Maksiim, et pärast kaklust rusikatega ei vehita, seekord ei kehti. Valimised on läbi, aga valimisvõitlus kestab. Võideldakse EKRE vastu ja selle eest, et too erakond ei pääseks valitsusse. Kes võitleb? No lausa kõik – võimust ilma jäävad erakonnad, ajakirjandus, isetekkelised või tekitatud rahvarühmad, feministid ja homod, näitlejad ja luuletajad, tänavale meelt avaldama tulnud inimesed (keda on küll sada korda vähem kui EKRE korraldatud tõrvikurongkäigu osalisi).

Mis toimub? Sellest rääkisime ülikoolis viimatises rakendusliku kultuuriteooria loenguski.

Teoreetiliselt on asi selge. Inimene saab tegelikkusest aru siis, kui tema pähe tekib mingi mudel. Meie teadvus pidevalt mudeldab maailma. Pea on mudeleid täis. Haritud inimene on see, kes oskab ühest asjast mõtelda mitut moodi, harimatu seevastu on umbmeelne, tal on peas ainult üks variant. Aga see, kes võib ühe ja sama asja eri mudelite vahel valida, märkab: mudelid selle poolest erinevadki, et nad tegelikult mudeldavad eri asju. Kes püramiidi maast vaatab, sellele paistab kolmnurk, kes ülalt õhust, sellele ruut, mingi nurga alt tekib romboid. See on teooria: näiliselt ühe ja sama asja mudel kujuneb eri vaatajate peas hoopis eri asjade mudeliks.

Rakenduslikku kinnitust leidis see tõdemus EKRE esimehe Mart Helme intervjuus “Esimesele stuudiole”, mida vaatasin just hommikul enne loengut. Seal aetud jutust tuli selgesti välja, et meil ei ole mitte üks EKRE, vaid õige mitu. Üks EKRE tahab minna valitsusse, teisi EKRE-sid ei taheta sinna lasta. Ja kelle vastu võitleb Helme EKRE? – Ta võitleb kõikide teiste EKRE-de vastu, mis on mudelina erinevates peades.

EKRE vastased on hämmastavalt umbmeelsed. Hambad ristis, tahavad nad vägisi peale suruda oma mudelit, seda ainukest, mis neil peas on. Äärmuslikus vormis nimetatakse säärast meelsust fanatismiks. Haritud inimene vaatab EKRE-vastase fanatismi teket murelikult, lohutades end arusaamaga, et meie ühiskonnas puudub praegu emotsionaalne ja finantsiline potentsiaal teostada mingit värvilist revolutsiooni. Finantsi võiks ju tulla kasvõi piiri tagant, aga rahvas on loid, käärivad ainult õhukesed ühiskonnakihid.

Sõna saab teoks muutuda kahel kujul: kas seadusena – rahu ajal – või käsuna – sõja ajal, kui seadused ei kehti. (Ehk ka siis, kui ilusti paluda.) Aga kumb meil siis on praegu, kas rahu- või sõjaaeg? Valitsust moodustav Keskerakond ütleb, et rahu-. EKRE-vastased peavad oma väikest kodusõda.

Meenub, et kui Arnold Rüütlist sai president, siis ähvardas mu hea sõber Peeter Oja emigreeruda. Ei läinud ta kuhugi, nüüd on välja kuulutatud tema etendus “Eestlased – erilised inimesed” 14. aprilliks Vanemuises. Kui EKRE valitsusse saab, ei kao Peeter ka siis. Pigem vastupidi.