"Loomad õpetasid mulle, kui tähtis on laste kasvatamine ja nende juhendamine," ütleb tuntud zooloog Aleksei Turovski, lisades, et tema enda ema oli kuldse südamega. "Ükskord ronis minu toodud siil ema voodisse, ema heitis väsinult magama ja maandus siili peale. Ema ei karjunud ega teinud üldse häält, et mind, last, mitte üles äratada. Ka ei teinud ta mulle ühtegi etteheidet. Vaat selline ema oli minul." Linn annab Turovskile tema teenete eest loomade ja loodushoiu populariseerimisel vapimärgi.

Kas see oli juhus või varakult ära tuntud kutsumus, et kogu teie elu on olnud seotud loomariigiga?

Vaevalt on minu kiindumus loomadesse olnud juhuslik. Nii kaua kui ma ennast mäletan, on minu suurimaks huviks alati olnud loomade elu. Olen saanud oma huvialaga tegeleda lapsest peale, kuna mu vanemad toetasid mind. Nad tegid seda igas mõttes ja igal sammul. Nad polnud küll otseselt ise loomade elu uurimisega seotud, aga olid mõlemad veendunud, et mitte ühtegi lapse küsimust ei tohi jätta vastuseta.

Nad võtsid mu uudishimu tõsiselt ja aitasid kaasa teadmiste kogumisel. Aga kui sind tõesti huvitavad need, kes liigutavad päid ja jalgu, liigutavad vuntse ja lendavad, kel on nii imeline välimus ja kes elavad nii salapärast elu, siis sa oskad paratamatult ka nendest rääkida. Ja pole võimalik, et see ei haara kuulajat kaasa. See kõik oli minu jaoks väga selge ja väga lihtne. Tegemist on minu eluaegse huviga.

Käisite siis koos vanematega ka looduses tähelepanekuid tegemas?

Minu esimene mälestus, mis püsib läbi elu meeles, on ajast, kui ma olin nelja ja poole või viieaastane ning me elasime Nõmmel  Valdeku tänava kandis. Üürisime seal ühes väikeses majas kaht  tuba alumisel korrusel. Isa oli TPI õppejõud, ema Pedagoogilise Instituudi õppejõud, mina olin kodus hoidja, tädi Helene järelevalve all. Ja sellest ajast on mul mälestus ühest suurest sõnnikumardikast, kes on metalse läikega ja kellel on sinine kõht nagu poleeritud metall, pealt aga oli ta matjas, tumesinine, peaaegu must. Oli kena juulikuu päev, mardikas sammus sambla peal pohlapõõsakeste vahel.

Mul on eluaeg kõrvus isa hääl: “Vaata, ta on väike, aga täiesti täiskasvanud.” Ja see oligi fantastiline avastus, et muidugi on ta tilluke, aga ometi täiskasvanud. Ta teab nii kindlalt, kuhu tal on vaja minna, ja ta lähebki sinna. See jäi eluks ajaks meelde. Ja muidugi jäid meelde ka kõik need sipelgad, kes seal Nõmme metsa all ringi sibasid, ja oravapoeg Juku,  kelle me päästsime. Ta oli suve algul väga noor, peaaegu ilma karvadeta veel. Juku oli aasta meie juures ja hakkas siis oma elu elama.

Hiljem kolisime kesklinna Rävala puiesteele, mis tookord kandis Lenini puiestee nime. Enne veel kui kerkis nüüdne  välisministeeriumi hoone, mis rajati tol ajal küll EKP Keskkomitee majaks, oli seal suur tühermaa, kus kasvasid kõikvõimalikud taimed. Võis leida isegi metsistunud porgandit ja tilli. Seal elas ka hulgaliselt igasuguseid putukaid ja lendasid ringi pääsusabaliblikad. Nüüd on nad meil suhteliselt haruldased juba aastakümneid. Tol ajal oli neid aga päris palju. Ma mäletan väga selgelt nende röövikuid – sellised mustavöödilised. Kui suur röövik kohkub, siis ta ajab kukla tagant välja punase sarvekese, mis näeb välja nagu mao keel. See kõik oli nii põnev! Nõnda ma olengi eluaeg loodust jälginud.

Koolitükkide tegemise asemel olite seal tühermaal ja muudkui vaatasite elukate toimetamisi?

Ema toetas minu huvi alati ja kogu aeg. Iga kord, kui ma tahtsin koju jääda, sain temalt loa. Koolis oli muidugi tore käia, aga issand jumal – see müra ja kära seal! Kodus oli palju kindlam. Kodus olid mul juba igasugused loomad. Mõnikord juhtus ka seda, et nad läksid omapead jalutama. Ükskord ronis siil ema voodisse. Ema oli tööga üsna hõivatud, ikkagi psühholoogiakateedri juhataja, tuli sageli koju hilja. Ükskord oli koosolek kestnud kaua, ta heitis väsinult magama ja maandus voodis siili peale. Ema ei karjunud. Ei teinud üldse häält, et mind, last, mitte üles äratada. Ta ei teinud ka ühtegi etteheidet mulle. Vaat selline ema oli minul.

