"Tänapäeval oskavad perearstid teha ultraheli, röntgenuuringuid, opereerida. Põhimõtteliselt me oleme õppinud vastu võtma ka sünnitusi," rääkis perearsti Karmen Joller, et kui arstil on liiga palju patsiente, pole nende oskustega midagi peale hakata. Kuigi patsiendinimistute suurus pole kasvanud, on vananema elanikkonna tõttu arstide koormus siiski tõusnud. Vaja oleks rohkem personali ja raha uuringute jaoks, siis pole vaja paljusid patsiente üldse eriarsti juurde suunatagi.

Riigikogu arutas olulise tähtsusega riiklikku küsimust “Kuidas lühendada ravijärjekordi”.

Eesti Perearstide Seltsi juhatus liige ja Kivimäe perearstikeskuse perearst doktor Karmen Joller rõhutas ettekande alguses, et arstiõpe kestab pea kümme aastat, on raske, ja mitte ükski arst ei õpi selleks, et teha oma tööd halvasti.

Perearsti juures ei pea inimene kunagi ootama tunde.

Perearst vaatab inimest tervikuna, see tähendab, et ta uurib inimeselt ka, kuidas on lood lähedastega, kuidas on tööga ja muu eluga. Joller rääkis, et perearstitöö on säästab patsiendi aega, sest arst vaatab enne patsiendi tulekut üle tema digiloo ja kui inimene jõuab arsti kabinetti, siis saab seal asjad aetud umbes kahekpüne minutiga. “Perearsti juures ei pea inimene kunagi ootama tunde.”

Kui vanasti tõesti perearst kirjutas palju saatekirju, siis nüüd võivad perearstid isegi opereerida. “Inimene sageli ootab, et ta peab abi saamiseks jõudma eriarsti juurde, aga tegelikult väga paljud probleemid saavad lahenduse juba koduses tuttavas perearstikeskuses,” rääkis Joller.

“Perearst ja pereõde on oma ala tippspetsialistid. Me ei ole lihtsalt suvalised arstiteaduskonna lõpetanud või õenduse lõpetanud töötajad. Me oleme tippspetsialistid,” kinnitas Joller. “Me teame täpselt, mida me teeme, me teame täpselt, kuidas inimesele olla kõige kasulikumad.”

EMO arst on elupäästja, mitte terviseparandaja

Joller on töötanud EMO-s arstina ning kuigi EMO arstid on suurepärased spetsialistid, on nende eriala hoopis teine kui perearstil. “Nemad on selleks, et päästa inimese elu ja välistada inimese tervise halvenemine. Aga perearst on arst, kes loob vundamendi tervisele, aitab ennetada. Kui on nüüd see inimese elu päästetud, siis meie oleme need, kes uuesti maja kokku panevad, ehitavad – n-ö maja, mis on lagunenud. Me aitame inimesel tervist hoida ja säilitada. Ennetamine on alati odavam ja on alati säästlikum nii inimese jaoks kui ka riigi jaoks.”

Joller tõdes, et mõni inimene läheb EMO-sse kõrva loputama ja temaga tegeleb kõrvaarst, samas võiks seda teha pereõde ja riigile palju odavamalt.

Vananeb elanikkond tõstab perearsti koormust

“Meie suureks mureks on see, et meil on selleks, et osutada kvaliteetset teenust, on meie nimistud kasvanud liiga suureks. Tegelikult võib-olla ei olegi kasvanud, need nimistud on olnud umbes 10-15 aastat enam-vähem sama suured, aga meie elanikkond vananeb,” rääkis Joller.

Lisaks kasvavad perearstide ülesanded. “Teadus areneb, meie võimalused arenevad, me õpime juurde. Tänapäeval näiteks perearstid oskavad teha ultraheli, röntgenuuringuid. Nagu ma rääkisin, me opereerime. Me isegi jälgime rasedusi, põhimõtteliselt me oleme õppinud vastu võtma ka sünnitusi. Me oleme hästi laia eriala spetsialistid ja me suudame praktiliselt igal erialal teatud tasemeni anda inimesele väga head ja kvaliteetset abi. Aga kui meil ei ole selleks aega ja kui meil ei jää aega inimese jaoks ja tema probleemi süvenemiseks sellepärast, et järjekord on ukse taga, ja kui inimene ei jõua meie juurde õigel ajal sellepärast, et mul on liiga palju nimistus inimesi,” rääkis Joller.

