"Pole ühtegi riiki, mis on kohustatud tegema midagi, mida ta ei taha," ütles ÜRO rahvusvahelise rände eriesindaja Louise Arbour, kelle sõnul on rändeleppega mitte liitumine kummaline, sest see pole juriidiliselt siduv. "Mõned poliitikud, nagu selgus, asusid ütlema selliseid asju nagu "ränne on halb asi"," lausus Arbour. "See on täiesti naeruväärne. Ränne on asi. Mitte halb asi, mitte hea asi. Lihtsalt asi."

ÜRO rahvusvahelise rände eriesindaja Louise Arbour kritiseeris teisipäeval riike, kes taandusid mittesiduva rändepakti allkirjastamisest mõned kuud pärast pakti toetamist, vahendas BNS.

Ülemaailmne turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkulepe pälvis ÜRO-s 192 riigi heakskiidu juulis pärast 18 kuud kestnud läbirääkimisi. Leppega liituvad riigid kinnitavad selle Marrakechis 10. ja 11. detsembril toimuval konverentsil.

USA lahkus kõnelustest mullu detsembris, seitse kuud hiljem järgnes talle Ungari.

Sestpeale on paktist kas avalikult lahti öelnud või ÜRO-d leppest taandumisest teavitanud Austraalia, Austria, Bulgaaria, Iisrael, Poola, Slovakkia, Šveits ja Tšehhi.

Leppe on sihile võtnud parempoolsed poliitikud, kelle hinnangul ohustab see nende riigi suveräänsust.

Arbouri sõnul tunnistab kokkulepe, et rändepoliitika kuulub riikliku suveräänsuse alla ja selle üle otsustab iga riik ise.

“Mõned poliitikud, nagu selgus, asusid ütlema selliseid asju nagu “ränne on halb asi”,” lausus Arbour.

“See on täiesti naeruväärne. Ränne on asi. Mitte halb asi, mitte hea asi. Lihtsalt asi.”

Riigid kogevad nüüd “ostja kahetsust” pärast seda, kui pidasid teistega pikki läbirääkimisi ja leppisid kokku lõpptekstis, ütles Arbour.

Näitena tõi ta sihtriikide jõulised püüdlused saada õigus saata koju migrandid, kes pole enam välismaal seaduslikult.

Ta andis mõista, et ÜRO esimesest rändepaktist taanduvate riikide meelemuutus võib neile kahjuks tulla.

“Asjassepuutuvate riikide asi on nüüd uurida, mis seisu see nad rahvusvaheliste mängijatena jätab … pärast seda, kui nad nõustusid, said teistelt järeleandmisi ja leppisid tekstis kokku,” lausus Arbour.

Arbour lisas usutluses uudisteagentuurile Associated Press, et riigid asusid leppest taanduma kohati kummalistel põhjustel.

Tema sõnul on asi kummaline, sest lepe pole juriidiliselt siduv. Kui riigid selle detsembris vastu võtavad, siis “pole ühtegi riiki, mis on kohustatud tegema midagi, mida ta ei taha”, rõhutas ta.

Leppest taandumine näitab, kuidas mõnedes riikides on välispoliitika lahutatud “mõnedest siseriiklikest survetest või riiklikest muredest, mida ilmselgelt protsessi sisse ei toodud”, ütles Arbour.

“Paljud neist väljendasid seda otsesõnu öeldes üsna kummalisel moel.”

“Mõned ütlesid, näiteks, et me ei allkirjasta seda. See on kummaline, sest siin pole midagi allkirjastada. See pole leping. Teised ütlesid, et nad ei tule kohale. Veel teised ütlesid, et nad ei toeta kokkulepet.”

Sellest hoolimata “ootame väga suurt osalust, ÜRO liikmesriikide ülekaalukat osalemist” kokkuleppe ametlikul konsensusepõhisel heakskiitmisel, lisas Arbour. Siiski ei osanud ta öelda, kui palju riike või liidreid Marrakechi istungil osaleb.

Raamistik sisaldab 23 eesmärki seaduslike rändevõimaluste loomiseks ning migreeruvate inimhulkadega paremaks toimetulekuks olukorras, kus maailmas on liikvel 258 miljonit inimest ehk 3,4 protsenti maakera rahvastikust.

Lepet peeti ÜRO diplomaatia edulooks, mis saavutati ilma USA-ta ajal, mil riigi president Donald Trump kahtleb ÜRO tähtsuses.

Marrakeshi konverentsi järel oodatakse, et ÜRO peaassamblee kiidab heaks rändepakti toetava resolutsiooni.

Arbour ütles, et sõnal “migrant” on kahjuks pikalt olnud halb tähendus ja seda sõna on “mõistetud äärmiselt valesti”.

Ta tõi esile “uskumatu segaduse” inimeste peades, kes ei tee vahet sõja või poliitilise tagakiusu eest pagevate põgenike ning nende migrantide vahel, kes “ülekaalukalt järgivad riiki tulemiseks seaduslikke kanaleid” läbi turismi-, õpi- või tööviisade.

2000. aastal olid maailma elanikest 2,7 protsenti rahvusvahelised migrandid. Praegu on osakaal 3,4 protsenti ja neist 48 protsenti on naised, lisas Arbour.

Migrandid saadavad kodustele umbes 15 protsenti teenitud rahast ning selle kogusumma “on kolm korda rohkem kogu ametlikust arenguabist, mis rikkad riigid arengumaailmale saadavad”, ütles ta.

Arbouri sõnul ülehindavad nende koduriigis olevate migrantide arvu, nende sooritatud kuritegude arvu ja töötuse määra, kuigi “reaalsus on hoopis midagi muud”.

Lisaks kritiseeris ta ka migrantide demoniseerimist ning mõiste “seadusvastane migrant” kasutamist.

“Paljud inimesed, kes leiavad end mõnes riigis tavatust olukorrast, on tegelikult sisenenud riiki täiesti seaduslikult,” kuid takerduvad vahel tõsiste ja vahel väga tagasihoidlike, ent riigis püsimiseks vajalikesse õiguslikesse nõuetesse, ütles ta.

Mis puudutab migrantide halva kuvandi kõrvaldamist, siis “siin pole küsimus katses lükata täielikult kõrvale vägagi legitiimsed mured, mis valitsustel ja inimestel on oma piiride kontrollimise kohta”, lausus Arbour.

Rändepakti eesmärk on tekitada ja edendada “palju täpsem reaalsusetaju, et riikide valitsustel oleks poliitika, mis oleks loogiline”, lisas ta.

Arbour rõhutas, et pakt ärgitab riike jagama rändeandmeid ning vähendama migratsiooni algpõhjuseid, mille seas on sõjad, vaesus, arengu puudumine ja kliimamuutus. Lisaks keskendutakse rikkamates ja madalama iibega riikides vajalike oskustööliste tekitamisele, ütles ta.