Jah, vegetatsiooni ajal, suvel, olin ma loomulikult oma vaatluskohal ja jälgisin, mis toimub. Loomulikult. (Naerab.)

See oli tol ajal vist natuke, kuidas nüüd öeldagi, vastu peavoolu ujumine? Valitses usk tehnika võidukäiku, taheti vallutada maailmaruumi, lennata kosmosesse…

Tehnika pole mind iialgi kuigi tõsiselt huvitanud. Mul oli muidugi sõpru, kellega ma mängisin, aga mitte palju. Sõbrad aitasid mind välitöödel. Ma polnud eriti sportlik, kui oli vaja kuhugi kõrgemale seinale ronida, et mõni taim kätte saada, siis ikka sõber Anton aitas mind. Kõik minu sõbrad olid sellised julged ja vaprad.

Loomad on ka sotsiaalsed olendid. Milline on nende ühiskond, sõbrad ja hierarhia?

Me teeme loomulikult vahet sotsiaalsete ja mittesotsiaalsete liikide vahel. Esimeste hulka kuuluvad pärisinimene, ka ühiskondlikud putukad nagu sipelgad, termiidid ja mõned mesilaste liigid, muidugi mitte kõik.

Sipelgas ei ela üksinda üle kolme päevagi. On ka osaliselt sotsiaalsed loomad, kes küll omavahel tihedalt suhtlevad, kuid tegutsevad siiski omapead, üksinda. Muidugi ei ole üldse lihtne teha sellist jaotust ja määratleda kõiki väga täpselt. Sotsiaalsusel on palju aspekte, kuid üks asi on täiesti selge – ükski loom ei ela täiesti üksinda. Ainult loomatopis mõnes muuseumis võib eksisteerida täiesti omaette, kellegagi suhtlemata. Ja seda ka ainult juhul, kui näiteks koiliblika röövik teda ei söö, mis on muuseumis ka täiesti võimalik.

Kõik loomad peavad mingil määral teistega suhtlema. Vastassoo esindajatega tuleb suhted kenasti üles ehitada, hoida neid stabiilsena ja nii edasi. Jälgima peab konkurente ja saakloomi.

Loomad suhtlevad omavahel ja suhtlemise märkide süsteeme uurib omaette teadus, mida nimetatakse zoosemiootikaks.  Sellega tegeleb ka etoloogia – loomade käitumise teooria.

Kas võime väita, et loomade suhtlemine pole sugugi lihtsam kui inimeste suhtlemine.

Ei ole muidugi. Paljudel on fantastiline võime adapteerida, omandada keskkond. Loomad kujundavad samuti keskkonda, oma mikrokeskkonda. Ehitavad pesad, urud jne. Mida nad kõike ei tee!

Tuleb kohe meelde see kuulus kopraonu…

Muidugi, ja mida ämblikud teevad, see on lausa imetlusväärne, eks ole!

Loomad suudavad teha imelisi asju, kuid kas nende tegevus võib kujuneda ohuks elule meie planeedil?

No võrdleme seda inimese tegevusega. Inimese loodud tsivilisatsioon ja eriti majandustegevusest põhjustatud looduse muutmine – vaat see võib kujuneda ohuks. See on asi, mida loomad ei tee.

Inimene oma võimsate võimaluste, oma suunitluse ja hoiakutega, oma soovidega ja kaugele arenenud võimalustega neid soove täita  on loomulikult planeedi Maa jaoks ohtlik, kõige ohtlikum liik üldse.

Kliima soojenemine, mis pole muidugi sajaprotsendiliselt inimese tekitatud, on samuti suurel määral inimese võimendatud.

Ohtlik pole mitte ainult igasugune saaste, mida inimese tegevus põhjustab, aga kasvõi sellinegi asi nagu lihaloomade kasvatamine. Kasvuhoonegaaside jutumärkides tootmises on just see põhjus – loomakasvatus – esikohal. See mõjutab süsihappegaasi tekkimist rohkem kui tööstus ja transport kokku. Inimese käitumise aluseks võib pidada korrutist – ahnus korda mugavus. See on katastroofiline. Teistel loomadel seda ei ole.

Tuleb välja, et hoopis inimeses on kurjus, mida teistel loomadel pole. Inimene on ohtlik oma keskkonnale ja võib hukutada elu Maal?

Jah. Teistel loomadel seda kurjust ei ole. Nad ei tööta turu jaoks, nad ei pea rabelema selleks, et müüa või vahetada kaupa. Ükski loom ei tapa mingisuguse kurjuse pärast. Tõsi, lihtsalt lustiks võib kiskja ka tappa. Näiteks võib tuua siin, kuidas hundid sügiseti, kui isa ja ema, kes kontrollivad noorte pesakonna käitumist, lambaid murdmas käivad. See on nende sügisene toiming suviste poegade jaoks, kes on juba 20-30-kilosed või isegi raskemad oktoobri alguses, nende viimane treening ja kes teab, võib-olla ka küpsuseksam. Nad ei tapa lihtsalt selleks, et tappa, see on õpetuse andmine.

