Reformierakonna uus juht Kaja Kallas viskas oma troonikõnes välja väite, et Eesti peaks saama isemajandavaks riigiks. Tekib aga küsimus, et kas ta mõtles seda ikka tõsiselt – sest kui mõtles, siis peaks ta ju ka tunnistama, et suur osa tema erakonna senisest majanduspoliitikast on olnud vale.
Esiteks, Reformierakonna majanduspoliitika märksõnadeks on olnud just nimelt mitte ise-, vaid mittemidagitegemine. Passiivselt loodeti mitukümmend aastat vaid väliskapitali imettegevale toimele ja loodi välismaisele kapitalile isegi teatav eelisseisund kodumaise ettevõtluse ees. Ettevõtete tulumaksuvabastus teenis aastaid välispanku, kes said siit miljoneid välja viia. Kogu selline majanduspoliitika ainult vähendas Eesti isemajandamisvõimet. Kui näiteks põllumehed käisid Rõivase valitsuselt abi küsimas, siis saadeti nad pikalt.
Teiseks kutsutakse ju Reformierakonna kogu valitsusaega teatavasti kaotatud kümnendiks. Kuidas üks majandusstagnatsooni lipulaevana triiviv erakond julgeb nüüd lubada mingit IME-t, kui nad varem arvasid, et nähtamatu käsi ajab kõik korda? Et nüüd peaks ISE kah midagi tegema. Selline ümbersünd pole kahjuks kuidagi usutav.
Ka Kaja Kallase edasine jutt on veidi segane. Varem on ta teatavasti olnud kindel õhukese riigi ja madalate maksude kummardaja. Ja ka nüüd räägib sellest, et ettevõtjat ei tohi karistada, teisalt aga võtab kasutusele Keskerakonna kaubamärgiks saanud sõna “hoolivus”, mida Reformierakonnal on varem ju teatavasti nappinud. Kõige kummalisem oli Kaja Kallase kõnes aga vihje, et erakorraline pensionitõus pole hea mõte, sest siis kaoksid tasuta transport ja haridus. “Kui soovime pensione kohe märkimisväärselt tõsta, siis peame midagi tasuta jagatavatest teenustest ära jätma – tasuta transport, transpordidotatsioonid, tasuta haridus,” lausus Kallas, kes vastandas nii otseselt eakaid ja tasuta haridust saavaid noori. Samas on ta varem kõnelenud muu hulgas solidaarse haigekassasüsteemi lammutamise vajadusest, seega on ta mure tasuta hariduse või transpordi teemal taas ebausutav. Reformierakond pole ju kunagi tasuta teenuste eriline fänn olnud. Lisaks on selge, et nn õhukese riigiga hoolivust ega turvatunnet rahvale pakkuda ei saa – seega paistab kõnest välja justkui kahe näoga Kallas.
Suurimaks veskikiviks Kaja Kallase kaelas on aga ta jätkuv professionaalne seotus oma isaga. Kui räägitakse erakonna või Siim Kallase väidetavatest “pattudest”, VEB fondist, R-hooldusest või kas või Kristen Michali kilekotiraha skandaalist, siis tormavad kaaslased Kaja kaitsele. Räägivad, et need on vanad asjad, mida ei pea nuhtlema süütu inimese kaela. See oleks igati õige juhul, kui Siim Kallas oleks poliitikast taandunud või vähemalt ei pilluks päev enne erakonna juhi valimisi endise esimehe Hanno Pevkuri suunas räigeid solvanguid. Praegu oli aga Kaja võidu üheks sepistajaks otseselt ta isa Siim, kes igal sammul muide kiidab plekilise mainega Michalit. Kuni Kaja ja Siim käituvad nagu perefirma juhtidena, peab Kaja olema valmis vastama ka erakonna mineviku ja isaga seotud hämaratele küsimustele.
Aga rääkides isemajandavast Eestist – esmalt peaks hiigelvõlgades Reformierakond näitama, et ta suudab ise end majandada. Kaja Kallase appihüüu peale annetasid erakonna üldkogule tulnud oravad erakonnale igaüks vaid keskmiselt 3,5 eurot ehk umbes 600 liikme kohta vaid 2120 eurot. Kas tegu on lihtsalt “kapitalistide” erakonnale liikmetele iseloomuliku kitsidusega või pole neil endilgi erakonna majandamisse usku, seda näitab ilmselt tulevik.