Joller tõi välja, et tal on nimistus 2200 patsienti, perearstide hinnangul neid võiks olla 1600. “See tähendab, et selle 600 inimese jagu on tegelikult minu töö raskem. Ja ka mina tunnen ennast halvasti sellepärast, et korduvalt ma avastan, et ma olen mõne patsiendi lihtsalt ära unustanud. Ma korraldan analüüsid, korraldan uuringud ja siis selgub, et ta on kuhugi rippuma jäänud, näiteks inimene ei ole ise tagasi tulnud.”

Arvutisüsteem saaks appi tulla

Moodne tarkvara aitaks samuti perearstide tööd efektiivsemaks teha. “Mul oli esmaspäeval viimati selline juhtum, kus ma avastasin, et nädal tagasi olime me teinud ühele patsiendil vereanalüüsi, kus olid väga kõrged põletikunäitajad, see patsient oleks tulnud saata vähemalt kahe päeva jooksul – ta oleks pidanud saama kas antibiootikumiravi või hinnata tema seisundit täpsemalt, võib-olla saata EMO-sse. Ja ma avastasin selle nädal hiljem. See oli sellepärast, et meie arvutiprogramm oli värvinud selle analüüsi kollaseks, mitte punaseks, ja õde, kellel oli väga vähe aega analüüsi hindamiseks, ei märganud seda. Nii et nädal aega oli see inimene kodus, ta tuli uuesti arsti vastuvõtule, tal oli aeg kirja pandud. Ja siis me suunasime ta kiiresti otse EMO-sse, set meil ei olnud enam võimalus teha lisauuringuid, me kartsime, et tema enesetunne võib väga kiiresti halveneda.”

Eestis on praegu umbes 800 perearsti, rääkis Joller ja lisas, et tuleks arvutada välja, kui palju oleks vaja arste ja häid õdesid juurde koolitada. Samuti võiks olla perearstidel rohkem võimalusi teha uuringuid. Kui praegu saab perearstil uuringute jaoks määratud raha otsa, siis ta peabki patsiendi saatma eriarsti juurde. “Inimene ootab kaks kuud eriarsti järjekorras, siis ta ootab kuu aega uuringujärjekorras ja siis ta tuleb uuesti eriarsti juurde, lõpuks jõuab minu juurde. See on ajasääst ja rahasääst, kui meil oleks natukenegi rohkem võimalusi uurida. Me vajame kindlasti juurde tugipersonali, assistenti – kedagi, kes aitaks praksist juhtida, hallata. Kedagi, kes kas või, kui toru läheb katki, kutsuks torumehe. Praegu me teeme ise seda. Mina, perearst olen sunnitud näiteks ka jälgima, kas minu arvuti tarkvara on kaasaegne ja turvaline. See on seadusest tulenev kohustus. Mul ei ole ressurssi selleks, et panna seda kellelegi teisele.”

Arst tuli kolmekuuse beebi kõrvalt tööle, sest asendajat polnud

Joller avaldas lootust, et varsti hakkab tööle mentorlussüsteem, kus perearstid hakkavad üksteist toetama. Samamoodi on läinud käima tervisekeskuste projekt, mis võimaldab seda, et perearst ei jääks üksi, et vajadusel oleks ka temal võimalus olla haige, olla oma lapsega kodus, kui ta on sünnitanud lapse või kui laps jääb haigeks. “Ma tean kolleegi, kes tuli kolmekuuse lapse kõrvalt sellepärast tööle, et tal ei olnud asendajat. Ma ei kujutaks seda olukorda ette,” tõdes Joller.

Kui arstil oleks patsiendiga aega 5 minutit rohkem rääkida, hoiaks see aastas kokku 4,5 miljonit eurot.