Inimene on selline loom, kellel on teatavasti väga välja arenenud sõnade abil mõtlemine. Ja tsivilisatsioon on andnud inimesele ka vaba aja. Kõik see on ajanud inimese kurjaks. Teised loomad pole seda kõike kogenud, nad ei saa olla pahad ega head. Nad on lihtsalt loomad. Selline mõiste nagu kahjur ei ole bioloogiline mõiste. See on poliitiline mõiste ja loomulikult ka põllumajanduslik termin, selge see.

Loomadel pole siis võimuiha ja nad ei piina kaaslast seda iha rahuldades?

Lausa piinamist tuleb harva ette. Kuid võimupositsioon nende sotsiaalses struktuuris on loomulikult väga tähtis. Ja see pole kaugeltki ainult paaritumisega seotud. No vaatame näiteks kanu ja kukkesid. Juhtiv kukk ei pruugi üldse mitte olla kõikide tibude bioloogiline isa. Tal on oma roll, oma tähtis koht. Ta otsib vihmausse kompostihunnikust. Kui leiab, siis kutsub kanad ja pojad kohale. Tulevad teised kuked ka. Peakukk tavaliselt suurt midagi sel puhul ei söö. Ta töötab. Ta valvab. Ta on väga tähtis tegelane, Ja see tung – olla juhtiv kukk või juhtiv sokk – annab loomulikult eeliseid paaritumisel ka. Kuid väga paljude liikide puhul ei tarvitse karja juht olla kõikide laste isa. Teda on vaja, et see väike grupp elaks nii turvaliselt ja hästi kui võimalik. Evolutsiooniteoreetikud ütlevad, et juba 14-15 lähisugulase eest tasub oma eluga riskida.

Kaaslased on olulised. Sipelgas ei ela üksinda üle kolme päevagi.

Või veel üks näide, et juhiks olemine tähendab loomadel pigem vaeva ja pingutust kui oma võimu nautimist. Kalahari kõrbe konnad on suvel kuumaga maa all. Võtavad kaasa nii palju vett kui saavad. Vihmaperiood on kõrbes üürike. Vett ei jätku saju järel kuigi kauaks. Kuival ajal on need isased kogu aeg mulla sees. Isegi sügaval maa all. Kevadel ronivad need suured konnad, kes neelavad tervelt väiksemaid linde ja närilisi, maa seest välja. Isased võitlevad alguses koledasti ja üks nendest võidab. Siis tulevad emased, koevad tiikidesse ja lompidesse ning selle järel kaovad sealt.

Isased lähevad ka laiali. Võitja isane, superkangelane, aga hakkab tööle ja kaevab buldooserina nii ööl kui päeval ning ühendab kiiresti tekkinud lombid ja tiigikesed omavahel, et kullestel oleks kogu aeg vett. Siis saavad nii tema kui ka teiste isaste poolt viljastatud koest kullesed välja kooruda ning neil on vett. Loomariigis on juhi positsioon auasi ja toob kaasa palju kohustusi, mida uhkusega täidetakse.

Teil olevat oma suurte lemmikloomade, šimpanside, vööthüäänide ja teiste kõrval lemmikuks ka pisikesed elukad  prussakad, ja ühes lehes kirjutati, et peate neid kodus nagu lemmikloomi.

Olen pidanud küll neid, aga praegu kasvatab prussakaid usinasti minu noorem poeg Mattias. Ta oli viieaastane, kui ma hakkasin talle tooma neid lendavaid ja ka mittelendavaid, suuri sisisevaid troopilisi prussakalisi. Ta hoolitses nende eest hästi. Nüüd on ta keskkonnaeetika magister, 32-aastane noor mees, minu kolmest lapsest ainus, kes tegeleb loodusega ehk siis sama asjaga millega isa. Temal on jah kodus prussakad ja teod ja raagritsikad.

Ta käib lastele koolides ja lasteaedades neist rääkimas ja tutvustab lastele oma suuri putukaid ja Aafrika tigusid. Täna just käis ta Kalamaja lasteaias. Lapsed on sellest alati vaimustuses. Kas te kujutate ette, millised elukad need selliste pulkjalgadega raagritsikad on? Tal on sellised ogad ja tundlad ja vuntsid ja ta teeb igasuguseid põnevaid liigutusi ja käib niiviisi. (Turovski matkib ritsika astumist, mida on võimatu sõnades edasi anda.) Mõni prussakas tahab teeselda, et on hoopis skorpion. Ja kui sa teda puudutad, siis ta sisiseb niimoodi. (Teeb susinahäält, mida on samuti raske kirjeldada.)

Minu kümneaastane pojatütar oli paariaastane, kui käis mul kord loomaaias külas ja mina lasin tal paitada prussakat, kes tegi selle peale pss-pss. Tükk aega oli esimene asi, mida tüdruk hommikul üles ärgates emale ütles, et taadu putukas tegi vsss-vssju.

