Poliitilise võitluse laine Eestis on muutunud äraütlemata füüsiliseks. Küll veeretakse isegi lapsevankriga meeleavaldusel füüsilisse rüselusse, küll kisub üks poliitik teisel mikrofoni käest, mille tagajärjel teda ennast lohistatakse maoli mööda maad.
Poliitika kui mõtete duell on muutunud oma tänases arengufaasis hoopis füüsiliste kehade kokkupõrkeks. Eriti tore oleks selliseid kaklusvideosid näidata näiteks lastele kutsenõustamise tunnis: “Vaata, lapsuke, selline on siis poliitikutöö. Kas sa tahad kah maailma asjades kaasa rääkida…” Ilmselt peabki poliitikasse tõmbama üha rohkem sportlasi, vähemalt füüsilised eeldused maadluseks Toompea lähistel on neil igati tasemel.
Aga tõsiselt rääkides – kui me jäämegi lossiesisele rähklema, siis me kaotame. Oskusliku poliitika mõte on hoida ära just füüsilised kokkupõrked. Hoida ära suuremad ja väiksemad sõjad riikide vahel ja sees. Kuni me kakleme teemadel, kes on piisavalt oma, kes liiga võõras, jäävad Eestis tegelikult suuremat kaitset vajavad ühiskonnagrupid kaitseta. Kuidas toetada noori ja ka vanu töö leidmisel, kuidas õpetada koolides tegelikult tulevikus vajaminevaid oskusi, kuidas päästa osa peresid vaesusringist ja tõsta palku, kuidas lõpetada naistele ja lastele haiget tegemine – seda nii kodu- kui ka kooliseinte vahel? Nimekiri tegelikest probleemidest on lõputu.
Eesti põlevkiviga saastamise lõpetamine või ressursside õiglane jaotus – needki on väga keerulised teemad ning lahendused saavad siin sündida vaid põhjaliku ja kompetentse debati tagajärjel. Aga me oleme juba ammu unustanud üksteisega rääkimise. Me säutsume ja laigime, oleme tuliselt poolt või vastu. Meie maailmavaade aina lihtsustub, samas kui probleemid kuhjuvad. Must-valge maailmapildiga inimene ei oska teha kompromisse. See on tema jaoks vaid nõrkuse märk.
Iseseisvuse taastamise aegu suutsime oma viha vastase vastu nii hästi talitseda, et eestlased ei läinud isegi suurtel massiüritustel kellelegi kallale. Teadsime, mis on kaalul. Nüüd, vabana elades ei suuda me enam viha vaka all hoida, sest tundub, et midagi pole kaotada. Tõesti?
Eesti on olnud väga kaua väga ebaõiglane ühiskond. Mõnedest vanadest arusaamadest iga hinnaga kinni hoidmine tähendaks ka ebaõigluse jätkumist. Peame olema valmis muutuma ja üksteisega vihata läbi saama. Rahulikku jõuluaega ja head uut aastat kõigile lugejatele.
