"Kohalik ajakirjandus peab toimima kui demokraatia tugisammas – pakkuma kohalikele elanikele põhjalikku ülevaadet valitsuskorraldusest ja majandusvõimu toimetamisest, et nad saaks kodanikena valimistel informeeritud otsuseid teha."

Indrek Ibrus, meediaprofessor
LAPSE SÜND TOOB MASENDUSE: Pea iga kolmas naine langeb raseduskriisi (0)
04. juuni 2018
Scanpix

"Sa pead kõigega hakkama saama – olema tubli firmajuht, ilus naine oma mehele ja kohusetundlik ema," kirjeldab raseduskriisinõustaja Kairi Tozen-Pütsepp emadele langevat survet, mis viib nad tihti sügavasse depressiooni. "Kui mõlemad vanemad käivad tööl, peab ka kodus koormuse ümber jagama. Ei saa nii, et naisele jääb topeltkoormus, et teeb kodus kõik ära ja käib tööl ka. See ei toimi," lisab perekonnasotsioloog Kairi Kasearu.

Helini (nimi muudetud) elus tekkis esimese lapse sünniga totaalne kaos. Tema laps jäi pärast äärmiselt rasket sünnitust vaevu ellu. “Mõtlesin, et seal sünnituslaual ma koos lapsega suren,” meenutab naine, kelle sõnul oli arstide suhtumine üleolev. “Epiduraali ei suutnud nad korralikult teha ning väga suure kaaluga laps ei liikunud sünnitusteedes edasi. Arstid hakkasid ennast liigutama alles siis, kui karjusin, et tooge vaakum või tehke keiser, muidu laps sureb koos minuga.”

Pärast sündi viidi laps kiirabiga lastehaiglasse elustamisele ning öeldi, et nad ei saa midagi lubada. Naine jäi šokiseisundis veel sünnitushaiglasse. “Mees ütles, et mida sa ulud, sul pole ju midagi viga. Kui laps lastehaiglas siiski elule toodi, pidin teda seal nädalaid üksi põetama, nii et ei saanud kuu aja jooksul silmatäitki magada. Mingit abi lähedastelt ja mehelt aga polnud. Ta otsustas mind eirata.”

Ka hiljem magas laps kas raske sünnituse või piimaallergia tõttu nii halvasti, et Helin kaotas aastateks pea igasuguse võime uinuda. Temast sai inimvare. “Ma ei jaksanud lapsega tegeleda, mõtlesin, et kukun iga hetk ise maha. Imestan, et ma tol ajal täiesti ära ei pööranud.”

Mees otsustas naise aitamise asemel kõrtsides lõbusat elu elada ja ka vanaemad-vanaisad ei tundnud asja vastu mingit huvi. Kuigi Helin soovis väga veel lapsi, oli ta kindel, et pärast nii jõhkrat kogemust ta enam kunagi ei sünnita.

Iga kolmas rasedus kulgeb raskelt

“Kuue aasta pärast võtsin julguse kokku, sest olin ise üksik laps. Teadsin vaid seda, et tahan kindlasti keisrilõiget,” meenutab Helin. “Günekoloog suunas mu seepeale raseduskriisi nõustaja juurde. Seal ma lihtsalt nutsin esimese tunni, sain lõpuks ometi kellelegi peale sõbranna rääkida oma üleelamistest.”

Ka hiljem sünnitama minnes nuttis Helin nii kiirabiautos kui ka ämmaemanda juures. “Kuid see ämmaemand oli tõeliselt kuldne inimene – rahustas mu maha ning teine sünnitus oli juba lihtsam, sest laps oli kergem. Kuid kõige olulisem oli see, et mind nüüd toetati.”

2012. aastal Iirimaal tehtud uuringust selgub, et pea iga kolmas ehk 35 protsenti naistest koges lapseootuse jooksul raseduskriisi. Kriis võib väljenduda depressioonis, mida ei tohi jätta tähelepanuta.

“Ema on üksi koduseinte vahele kinni jäänud – mõnikord nad ütlevad, et on nagu vangis. See on päevade viisi üksinda olemine, mees peab ju käima tööl. Tegu on väga sagedase nähtusega, võiks öelda, et lausa mudeliga, millega meie juurde tullakse,” räägib raseduskriisinõustaja ja paarisuhteterapeut Kairi Tozen-Pütsepp. “Mees käib hommikust õhtuni tööl, või veel kurvem variant – töötab Eestis väljas. Tegelikult võiks öelda, et see naine on psühholoogilises mõttes nagu üksikema.”