Mida varem saavad lapsed aru ja hakkavad tajuma ning tundma, et ka kõik need väikesed tarakanid on elusad loomad, seda parem. Seda kiiremini nad mõistavad, et loomad on väga erinevad, aga igasugusest elust tuleb igal juhul lugu pidada. Ja taipavad sedagi, et kõik loomad on huvitavad, igavaid loomi pole olemas. Seda seletas mulle ka minu isa. Aga ma tahan veel öelda, et aja jooksul lemmikloomad ka muutuvad. Nüüd on minu lemmikloomaks mu enda poeg, kes tarakane peab, ja kaks kassi. (Naerab.)

Kuidas prussakaga suhelda?

Kõigepealt pestakse käed puhtaks, ikka hästi puhtaks kohe, ja mitte igasuguste aktiivsete puhastusainetega, vaid ökoloogilise seebiga või vedelikuga. Ja kui käed on puhtad, siis võib putukale pakkuda kätt. Kui sa talle meeldid, siis ta tuleb su käe peale. Jalutab ja võib-olla läheb edasi varruka ja õla peale. Kui sa talle ei meeldi või ta koguni kardab sind, siis ta ei tulegi. Igaks juhuks võib pakkuda teise käe, võib-olla ta siis mõtleb ümber. Et kaks ühesugust asja pakuti nüüd välja, proovin siis seda teist, saab äkki kõrgemale ronida ja maailma vaadata sealt. Prussakatel on väga hea nägemine. Aga väga peale neile käia ei tohi. Ei hakka ju ometi dresseerima putukat, kuigi ka see on võimalik, kuid oleks vägivaldne kohtlemine. Seda pole vaja. Tuleb nautida lihtsalt toredat koos olemist.

Kuidas suhtuda putukate söömisse? See pidavat olema inimkonna tulevik.

Täiesti võimalik. Putukate söömine on toitumise seisukohalt väga soodne. Putukad on loomsete valkude seas ilmselt kõige rikkalikumad ja kõige paremini seeditavad. Hea on ka muidugi kalaliha samal põhjusel, aga veelgi paremad on putukad. Kahtlemata. Paljud rahvad söövadki peamiselt putukaid. Ja mitte ainult loodusliku eluviisiga rahvad nagu Austraalia aborigeenid ja väga paljud Aafrika rahvad, neid süüakse mujal ka: Lõuna-Aasias, Tais ja Vietnamis. Pariisi restoranides saab tellida neidsamu suuri prussakaid  röstitult.

Need on ikkagi need suured lõunamaa prussakad?

Jah, mitte need tarakanid, kes meil elavad. Ikka hästi suured. Röstitud ja šokolaadivanilje kastmes – hõrgutis missugune. Prantslased saidki oma Lõuna-Aasia kolooniates nii targaks, et putukaid kõlbab süüa. Putukate kehades moodustab puhas valk natuke alla 30 protsendi. See on ikka üüratult suur valkainete sisaldus.

Putukate kasvatamine söögiks aitaks vabaneda loomakasvatusega tekkivast süsihappegaasist?

See oleks täiesti reaalne. Kahtlemata, kui inimesed selle asja kätte võtaksid, siis oleks see täiesti teostatav.

Te olete öelnud, et üks teie lemmik, võõrliigina meile tulnud vööthüään võib varsti ise kaduda, sest metsi võetakse sellise hooga maha, et neil pole siin enam asu.

Oi jaa. (Ohkab südamest.) See on minu meelest ikka väga suur probleem. Ilmselt see trend ei kao kuskile, otse vastupidi, võib-olla rõhutakse veelgi rohkem selle peale, et metsa tuleb hinnata tihumeetrites ja paneme aga uue metsa kasvama. See ei tähenda midagi, kui palju tihumeetreid meil kasvab maha võetud metsa asemel uut juurde. Mets on kooslus. Tuhandete üksteisest sõltuvate liikide kooslus. Muidugi saab ka istutatud männikust kunagi mets, kui ta jäetakse rahule. Aga selleks kulub üheksakümmend aastat. Väga tore, et me istutame uued männipuud. Aga tegelikult loome männipõllu, mitte metsa. Või kuusepõllu või kasepõllu. Põld sõltub inimesest. Et põld muutuks looduslikuks koosluseks, läheb ikka kaua aega. Kui me ütleme, et metsa väärtus on see, et me teeme temast tselluloosi ja tualettpaberit, siis on tegemist looduse vägistamisega.

Mets on muidugi suur vara ja ressurss. Inimene ja kõik teised loomad kasutavad seda. Aga metsa tuleb kasutada nii, et see ökosüsteem elaks stabiilselt oma elu. Seepärast ei tohi suuri metsamassiive lõhkuda niimoodi metsasaarteks, nagu praegu tehakse. On äärmiselt tähtis, kuidas me metsa lõikame. Meie suured metsad nagu Alutaguse ja teised kahanevad praegu hirmuäratavalt. Jah, ametlikult on meil ikka kokku üle 50 protsendi alast metsa all, aga tegelikult on metsakooslusi tänaseks alles juba tublisti alla selle 50 protsendi.