Eestis peaks olema selline IT-süsteem, kus patsiendid ja arstid on koos, rääkis Joller. See süsteem võtaks patsiendiga ühendust ja tuletakse talle meelde, et ravimit jätkub veel näiteks üheks nädalaks ja küsib, kas on vaja uut retsepti. Samuti tuletaks süsteem meelde, kui inimene pole juba pea aasta külastanud perearsti ja annaks võimaluse aeg kohe kirja panna. “Me arvutasime välja perearstide seltsis, et kui arstil on võimalus viis minutit rohkem rääkida patsiendiga, selle asemel, et arvutis surfata, siis hoiab see keskmiselt 4,5 miljonit aastas kokku.”

Joller nentis, et ükskõik kui hea ja tark ja tubli on perearst, patsient läheb ikka sinna, kuhu tal on mugavam minna. “Ka mina, kes ma töötan praksises, mis on juba aastaid olnud kõige kõrgema taseme praksis, ka minu patsiendid lähevad EMO-sse. Tõesti sellepärast, et tema tahtis vastuvõtule tulla kell 10, aga minu vastuvõtt hakkas kell 12. Läheb EMO-sse, seal tema saab arsti juurde neli, võib-olla viis. Patsient ei oska alati oma tervist ise hinnata. Sellepärast me peame looma sellise süsteemi, mis aitab patsiendil natuke lihtsamalt otsustada, kust ta abi saab.”

Joller rõhutas, et EMO arsti eesmärk ja ülesanne on inimene jätta ellu ja jätta võimalikult terveks ja edasi tegeleb perearst. “Praegu aga on EMO-s väga palju ka selliseid patsiente, kellega oskab tegeleda perearst, aga ei oska tegeleda EMO arst. Ja EMO arstid on väga-väga frustreeritud selle pärast.”

Neurokirurgi juurde minnakse võimlema

“Näiteks Maailmapanga hinnangul on kardioloogi vastuvõtul umbes kolmandik patsiente neid, keda saaks ravida perearst,” rääkis Joller. “Neurokirurgid ise räägivad, et kolmveerand nende patsientidest on seal selleks, et õppida võimlemist. Neil ei ole neurokirurge vaja, neil on vaja füsioterapeuti, võib-olla pereõde. Kui me suudame hoida patsiendid seal, kus nad peavad olema, siis muutub eriarstiabi ka kättesaadavamaks. Eriarstijärjekorrad lühenevad selle võrra. Ja ka eriarstid tunnevad ennast paremini, ka neil on aega pühenduda patsiendi ravimisele selleks, milleks nad on õppinud, mitte et teha tööd, mis neile ei sobi.”

Vabaerakondlase Külliki Kübarsepa kommentaarile, et tema tuttavad inimesed tunnevad end arstisüsteemi poolt hüljatuna, vastas Joller, et arvatavasti on need inimesed sattunud väsinud perearsti otsa. “Meil on palju väsinud perearste, me oleme ülekoormatud, me ei saa võtta puhkust, meil ei ole lubatud olla haiged, sellepärast, et kui mina jään haigeks, mul ei ole kedagi asendama võtta, ja see väsitab kohutavalt. Ja see on põhjus, miks perearst ei suuda anda endast alati seda panust, mis ta tahaks anda.”

Joller tõdes, et praegu on ilma perearstita ligi 40 nimistut ehk nii palju arste on puudu. “Perearstide keskmine vanus on 55+, see tähendab, et me jääme varsti pensionile ja meid jääb järjest vähemaks.”

Ta lisas, et õnneks on noored hakanud perearstiresidentuuri vastu huvi tundma. “Sellel aastal esmakordselt kogu peremeditsiini ajaloos oli vaja suurendada residentuuri kohtade arvu.”

Joller rääkis, et kuigi perearstid võiksid vastuvõtte teha ka nädalavahetustel, siis see maksaks väga palju, sest selleks on vaja nii personali kui ka tehnikat. Tallinnas on olemas valvekliinik ja sealsed hinnad on mõistlikud. Ta tõi näiteks, et Norras on EMO suletud kuni kella neljani õhtul, kui perearstid lõpetavad oma tööpäeva.