Ravirahast rääkides me unustame ebaõiglaselt selle varjatud poole ehk inimeste või siis perede otsesed kulud arsti juurde pääsemiseks.
Kreutzwaldi-sarnaseid romantilisi lihtrahva arste, kes soostuksid kesistes tingimustes läbi ajama, on tänapäeval teatavasti keeruline leida. Arstiabi iseloomustab koondumine keskustesse. Ennekõike lähtutakse arsti, mitte patsiendi mugavusest. Arstil on aga lihtsam töötada Tallinnas või Tartus. Nii jäävad tervishoiukuludest rääkides välja arvestamata väljaminekud ja tegemata töötunnid, kui keegi haiget pereliiget hulga kilomeetrite taha arstile viib. Seetõttu võib aru saada paljude inimeste kergendustundest, kuuldes valitsuse otsusest toetada Võru, Jõgeva, Keila, Viljandi ja Maardu tervisekeskuste loomist. Aastaks 2023 on kavas üle Eesti luua kokku 61 uut tervisekeskust, mis peaksid tooma taas arstid rahva juurde. Ennekõike ongi need määratud vähendama “nähtamatuid” tervisekulutusi – mitte ainult inimeste, vaid näiteks ka ettevõtete puhul. Kas saavad nad täna haigekassale arve esitada? Muidugi mitte.
Teiseks toovad tervisekeskused, mille rajamisega Tallinnas juba aastaid tagasi algust tehti, arstid tööle tagasi väiksematesse asulatesse, luues neile nüüdisaegsed töövõimalused. Kolmandaks: need võimaldavad säilitada elu Eestis. Ilmselt vaid Tallinna linn saab rahul olla elanike lisandumisega. Seega eksib mõni kriitik, kes väidab, et uued tervisekeskused ei too tervishoidu raha juurde. Kaudselt toovad küll, sest inimesed on tervemad, töökohad säilivad jne.
Mõistagi on lisaks tervisekeskustele hädavajalik leida lisaraha arstiabile. Kui rääkida mõne elukogenud arstiga ravijärjekordade põhjustest, võetakse kõik lühidalt kokku: abivajajaid on märksa rohkem kui arste ja raviraha. Rääkimine siin e-lahendustest, nõustamistest või keelust väiksemate hädadega EMO-sse pöörduda on siin asendustegevus. Kui EMO-sse saabub palju patsiente, siis tuleks lihtsalt püüda EMO arstide arvu suurendada. Vähese ressursi jagamiseks tuleks aga prioriteedid üleüldse paika seada. Ilmselt olekski need lapsed, EMO, perearstid ja järjekorramiinimum hädavajalike operatsioonide puhuks. Tervise- ja tööminister Riina Sikkut on viidanud, et lapsed ei peaks üle nädala järjekorras ootama. Lisaks tuleks süstematiseerida, milliste hädade puhul tekitaks pikk ravijärjekord patsiendile juurde suuri muresid ja lisakulu haigekassale. Ühe väiksema operatsiooni edasilükkamine võib tekitada vajaduse mitme teise järele.
Arvestades raha nappust meditsiinis, panevad mõnedki ravijuhendid muigama. Need on justnagu mõeldud meist kordades rikkamate riikide jaoks. Nii peaks korraldatama iga suhkruhaige jaoks silmade kontrolli vähemalt korra aastas. Ilmselt mõistab igaüks, et see pole arstide ülekoormatuse juures lihtsalt võimalik. Kui Tallinna perearstid otsustasid terviseametit pärjata Aasta ämbri tiitliga, oli põhjus sama, mis eeltoodud näite puhul. Paber kannatab, erinevalt patsientidest, kõike, ja me võime kirja panna igasuguseid kummalisi nõudeid, nagu suudaks üks perearst justkui teenindada 2000 võimalikku patsienti. Ja sealjuures veel mitte läbi põleda.
Perearstide lühemad nimistud täidaksid aga sedasama eesmärki, mis tervisekeskuste loomine: arst tulgu inimese juurde. Mäletate, mida meile poliitikud perearstide süsteemi luues lubasid? Perearstidest pidavat saama justkui meie pereliikmed, kes sina peal ühtviisi nii vanaema kui ka lapselapsega.