Nii et peamine probleem metsade raiumisel on praegu toimivate ökosüsteemide lõhkumine?

Jah, see ongi probleem. Metsis, lendorav, laanepüü, ilves ja väga palju teisi loomi, rääkimata putukatest, vajavad just suurt ökosüsteemi, et oma liiki säilitada. Kui me jätame siia-sinna alles väikesed ökosüsteemid, siis metsaloomad hakkavad oma lähisugulastega omavahel kiiresti paljunema, aga see liiga tihe veresugulus hävitab kogu populatsiooni, mis osutub mitteelujõuliseks. Mitmed liigid surevad siin lihtsalt välja. See on reaalne stsenaarium.

Miks meil siis on vaja liikide mitmekesisust, kas neid ei või ka vähem olla?

Siin maailmas võib olla kindel ainult ühes – igale asjale tuleb kord lõpp. Küsimus on selles, kas see lõpp tuleb õudne ja kas ta tuleb varsti või tuleb see lõpp hoopis selline, et temast saab sujuvalt millegi uus algus. Mida suurem on ökosüsteemi mitmekesisus, seda kindlam on, et loomariigi ja taimeriigi populatsioonide vahetus käib sujuvalt, niimoodi, et kogu aeg on elu olemas. Kui tuleb mingisugune võõrliik, näiteks kährik, kelle inimene ise siia kord tõi, ei oleks saanud niimoodi vohada, kui meil oleks olnud hunte piisavalt palju. Võttis palju aega, kui hundi populatsioon on taastunud.

Jumal tänatud, et meil on ka rebased, on mägrad ja teised loomad. Kährikule on nüüd leidunud koht ja ta on muutunud meie fauna liikmeks. Kuid šaakalit ei toonud inimene, ta tuli ise, hakkas lausa võimutsema, sest hunte oli vähe. Kui oleks olnud rohkem hunte, poleks šaakalil olnud asu. Need on tillukesed näited. Aga sama skeem kehtib kõige elusa kohta. Ka taimede ja nende kahjurite kohta. See puudutab putukaid ja linde, samuti inimese elu. Mida mitmekesisem on süsteem, seda stabiilsem ja kindlam ta on, seda suurema kompensatsioonivõimega.  

Meil on üsna heal järjel viljakasvatus. Möödunudaastane ligi neljakuune põud hävitas väga suure osa saagist. Ometi – see, mille me kätte saime, oli rekordiliselt suur. Seda tänu oskuslikule maaharimisele. Aga 30% ikka kaotasime. Oleks meil korralik metsa kate, siis see põuaefekt ei avalduks nii tõsiselt. Vana, küps, tohutult mitmekesine metsakooslus ühes rabadega hoiab mikrokliimat. Määravaks saab ju kõikide taimede jaoks see neli sentimeetrit mulla kohal. Ka põldudel kasvavate taimede jaoks. Seda soodsat mikrokliimat hoiab just korralik suur mets koos rabadega. Sellepärast on tähtis säilitada metsad kui ökosüsteemid ja hoida ka meie rabasid. Mets on nii mitmes aspektis ülitähtis strateegiline ressurss, ka militaarstrateegiline. Puupõldude sirged read lubavad snaipril sind sihikule võtta juba saja meetri pealt. Põlismetsas aga alles kümne meetri kauguselt.

Tallinna loomaaed on olnud teie teine kodu pea kogu elu. Kui hea ja hinnatud see loomaaed on võrreldes teiste ümberkaudsetega?

Tallinna loomaaed on tähtsuse poolest kõrgel järjel, teda vaadatakse ikka kui väga tõsist loomaaeda juba aastakümneid. Aga meil on muidugi ka probleeme, mida ma siinkohal ei tahaks lahkama hakata. Ütlen ainult, et meil on suurepärane loomaaia sõprade selts, aga viimasel ajal ei ole suhted seltsi ja loomaaia vahel vast niivõrd toimekad ja efektiivsed, nagu nad olid mõned aastad tagasi.

Probleeme on ka kollektsiooniga. Maailma loomaaedades on väga palju isaseid jääkarusid, nii et meie Aron peab vist meie juurde jäämagi, ehkki talle kuluks ära minna teise loomaaeda, et teisest geneetilisest liinist emakaruga lapsi saada. Ta on küll veel noor, kahe ja poole aastane, äsja lahutasime ta ema Friidast, aga pea see paaritumise aeg ei tule.

Ka tiigrikutsikate ja Amuuri leopardidega on lood maailma loomaaedades sellised, et kui pole lausa nende uputust, siis neid on piisavalt. Nende loomade kohad on täis ja loomaaiad ei saa võtta loomi, keda pole võimalik optimaalsetes tingimustes pidada. Aga meil on suurepärane kotkaste kollektsioon, väga hea kaslaste ja kitslaste kollektsioon – üks rikkalikum kogu maailma loomaaianduses. Faasanlased on meil samuti väga head ja paljunevad kenasti.