Emaks olemine hirmutab

Tozen-Pütsepa sõnul on Tallinnas saanud raseduskriisi keskusest aastate jooksul abi ligi 20 000 ema või isa. 1622 korral on kriisiväljakutse tehtud lausa haiglatesse, kus mõne naise seisund on olnud raske. “Emaks saamisega kaasnevad suured muutused, mis võivad olla hirmutavad,” tõdeb paarisuhteterapeut. “Uus rolljaotus on naise jaoks  sageli väga keeruline. Enne olin lihtsalt naine, kellegi armsam, tütar, õde, nüüd olen  midagi veel – niivõrd suurt, püsivat, nagu seda on emadus. See sageli hirmutab, isegi kui emadus on väga soovitud. See on see valu- ja kasvukoht. Kui elukaaslase ja alluva rollist tööl võime välja astuda, siis ema oleme me jäädavalt.”

Tihti kardavad noored emad, et ei saa emarolliga hakkama, või pettuvad, kui kõik ei tule piisavalt “loomulikult”. “Palju kasutatakse mõistet emainstinkt, ja et kas seda on või pole,” ütleb Tartu Ülikooli sotsioloogiadotsent, perekonnauurija Kairi Kasearu. “Sotsiaalteadlasena ütlen, et tegelikult ei pruugi see üldse kohe tekkida, vaid eeldab tööd, kogemust ja lapsega tegelemist – alles siis tekib emainstinkt.”

Lisaks perekoolidele läheks vaja ka nõuandeid, kuidas lapsega esimestel kuudel emotsionaalselt hakkama saada. “Mul on ka päris isiklik kogemus – kuigi olen perekonnasotsioloog, siis oma esimese lapse saamiseks olin küll täiesti ette valmistamata,” tõdeb Kasearu. “Vanemarolliga võiks noori juba maast-madalast tuttavaks teha, rääkida koolis neile eri elukatsumustest. Miks ei võiks olla näiteks vanemlusõpetus – see aitaks kaasa ka suhetele oma vanematega.”

Tugev surve olla täiuslik

Noored emad on Tozen-Pütsepa sõnul mitme surve all – oma ettekujutus “täiuslikust emast” on nii ühiskonnal, meedial kui ka emadel endil. “Sa pead selle kõigega hakkama saama – pead olema tubli firmajuht, ilus ja seksikas naine oma mehele ja kohusetundlik ema,” kirjeldab ta emade sisemonoloogi. “Kui mu ema oli nii tubli ja vanaema ka oli tubli – sünnitas põllu peal kümme last, sai kõigega hakkama –, siis kuidas mina ei tule heaoluühiskonnas, kus on keskküte, tualett ja pesumasin, toime ühe lapsega. Miks ma olen nii hädine?”

Tihti viib muretsemine psühholoogiliste probleemideni juba enne lapse sündi. Näiteks Harvardi ülikoolis 2017. aastal tehtud uuringust selgus, et ligi neljandik rasedusjärgse depressiooni juhtumitest sai alguse juba raseduse ajal. Uuringus osalenud üle 9000 naise seas oli depressiooninäitaja kõrgeim kaheksandal raseduskuul. 14% naistest esines kliinilise depressiooni nähte vahetult enne lapse sündi, 9%-l esinesid need kaks kuud pärast lapse sündi.

Tozen-Pütsepa hinnangul tehakse aga muretsemisega olukord hullemaks. “Ütlen alati  noortele emadele, et ei ole olemas ideaalset ema. Kõige parem ema on ikkagi see, kes oskab abi küsida – õpib ennast mugandama sellega, kuidas tal endal, lapsel ja perel hea on.  Sotsiaalmeedial on samuti suur mõju emarolli kujundi loomisel. Oluline töö, mida mina ka naistega teen – nimetan seda mõnikord omavastutuseks –, on see, et kui ma jätkan seda rolli ja tõmban ennast lõhki, näitan ühiskonnale ainult seda ilusat emaduse poolt, annan ma ühiskonnale emadusest valearusaama.”

Emarolliks valmistumisel ja selles rollis olemiseks on raseduskriisinõustaja sõnul vaja toetust – nii füüsilist kui ka vaimset tuge. “Eriti tänapäeval, kui naistel on tähtsad ametid ja nad tunnevad ning naudivad vastutust,” nendib Tozen-Pütsepp. “See on nagu ühe mündi kaks poolt – kuidas ma neid vastutust nõudvaid rolle kohandan, et ei satuks ühiskonnas põlu alla, et hülgan oma lapse ja lähen tööle, või teisest küljest – muutun kanaemaks. Raske on seda tasakaalu hoida. Tänapäeval on keskkond niivõrd muutunud, et vajadus nii nõu kui ka jõu järele on emadel väga suur. Sotsiaalset toetust on meeletult vaja.”

