulepingu eesmärk ei saanud olla Eesti kodanikkonna loomine välisriiki: see oleks erinenud tolleaegsest rahvusvahelisest praktikast ning teinud võimatuks Maanõukogu määrusega “Eesti demokraatlise Wabariigi kodakondsuse kohta” ja hilisemate Eesti kodakondsuse seadustega sätestatud topeltkodakondsuse keelu kontrollimise, seisab kolleegiumi otsuses.

Aega Venemaalt Eestisse ümberasumiseks andis Tartu rahulepingu artikkel 4 opteerunud eestlastele ühe aasta. Kui Eestisse saabumist takistasid objektiivsed asjaolud Venemaal, aktsepteeris Eesti riik mõnikord ka hiljem saabunuid. Seega oli määrav inimeste tahe määratleda end ainult Eesti kodanikena, kes elavad Eestis. Seda kaebaja vanaisa ning paljud teised Eesti kodakondsusesse opteerunud, kuid samas Nõukogude Liidu kodanikena väljaspool Eesti territooriumi elanud inimesed, ei teinud.

Optandile kodakondsusse vastuvõtmise tunnistuse andmine ei tähendanud kodakondsuse omandamist, vaid selle omandas ta Eestisse saabumisel. Okupeeritud Eestisse saabumisega optant kodakondsuse omandamist lõpule viia ei saanud, sest Eesti võimudel polnud faktiliselt võimalik selliseid ümberasumisi aktsepteerida.

Kaebaja ei saanud ema kaudu Eesti kodakondsust omandada ka seepärast, et optantidele antud kodakondsusse vastuvõtmise tunnistusele märgiti nimeliselt kõik isikud, nende hulgas lapsed, kelle suhtes see tunnistus kehtis. 1925. aastal sündinud kaebaja ema, kes saabus Eestisse 1940-ndatel aastatel, kodakondsusse vastuvõtmise tunnistuses ei nimetatud.

Riigikohtu reedene otsus ei puuduta siiski isikuid, kelle PPA on juba varasemalt sellel alusel Eesti kodanikeks lugenud – neid õiguskuuleka käitumise korral kodakondsusest ilmajäämine ei ähvarda.