Näiteks habekotkas, kellel on olnud mitu poega. Niisuguste lindude paljundamine pole lihtne, see on saavutus ja selle üle oleme uhked. Meie maailma suurimate päriskitslaste hulka kuuluvatel Hiina kuldtakiinidel sündis märtsis kaks tüdrukut. Olin ühe sünnituse juures otsast lõpuni. See oli küll vapustav kogemus. Aga sellest rääkisin ma väga pikalt Kuku raadio ühes pühapäevahommikuses saates “Loomult loom”. Seda saab ka järele kuulata, kui on huvi.

Kas on olnud ka nii, et puurist pääsenud loomad on ohustanud külastajaid?

Selliseid asju ikka mõnikord juhtub, et loomad pääsevad puurist välja, Tallinna loomaaed saab selle aasta augustikuus 80-aastaseks ja selle aja vältel on muidugi juhtunud üht ja teist, aga inimeste elu pole kordagi õnneks ohus olnud. Mõni loom on küll elu kaotanud. No näiteks minu hea sõber jääkaru Franz. Üliväärtuslik karu. Tema poeg emakaru Friida on samuti väärtuslik. Franz pääses välja puurist, talle tehti immobiliseeriv süst, mis muudab looma liikumatuks, Aga tal vaesekesel oli nõrk süda. Ja ilmselt selle suure erutuse tagajärjel ta ikkagi suri. Ei saa öelda, et see oleks olnud veterinaarne praak. Ei olnud. Tal oli südamepuudulikkus. Kuid selliseid asju on olnud äärmiselt vähe.

Tavaliselt saame loomaaias suurepäraselt hakkama.

Ükskord, kui me olime veel Kadriorus, tuli puurist välja suur inimahv šimpans. See oli minu valvepäeval, juunikuus seitsmekümnendate keskel. Kuulsin, kuidas keegi hüüdis: oi, ahvike, vaata kui armas ahvike. Üks külastaja soovitas anda talle küpsiseid. Ma mõtlesin, et issand jumal, see oleks ju õudus kuubis. 18-aastane täiskasvanud šimpans, kel on seitsme mehe jõud. Kohutavate lõugadega ja väga erutatud. Karvad turris püsti, tegi öhh, öhh, öhh. Inimese käeluu purustamine oleks talle naljaasi. Ma siis pakkusin šimpansile võtemkimpu, ja alustasin temaga vestlust.

Lugesin talle Aleksander Puškini luuletuse Vladimir Beekmani tõlkes. Ta rahunes kohe, muutus õnnelikuks, jooksis minu antud võtmetega oma aediku juurde, istus maha ja proovis, missuguse võtmega saab puuri luku lahti. Ta on ju ahv ja loomulikult võib ise puuri avada ja kõike muudki teha! Aga selles kimbus ju õiget võtit loomulikult ei olnud. Minu kolleeg proua Vaike, kes seda nägi, tegi talle välkkiirelt portveiniga groki, pani sinna kaks luminaali tabletti. Kujutage ette seda pilti! (Turovski asetab jalad enda alla risti ja teeb, nagu soriks võtmekimbus, aeg-ajalt paneb kimbu maha, rüüpab kruusist grokki ja viimaks jääb norinal magama.) Niisuguseid asju ikka juhtus. Ma olen loomaaiaga seotud 1972. aastast. Töötasin isegi viienda kursuse praktika ajal loomaaias.

Palju oleneb loomadega kohtudes inimeste käitumisest. Olete öelnud, et loomale ei tohi selga keerata – miks? Samas olete ka väitnud, et see on suure usalduse märk, kui võid loomale puuris või mujal selja keerata. Niimoodi usaldate te näiteks oma lemmikuid vööthüääne.

Miks ei tohi selga keerata, see on väga lihtne, sest loom ei saa selja taga aru, et see oled sina. Seda võib juhtuda isegi koeraga, et keegi peretuttav hakkab selg ees diivanile istuma, kus on ka koer,  ja loom võib selle peale kintsust pureda. Niisuguseid juhtumeid on olnud. Loom ei saa aru, mis toimub ja kes tuleb.

Aga kellele ma loomaaias puuris olles võin jah sõbrana selja keerata, need on hüäänid. Nad on nii sotsiaalsed ja kui oled nende sõber olnud juba algusest peale, siis nad jumaldavad sind.

Loomad ei saa oma koolis klassi kordama jääda, sest see on eluküsimus.