Kiire elutempoga sammu pidamiseks ei piisa tihti ainult ema ja isa panusest. “Tundub, et koduses tugisüsteemis on vaja rohkemat kui ainult ema ja isa. Tänapäeval on kogu perelogistika paika saamiseks vaja veel rohkem liikmeid – vanavanemaid, ka tädide-onude abi või tasulist abi hoidjatädi näol,” lausub Kasearu. “Ja kui mõlemad käivad tööl, peab ka kodus nn mehe-naise töid ümber jagama. Ei saa nii, et ühele inimesele jääks topeltkoormus – teed kodus kõik ära ja käid tööl ka. See ei toimi.”
Kui naisel on pingete tõttu juba depressioon tekkinud, ei tohi ülejäänud pere ega lapse isa sellest kõrvale vaadata. Harvardi teadlaste sõnul võib rasedusaegse depressiooni ignoreerimine olla ohtlik nii ema kui ka lapse tervisele. Depressioonis naised ei pruugi oma tervise eest piisavalt hoolt kanda, rasedusaegne depressioon võib omada otsest mõju ka loote tervisele – beebi on hiljem ärrituv ja halva unega.

Ka isa peaks jääma haige lapsega koju

Perekonnasotsioloog Kasearu sõnul on ühiskonnas märgata positiivset muutust – mõlemad vanemad panustavad rohkem laste kasvatamisse ja hoidmisse. “Kui vaatame numbreid, siis näiteks vanemahüvitise saajate seas on meeste osakaal aasta-aastalt kasvanud. Lapsehoolduspuhkusele jäävad ka isad, sealgi on näha kasvu, nagu haige lapsega koju jäämise puhulgi.”
Kasearu leiab, et peaks tõstatama küsimuse: kas ühiskond ja tööandjad väärtustavad lapsi? “Kui väärtustavad, siis peaksid nad ka mõistma väikeste lastega vanemate vahepealset eemalviibimist. Lapsed on ühiskonna ühine hüve, siin peaksid kõik panustama, ka tööandjad ei tohiks selle alusel kedagi diskrimineerida. Kinnistunud seisukohti tuleb aktiivselt muutma hakata, näiteks on oluline, et isade osalus suureneb kas või haige lapsega koju jäämisel, sest see saadab ühiskonnale ja tööandjale sõnumi, et sa ei saa kohe automaatselt eeldada, et naine on see, kes koju jääb. See peaks vähendama soolist ebavõrdsust.”

Eesti perepoliitika on Kasearu sõnul siiski mitmetele teistele riikidele eeskujuks. “Kui ma olen käinud rahvusvahelistes töörühmades ja seal on tulnud juttu meie perepoliitikast, siis enamik välismaalasi arvab, et nad peaksid Eestisse kolima,” lausub ta. “Näiteks ameeriklastele on see täiesti ulmeline, kuidas meil on vanemahüvitis, lapsehoolduspuhkus, eri toetused, lasteaiad ja tasuta tervishoid lastele.”

Riigi panustatav 4,4 miljonit eurot pereteraapiasse ja vanemlusprogrammi “Imelised aastad” läheb Kasearu hinnangul õigesse kohta: “Selleks on tegelik vajadus! Eriti tore on see, et rohkem raha pannakse vanemate õpetamisse. Kui enne on investeeritud sellesse, et lapsi sünniks, siis nüüd peaks tõesti tegelema sellega, et kui lapsed juba olemas on, oleks vanematele tagatud tugi nende kasvatamisel.”

Laste saamisel mängib raseduskriisinõustaja Tozen-Pütsepa sõnul kõige olulisemat rolli partneri tugi, kuid oluline on ka näiteks töökoha toetus. “Sageli on kergem arvata, et Eesti naine ei sünnita, sest tal on raha vähe. Ka uuringud näitavad, et tegelikult on esmajärjekorras põhjuseks lähisuhted – seesama sotsiaalne aatom. Ühiskonna toetus, pere toetus – see, et ma saan hakkama. Kas meil on piisavalt lastehoidusid, piisavalt paindlikkust tööturul… kõike, mis toetaks peret, et tulla välja vanast mudelist, mille järgi peame töötama üheksast viieni või et ema peab olema lapsega väga kaua kodus.”

 

 

 

Kust saada kriisi korral abi?

• Tallinna raseduskriisikeskus asub aadressil Weizenbergi 6. Nõustamisaja kokkuleppimiseks võta ühendust sobiva nõustajaga. Info telefonil 800 2008, 525 3038 või info@rasedus.ee

• Tallinna raseduskriisikeskuses nõustavad eesti keeles Katrin Roosileht, tel 5552 2584, Heli Rand (pildil), tel 514 7455, heli@rasedus.ee, Margit Emberg, 525 3038, margite@rasedus.ee (praegu lapsehoolduspuhkusel); eesti, inglise ja vene keeles Kairi Tozen-Pütsepp, 5664 9571, kairi@rasedus.ee.

• Raseduskriisi nõustamisele tulemiseks küsi saatekiri oma günekoloogilt, ämmaemandalt või perearstilt, sellega on nõustamine tasuta.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.