Lõuna prefektuur kirjutas lastekaitsepäeval, et raskeimad politseielus ette tulevad juhtumid on seotud lastega.
Oma töös puutuvad politseiametnikud kokku raskete, kurbade ning lihast ja luust läbilõikavate lugudega. Raskeimateks peavad nad ise seejuures juhtumeid, mille keskmesse on sattunud väikesed lapsed, kes ise veel enda eest seista ei jaksa, oska ega peakski, kirjutas Lõuna prefektuur Facebookis.
Nii meenutasid politseinikud neile eredalt mällu sööbinud sündmust, mil nad said ühel pealelõunal väljakutse kenasse Kagu-Eesti külakesse. Tuppa sisenedes avanes palju näinud politseinikele aga trööstitu vaatepilt, kui neile tormasid vastu kaks paljasjalgset pisikest plikatirtsu.
Veel enne, kui põrandale kükitanud politseinikud laste käest uurida jõudsid, kus on nende vanemad, kurtsid pisikesed põnnid külla saabunud vormikandjatele tasasel häälel tühja kõhtu. Ajal, mil üks politseinikest püüdis välja selgitada vanemate asukohta, haaras teine plikatirtsud näppu ja liikus nendega kööki. Külmiku ust paotades pressisid politseinikule aga pisarad vägisi silma, kui ta tühjusest haigutavas külmikus vaid üht nukrat pisikeste hambajälgedega sibulat nägi.
Politseinikel polnud tarvis pikalt mõelda, nad teadsid kohe, et mitte ükski pisike põnn ei pea oma päevi selliselt veetma. Laste heaolu tagamiseks pakiti nad üleriietesse ning sõidutati politseiautoga jaoskonda. Soojas politseimajas said plikatirtsud kõhu täis, klienditelekast multikaid vaadata, politseinikega koos joonistada ja mängida, kuniks politseinikud nad hea inimese hoolde usaldasid.
Tüdrukute ema oli paraku tol päeval keskendunud vaid iseenda heaolule ning oli võimetu oma kalleima vara eest hoolitsema. Politseinike ja tugivõrgustiku koostöö selle keeruka taustaga perekonna ja seal sirguvate laste heaolu osas kestab tänaseni.