Ma olen hüäänide juurde puuri viinud ka lastekirjaniku Leelo Tungla. Hiljuti tuletasin talle seda meelde, ütlesin, et sa oled olnud maailma üks julgemaid naisi, keda ma tunnen. Tuli minuga hüäänide juurde puuri ja midagi ei juhtunud. Näksisid ainult paar korda tema suurt punast kotti. Ma ei kujuta ette, mis nad oleksid teinud siis, kui ta oleks üksinda sinna sattunud. No aga ta on nii julge, et ma arvan, poleks ka midagi juhtunud. Kui sa ei hakka loomade juures kätega vehkima ega tõmblema, siis ei tohiks midagi juhtuda, aga kui mõni loom näeb enda ees kedagi, kes teda kardab, siis see tähendab looma jaoks ohtu. Kardab, järelikult võib rünnata ka. See on väga ohtlik olukord, loom võib siis otsustada ise rünnata, sest parim kaitse on ju rünnak. Karta ei tohi.

Ei tohi loomaga kohtudes oma hirmu välja näidata?

Just nimelt. Kui loom näeb enda lähedal kedagi, kes teda kardab, siis tähendab see looma jaoks ohtu. Sa kardad, sa võid hakata ründama. Ja parem rünnak on looma arvates rünnata. See provotseerib looma enesekaitserünnakut. Mida kõike me siin ilmas ka ei kardaks, parem on seda mitte välja näidata. No ma kardan, et lapsed külmetavad, aga ega see ei tähenda, et ma keelan neil külmaga välja minna.

Te olete proovinud ka poliitikasse minna?

Jah, toredad ja tublid sotsiaal-demokraadid väga veenvalt kutsusid mind umbes viis aastat tagasi ja ma mõtlesin, et kaua ma ikka ainult kirun valitsust (naerab), lähen proovin ise midagi ära teha. Muidugi ei pidanud ma silmas ise valitsusse minekut, aga seadusandlikus kogus pidasin võimalikuks kaasa lüüa. Mulle on väga tähtis tervishoid, looduse hoid, aga üle kõige ikka haridus ja kasvatus. See on aluste alus. Ja loomad õpetasid mulle, kui tähtis see on. Meie lastest ei saa mingil juhul asja, kui me ei kasvata neid õigesti, kui me ei saa nendega korralikku kontakti. Lõimetishoole ehk hooliv vanemlik käitumine on olemas väga paljudel liikidel. Isegi kõigusoojastel nagu kalad ja konnad. Kuid nendel ei ole pedagoogikat. Vähemalt aktiivset pedagoogikat. Püsisoojastel liikidel aga on. Me peame aegsasti õpetama lapsi. Ja silmas pidama, et vaba aeg on ainult inimestel. Vabalt elavatel loomadel seda jõudeaega ei ole. Emane rebasepoeg peab kogu oma hariduse saama hiljemalt augusti alguseks, kui ta lahkub ema juurest. Kui ta oma haridust kätte ei saa, siis klassi kordama jääda pole võimalik, ta sureb lihtsalt ära.

See õppimine on väga tähtis. Eks ma vaatasin, kuidas loomad oma järglasi õpetavad. Nad ei tee nendele haiget. Nad keelavad küll neid. Nad loovad sellised olukorrad, et last provotseeritakse tegema midagi, mida sellises olukorras mitte mingil juhul teha ei tohiks. Näiteks ei tohi suuga läheneda närilisele. Ta võib hammustada huulde ja võib-olla ta on leptospiroosne ja saad kohe nakkuse ning lähed teise ilma. Ema pakub siis just nimelt poolelusat hiirt. Rebane või hunt või mis loom ta ka ei ole. Poeg hakkab kohe lähenema. Emal on just seda vaja, sest siis ta saab neid keelata nii, et pojad saavad aru – ei tohi. Et sellises olukorras seda ei tohi mitte kunagi teha. Selleks on kindlad keelumärgid ja ema keelab poegi nii, et nad satuvad sellest vaimustusse. See on ülivõimas õpilase motivatsioon. Ah nii ei tohi. Aga kuidas? Nüüd näita! Ja siis tuleb üles hüpata ja kogu oma keha raskusega hukata näriline. Sinu verre ei sattu niimoodi haiguse tekitajaid.

Siin on inimesel tõesti midagi õppida! Kas seaduste tegemisel peaksid osalema inimesed, kes pole kogu aeg ainult poliitikaga tegelenud, vaid kel on muu elukutse?

Ma usun küll.

Aga veel üks näide territoriaalse loomaga. Ta võib olla väga äge. Ta märgistab oma piirid, aga mitte iialgi ei panda piiri piiri vastu. Neutraalne ala ei ole 20 meetrit, on kilomeetrite kaupa. Seal neutraalala keskel saab rahulikult suhelda. Pesa on kaugel, Piir on seljataga. Siin me oleme naabriga koos, võime diplomaatiliselt arutleda, mida me teineteisest arvame. Ma olen poliitikutele, piirivalvuritele ja politseinikele sellest väga palju rääkinud, aga meie oleme inimesed. Meie jaoks on 20 meetrit lai neutraalne tsoon ka natuke liiga suur. Võtaks kümme. (Naerab.) Analoogiad ja sarnasused muidugi mitte midagi ei tõesta. Aga mõtlema panevad ikkagi.

