Ummikute vältimiseks peaks autota sõit linnas olema võimalikult mugav. Miks ei võiks elektribuss sõita Tabasallu või mööda Pirita teed Viimsi lõppu välja?
Kui eelmistel aastatel on suvi liiklusesse veidigi leevendust toonud, siis tänavu saavad ka suvised – nii hommikused kui ka õhtused – tipptunniummikud me linnapildis aina loomulikumaks. Oma osa ummikute kasvamises on teeremondil. Siiski toob kõige enam autosid tänavatele parem majanduskeskkond – aina enam inimesi võib endale autoga liiklemist lubada. Majanduskasv tähendab ühtlasi seda, et järjepidevalt kasvab Tallinnas ja selle lähistel elavate inimeste arv, kerkivad terved uued elamurajoonid. Ühistranspordiühendused on aga planeeritud mõnda aega tagasi, toonaseid vajadusi ja liikluskoormuseid arvestades. Kes oleks osanud arvata, et just sellelt põllult siin metsatuka kõrval hakkavad inimesed sadade kaupa kesklinna tööle käima!?
Ühes oleme ilmselt kõik samal arvamusel – Tallinnas on iga päev liikvel liiga palju autosid. Igapäevane pendelränne toob Harjumaalt (ja kaugemaltki) pealinna tänavatele 50 000 inimest! Tallinnas ja Harjumaal toimub pool kogu Eesti liikumistest ning praeguse autostumise trendi jätkudes kasvaks autode arv aastaks 2035 Tallinna piirkonnas 100 000 võrra, sõidukite koormus teedel kasvaks ligi 40% ning autoga liikumiste osakaal jõuaks ligi 60%-ni liikumistest… See aga tähendab massilisi ummikuid. Ummikud omakorda röövivad me kõigi aega ning saastavad märkimisväärselt ka linnaõhku, mis ajalooliselt pidi justkui vabaks tegema.
Särav vaade õhust
On enam kui selge, et peame pealinna tänavail toimuvat vaatama suurema pildina, ja minu meelest annab kõige parema pildi hilisõhtul Tallinna lennujaamas maandumine – vaadake, kui suur on see valgustatud tänavatest moodustunud valguslaik seal akna taga. Sel pole suurt seost Tallinna administratiivpiiriga – seal on piirkondi Rae vallast, Viimsi vallast, Harku vallast – kuulus kuldne ring joonistub kenasti välja.
Kuidas siis olukorda parandada? Eri mõtteid ja lähenemisi on muidugi palju, ühte konkreetset head plaani pole.
Üks võimalik lahendus oleks, kui teeksime enda sõidukiga Tallinnasse tuleku inimestele nii ebamugavaks, et nad ei tahakski sellega siia tulla. Paneme näiteks Viimsi-Tallinna piiril raudteeülesõidule tõkkepuu ette ja küsime igalt autojuhilt sissesõidu eest raha, ühe euro näiteks. Me teame, et Jurmalas just nii ongi. Ummikumaks pole võõras ka näiteks Stockholmis ja Oslos.
Teine võimalus on hoopis vastupidine – teeme ilma autota linna tulemise inimesele võimalikult mõnusaks. Sellisel juhul ei saa loomulikult mööda vaadata ühistranspordisüsteemi ja liinivõrgu eelisarendamisest. Tegelikult needki asjad ju liiguvad juba – on väga lahe kuulda, et Rae valla rahvas saab varsti võib-olla trammiga linna tulla. Miks ei võiks elektribuss – sest trammitee rajamine on lihtsalt kallis, makstes u miljon eurot kilomeeter – sõita mööda Pirita teed Viimsi lõppu välja? Või Tabasallu?
Koos on parem
Kindel on aga see, et ühisele murele tuleb ka lahendust otsida üheskoos – lahenduse otsimiseks tuleb saada ühise laua taha Tallinna, linna ümbritsevate valdade ja riigi esindajad. Muidugi tuleb väga selgelt kokku leppida, kes kui palju panustab – praegu on vahed, mis üks või teine omavalitsus ühistransporti investeerib, kolossaalsed. Tallinn investeerib aastas 147 eurot inimese kohta, lähivallad aga vaid 13 eurot. Ilmselt seisabki mure lahendamine osaliselt raha taga: kes selle kõik kinni maksab? Kui läheneme teemale naaberomavalitsustega ühiselt, siis kerkib kindlasti ka küsimus, et kui suur on omavalitsuste panus ja kui suur riigi oma. Kuid mulle tundub siiski, et aina selgem on, et praeguste murede lahendamise võtmeks on ühistöö – regionaalne ühistranspordi- ja piletisüsteem ning ühtne liikluse planeerimine.
Kokkuvõtteks – suur-Tallinna piirkonna liikuvuse küsimus ei saa olla ainult ühe omavalitsuse rida, me ei saa oma väikeses riigis tõkkepuudega tsoone tekitada ja kunstlikke barjääre ehitada, piirkonna liikuvusmurede lahendamise võti on koos tegutsemises.
