"Selles olukorras on iga antud jalahoobi, vihkamisel kutsuva plakati või tapmisähvarduse eest kaasvastutaja ka poliitik, kelle kutsel on kogunetud," sõnas president Kersti Kaljulaid EKRE meeleavalduse kohta, kus rünnati Indrek Tarandit. "Kes seda vastutust ei tunne, ei sobi rahva ees minema."

Peaminister Jüri Ratasega kohtunud Kaljulaid kirjutas sotsiaalmeedias, et Ratase kinnitusel taastus parlamendis toimunud hääletusega valitsuse töövõime ja -rahu.

“See on oluline, sest Eesti riik vajab juhtimist mitte ainult pärast järgmise aasta 3. märtsi vaid ka sinnani. Ma tänan neid rahvaesindajaid, kes kasutasid eile õhtul rahvalt saadud mandaati ja väljendasid oma seisukohta ÜRO ränderaamistiku küsimuses. Ükskõik, kas see nupp, mida vajutati, oli roheline või punane – parlament näitas, et Riigikogu suur saal pole vaid otsuste vormistamise, vaid ka sisulise debati, oma valijate tahte väljendamise ja otsuste tegemise koht.”

Eesti on jätkuvalt riik, kes tahab maailma olulistes aruteludes kaasa rääkida ja kelle jaoks on oluline, et kehtiks rahvusvahelistel lepetel ja reeglitel püsiv maailmakord, sõnas Kaljulaid ja lisas, et Eesti esindamise Marrakeshi konverentsil korraldab välisministeerium.

“Ühtpidi oli eile meie demokraatiale hea päev. Teisalt aga tehti midagi meie ühiskonnas ka katki. Midagi, mida oleme seni pidanud iseenesestmõistetavaks, ei ole seda enam mitte. Kaks nädalat hirmu, viha ja segaduse külvamist päädis eile vägivalla lõikamisega. Viimati märatses Toompea lossi ees niimoodi interrinne. See on vastuvõetamatu,” kirjutas Kaljulaid.

“Ma mõistan inimesi, kes parlamendi otsusega ei nõustu. Ma mõistan, kui poliitikute kutsel kogunetakse tänavale oma seisukohti väljendama – see on osa meile nii tähtsast demokraatiast ja inimeste võõrandamatu õigus ning mul on hea meel, kui inimesed kaasa räägivad ja mõtlevad. Aga poliitikud peavad mõistma ka enda vastutust neis olukordades.”

Kaljulaid rõhutas, et iga inimene vastutab ise oma käitumise eest, kuid poliitikute vastutus on suurem. “Iga poliitik, kes suudab inimesi enda järel koondada, jagab ka vastutust nende inimeste eest, kes tema järel tulevad. Selles olukorras ei saa poliitik end enam asetada kõrvalseisjaks, taandada end üheks paljudest. Selles olukorras on iga antud jalahoobi, vihkamisel kutsuva plakati või tapmisähvarduse eest kaasvastutaja ka poliitik, kelle kutsel on kogunetud. Kes seda vastutust ei tunne, ei sobi rahva ees minema.”