Mulle sai ikka väga selgeks, et mina ikka ei ole poliitika jaoks sobiv inimene. See pole minu jaoks ikka õige ala. Ma ütlesin sotsiaal-demokraatidele ära. Ei taha siiski tegeleda poliitikaga. See oli väga huvitav ja väga õpetlik, et ma kandideerisin kahel korral riigikogusse ja siis linnavolikokku. Mõlemal korral sain päris palju hääli, see innustas mind, no, kui pea kaks tuhat inimest sinu poolt hääletavad, siis ikka tunned end hästi. See oli neli aastat tagasi. Hea on teada, et inimesed usaldavad mind. Aga poliitika pole ikka minu jaoks.

Olete kogu elu elanud Tallinnas. Kas see on elamiseks hea koht? Millisena näete linna tulevikku?

Minu armas kodulinn jah, kui ma nüüd ei eksi, siis oma 39 mäega. Mis mäed meil siin kõik on! Siin on mõnusaid kohti, on rohkem pingestatud kohti. Olen kuuendast eluaastast elanud kesklinnas, aga viimaks müüsime siiski oma kesklinnakorteri maha ja nüüd elame kolm peatust loomaaiast, Paldiski maanteel, palju rahulikum. Ma võin küll elada mitmetes paikades maailmas, aga ma ei saa ikka ilma Tallinnata, see on minu linn. Mulle tundub, et Tallinn saab päris hästi hakkama. Tallinn ilmselt kasvab veel, aga jääb ikka Tallinnaks ja saab üha enam Tallinnaks. Selles mõttes, et ta on meie kultuuri võimas kants ja siin on selles mõttes veel palju kasvuruumi. Ma arvan et minu lapsed ja lapselapsed saavad selles toredas linnas väga kenasti hakkama.

Kas olete mõelnud ka, et paneks jalad seinale ja hakkaks tõelise pensionäri elu elama?

Inglastel on väga eluterve ütlemine: vana tööhobust ei tohi rakmetest välja rakendada, siis ta sureb ära. Ma ei taha veel ära surra. Tegelen ikka teadusega, parasiitide uurimisega, edasi, propageerin loomade elu.

Praegu on mul käsil ka ühe lasteraamatu tegemine, sinna on vaja loomi joonistada, mida lähengi nüüd tegema. 

Kajakad ei kisa, vaid teevad eri häälitsusi

“Muide, linavästrik võib aeda pargitud auto tahavaatepeeglit nokaga toksima hakata, sest sealt ju vaatab vastu teine isane ja lööb nokaga,” seletab Turovski. “See lahing võib kesta terve tunni või rohkemgi. Igaks juhuks keerake peegel külje peale.”

Linnaski elab meie kõrval peale inimeste loomi ja linde, keda me võib-olla ei märkagi, aga võiksime siiski tähele panna ja enda jaoks avastada, leiab Turovski. “Eelkõige on need muidugi linnud. Linnainimesed on harjunud tuvidega ja nüüd ka kajakatega – ja  nende elutegevuse tagajärgedega. Ja muidugi varblased. Kusjuures on olnud aastaid, mil Tallinnas varblasi peaaegu üldse ei olnudki.” Enne kui nördimust avaldada, et kajakas karjub kevadel suure häälega, soovitab Turovski kuulata, kuidas tema hääl kõlab. “Kuulake, kas see on ikka üksluine häälitsus või on neid hüüatusi kümneid ja kümneid erisuguseid. Sama lugu on ronga ja varesega.”

Tallinnas on palju musträstaid, keda võib kuulda rahulikumates kohtades, nagu näiteks Kristiine linnaosas jm, kus on väikesed majad, kenad aiad ning mitmekesine rohelus. Ja siis muidugi kuldnokad. “Ma olen sel kevadel kuulnud ka kahel korral ööbikut,” lausus Turovski. “Varsti hakkavad nad laulma igal pool, kus neid eriti ei segata. Mais laulavad ööbikud ööpäev läbi, tema pesa on kuskil põõsas, mitte kõrgel puu otsas. Ka toomingatel on ööbikuid palju. Linnainimesed võiksid kõiki neid linde märgata. Jalutage, vaadake, kuulake, mis ümberringi toimub! Kui te teraselt ööbikut jälgite, siis näete, et juunis ei laula isaslind enam oma pesa juures, vaid eri paikades sellest kaugemal. Ka teised linnud kaitsevad niimoodi oma pesa, et ärge mitmesaja meetri kaugusel oma nokka minu pesa juurde tooge.

Meil on linnas ka päris palju putukaid. Kõigepealt mesilased – minu lemmikud. On ka igasuguseid muid kahetiivalisi, mardikaid, Ainult kiilidega on viimasel ajal kuidagi nukravõitu. Neid pole enam näha. Viis aastat tagasi oli neid võimalik näha isegi vanalinnas. Tallinnas on ju veekogusid ja parke küll ja küll. Tallinn on väga roheline linn.”