Suurbritannias läbi viidud uuringu põhjal ei näe 23 protsenti maailma autojuhtidest piisavalt hästi ja seetõttu suureneb õnnetuse risk liikluses neli korda, sest sõidukijuhid ei kanna prille või kontaktläätsi.

Eestis kontrollitakse sõidukijuhtide silmanägemist tervisetõendit väljastades kord kümne aasta tagant, kuigi optometristide ja perearstide hinnangul võib silmanägemine muutuda juba kuue kuu kuni aasta jooksul. 

Suurbritannias läbi viidud uuringu kohaselt eiratakse prillide kandimist autoroolis kõige enam lühikeste sõitude puhul: peaaegu üks kümnest autojuhist ei ole kandud endale mõeldud prille või läätsesid, kui on oma lapsi kooli viinud või sealt toonud, 25% sõidukijuhtidest sõidavad nägemishäiretega lühikesi sõite ning ca 15% istuvad autorooli ka pikemate vahemaade läbimiseks. 

“Hea silmanägemine on turvalise sõitmise üheks põhitingimuseks, sest vähemalt 90% sõidukijuhi infost on visuaalne. Kuid kahjuks juhivad tõenäoliselt ka Eestis sajad kui mitte tuhanded sõidukijuhid sõidukeid ettenähtud prillide-läätsedeta või ei ole teadlikud, et nägemine saaks ja peaks prillide abil selgem olema,” selgitas Instrumentariumi optometrist Merle Väljari, kes nentis, et igas Eesti optikakaupluses kontrollitakse igapäevaselt keskmiselt 10-20 inimese silmanägemist ning enamik kontrolli jõudvatest inimestest vajavad uusi prille. 

Vastavalt Vabariigi Valitsuse määruse nr 88, ei tohi B-kategooria sõiduõigust omaval juhil korrektsiooniga (vajaduse korral korrigeerivate läätsedega) nägemisteravus mõlema silmaga koos nägemisel olla väiksem kui 0,5; horisontaalne vaateväli ei tohi olla alla 120 kraadi. Hämaras nägemine ja adaptatsioon pimestamise suhtes peavad olema normaalsed.

Samas professionaalsetel autojuhtidel, näiteks taksojuhtidel ei tohi kummagi silma korrigeerimata nägemisteravus olla alla 0,05 ja korrigeeritud nägemisteravus peab olema vähemalt 0,8 paremini nägeva silmaga ja vähemalt 0,1 halvemini nägeva silmaga. Hämaras nägemine ja adaptatsioonivõime pimestamise suhtes peavad olema normaalsed.

Optometristi sõnul on nägemisteravuse tingimused igati pädevad. Keerulisem on olukord hämaras nägemise ja pimestamisel adaptsioonivõime hindamisega, sest “normaalne” on väga suhteline. 

“Pimestamisel on adaptsioonivõimet keeruline mõõta – selle muutuseid hinnata, kui hästi ja kaugele pimedas nähakse ja kui kiiresti taastub pimedates oludes nägemine, kui silmi on valgusvooga pimestatud. Erinevad uuringud on kinnitanud, et liiklusõnnetusi ei põhjusta niivõrd ainult halb nägemisteravus, vaid just kontrastitundlikkuse ja adaptsioonivõime langus,” rõhutas Väljari, lisades, et hämarates oludes tumeda kogu eristamine või pimedas sõitmisel vastutuleva sõiduki tulede möödumise järgselt on keeruline objekte eristada, mis omakorda toob kaasa reageerimisvõime languse. 
“Halb silmanägemine võib võrduda tegelikult justkui joobes seisundiga, mil inimese nägemine on samamoodi häiritud,” selgitas optometrist. 

Väljari sõnul võib kontrastitundlikkus langeda eriti vanemas eas ehk keskealised ja vanemad sõidukijuhid peaksid eriti kriitiliselt enda nägemist hindama ja selle muutustele reageerima. 
Optometrist rõhutas, et ei piisa vaid kord kümne aasta järel juhilubade tarvis tervisetõendit uuendades silmade kontrollist, sest nii kaugele kui lähedale nägemine või ka kontrastitundlikkus võib muutuda juba kuue kuu kuni aasta jooksul. 

Sinu Arst kliinikute perearst dr Anneli Talvik nentis, et kuigi perearstidel on võimalused nägemise esmaseks kontrolliks piisavad, ei ole seadusandja andnud ressursse täpsemate nägemisparameetrite hindamise aparatuuri ja testide jaoks, mistõttu jääb see suuresti vaid optometristide ja silmaarstide pärusmaaks. “Perearstidel ei ole võimalik määrata nägemisteravuse vähenemist detailsemalt, kui esmastes testides on vajakajäämisi. Samuti ei pöördu nägemisprobleemidega patsiendid reeglina perearstile, probleem ilmneb pigem muudest vestlustest – näiteks skriinime kõiki diabeetikuid ja testime nägemisega seonduvat,” rõhutas dr Talvik. 

Perearst tõi esile, et mootorsõiduki juhtimise tervisekontrolli probleem on aga hoopis laiem. “Patsiendid, kes on läbinud tervisekontrolli, ei pruugi arusaadavalt olla terved kogu 
10-aastase perioodi jooksul, mil tõend kehtib – kutseliste juhtide ja eakamate puhul on see aeg viis aastat. Siinkohal peaks ühiskonnas laiemalt valitsema arusaam, et liikluse turvalisust ei saa tagada ainult arstid läbi regulaarse ja suhteliselt suure intervalliga tehtava kontrolli, vaid põhiline roll on inimeste enda vastutusel. Tundub, et liikluses juhtub endiselt õnnetusi, kus põhjuseks on juhi halb tervis või puudulik liiklusolude tajumine haiguse tõttu,” nentis dr Talvik. 

Ta tõi näitena, et kui inimene saab insuldi, mis päädib osalise halvatusega, siis saab raviarst juhtimisõiguse peatada. Kui aga inimene haigestub tasapisi ja ei satu meditsiini vaatevälja, ei ole arstil võimalik sekkuda. “Üldhaigestumised, sh nägemise halvenemine, nõrgendavad jõudu, taipamist ja reaktsioonikiirust. Sellisel juhul on isikul endal kohustus võtta vastutus ja teatada sellest arstile. Kahjuks on auto aga sageli oluline igapäeva toimetulekuks, et saada näiteks maapiirkondadest poodi, arsti juurde või panka. Seetõttu toimetab meil liikluses suur hulk isikuid, kes seda teha ei tohiks,” sõnas dr Talvik. 

Silmakontrolli sagedasemat vajadust kinnitavad ka seni silmakabinette külastanud klientide kaebused. “Näiteks kirjeldatakse, et hämaras koju sõites silme ees justkui virvendab ja ei näe nii selgelt kaugele,” kirjeldas Väljari, nentides, et sel juhul on õhtuti halvenenud kaugele nägemine sageli põhjustatud just pikaajalisest kuvarite jälgimisest ja lahenduseks on vaja hoopis prille tööks kuvaritega. “Prillid ei ole haigus, seetõttu tasub silmi enda ohutuse huvides sagedamini kontrollida,” rõhutas Väljari, kes rõhutas, et silmakontrolli teostatakse Eestis kõikides prillipoodides.