Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultandi Jaak Uibu sõnul jääb igal aastal sündidest neljandik puudu, mistõttu teeb ta ettepaneku omavalitsuste volikogudes rahvastikutaaste komisjonid moodustada.
“Peaaegu kolme aastakümne jooksul on igal aastal sündidest puudu neljandik, mis on põhjustanud koos väljarändega talude, majade, külade ja linnade tühjenemise – depopulatsiooni Eestis,” vahendab Estonian World Review. “See on puudutanud valusasti põlisrahvust – eestlasi. Selle tõttu tuleb hinnata ebapiisavaks rahvastikukriisi põhjuste selgitamist ja tõkestavate meetmete rakendamist meie riigi valitsuste poolt, kes rahvastikukriisi ilminguid alahindasid.”
Ilmekas tõend selle kohta on tõsiasi – ühegi ministeeriumi vastutusalas pole põhimäärusega tagatud rahvastikutaaste ülesande täitmist. Ülikoolid, Eesti Teaduste Akadeemia ja isegi riigieelarveline meedia hoiduvad teemast eemale,” märgib Uibu. “Kaks aastat tagasi sõlmitud koalitsioonileppega tunnistati rahvastikukriisi Eestis, kuid sammud selle süvenemise tõkestamiseks on piirdunud vaid peretoetuste mõningase tõstmise, rahvastikukriisi probleemkomisjoni koosolekute korraldamise ja dokumendi “Rahvastikupoliitika põhialused 2035″ ettevalmistamisega.”
Uibu meenutab, et viimane koosneb eeskätt eesmärkidest, väldib meetmeid ja pole riigikogu täiskogu ette jõudnud.
Kui 2009. aastal likvideeriti rahvastikuministri ametikoht, siis tema lõimumisalased ülesanded anti valitsuse korraldusega üle kultuuriministeeriumile, kuid otsust rahvastikupoliitiliste funktsioonide üleandmise kohta pole õnnestunud leida,” kirjutab Uibu ja tsiteerib Oskar Looritsa sõnu aastast 1951: “Meie juhtkonna riiklik mõtlemine ei ole küündinud üle isiklike või parteiliste vastuolude ega kristalliseerunud eestiliseks riigifilosoofiaks.”
“Tervitatav on justiitsministeeriumi äsjane initsiatiiv Eesti Pere Sihtkapitali loomisel. Kolme aasta pikkune riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultandi kogemus näitab, et riigikogu liikmetel on nii palju erinevaid huvisid ja kohustusi, et rahvastikutaaste sinna sekka enam ei mahu. Vist ei ole kohatu resümeerida rahvastikukriisi lahendust Ilfi ja Petrovi fraasiga “Kaheteistkümnest toolist” – uppuja päästmine on uppuja enese asi,” märgib Uibu.
“Sündimuse vähenemist täheldati juba möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel, kuid nii ränka langust kui üheksakümnendatel, ei olnud ka sõja-aastatel,” kirjutab Uibu ja lisab, et vahendite üldkättesaadavuse eest hoiatas juba sada aastat tagasi prantsuse poliitik ja demograaf Adolphe Landry. “Rahvastikukriis on ohu märk ja murdepunkt – olukorra mõistmine ja selle vastu tegutsemine võib anda rahvastiku arengus uue hoo. Selle ignoreerimine senisel kombel viib varem või hiljem hääbumisele meie lähinaabrite liivlaste ja teiste väikeste läänemeresoome rahvaste kurval näitel.”
Võimalus ja kohustus rahvastikukriisi ohjamiseks on Uibu sõnul omavalitsustel rahvastikutaaste komisjonide moodustamise kaudu volikogudes. Elu on Uibu kinnitusel näidanud, et sotsiaalkomisjonidest jääb väheks.
“Võib mõelda, et vallavanemast kuni arendusametnikuni kõik töötavad rahvastikutaaste heaks, kuid nii hajub vastutus rahvastikutaaste eest laiali ja keegi ei tegele ega vastuta. Täpselt nii nagu riigi tasemel on olukord ministeeriumides ja ministeeriumide vahel. Rahvastikutaaste komisjon suunaks oma tegevuse eeskätt sündimuste tõstmisele ja väljarände/töörände ohjamisele. Nendes küsimustes võiks kaaluda rahvastikutaaste komisjonile ülimuslikkuse andmist teiste komisjonide otsuste üle,” selgitab Uibu. “Kasutada saab volikogu liikmete isiklikku kogemust, eksperte ja kirjandusallikaid. Ekspertidena saaks rakendada kogenud ametnikke, õpetajaid, pensionäre ja teisi. Ka töö ise õpetab, kuid rahvastikutaaste korral vajavad komisjoni liikmed täiendõpet vähemalt demograafia, ühiskonnateaduste ja poliitika alal. Saab kasutada valla- või linnameediat. Tuleb selgitada oma piirkonnas generatiivses eas inimeste arv, sellesse ikka jõudvate isikute arv, nende plaanid ja probleemid. Inimeste ülemeelitamine ühest vallast teise ei ole lahendus.”
“Tegemist on ülimalt delikaatse ja samas tähtsaima avaliku huvi valdkonnaga. Kindlasti on palju tegureid, mida tuleb teada või selgitada. Rahvuse säilimise põhiseadusliku ülesande täitmist raskendavad hulk tegureid ülerahvastatud maailmas. Suure eesmärgini – rahvastikutaasteni jõudmiseks tuleb volikogudel astuda esimene meeter – moodustada pühendunud inimestest komisjon,” kirjutab Uibu ja lisab, et seadusliku aluse komisjoni moodustamiseks võib leida kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest, mille järgi kuulub volikogu ainupädevusse kuulub volikogu komisjonide moodustamine ja tegevuse lõpetamine, nende esimeeste ja aseesimeeste valimine volikogu liikmete hulgast ja komisjonide koosseisu kinnitamine.
“Rahvastikutaaste komisjonid on uus ja innovaatiline algatus, mille funktsioneerimisest pole veel kogemust. Siiski ei paista praegu teisi mõjusaid võtteid rahvastikukriisi peatamiseks kui kohaliku asjatundlikkuse fokuseerimise eeskätt sündimusele. Käesolev ettepanek on läbi vaadatud kümnekonna omavalitsustegelase poolt. Selle redigeerimine jätkub ja otstarbekas on laiendada kaasamõtlejate ringi. Loodetavasti on ka neid omavalitsusi, kellele käesolev ettepanek on küllaldane alustamiseks. Rahvastikupoliitika põhialuste 2035 koostamisel arvustati tegijaid, sest rahvastikuküsimusi püüti lahendada ilma rahva osaluseta,” meenutab Uibu ja lisab, et rahvastikutaaste komisjonid oleks üheks sammuks osalusnõude täitmisel.
