"Palganumber on ju esimene asi, mida paljud töökuulutusi vaadates vaatavad. See on nagu poes, kus ma panen kaubale hinna juurde," tõi Loone võrdluse.

Eelmisel nädalal võttis Leedu parlament vastu tööseadustiku muudatuse, mis kohustab tööandjaid avaldama tööpakkumiste juures  palgavahemiku. Ühtlasi sai seega Eestist ainus Balti riik, kus pakutava palga avalikustamine ei ole kohustuslik.

Millest lähtub enamik inimesi uut tööd otsides? Erialalisest sobivusest ning sellest, millist töötasu uuel ametikohal lubatakse. Riigikogu majanduskomisjoni esimees Sven Sester (Isamaa) rääkis, kuidas riigikogu konsultandiks kandideerinud inimene otsustas lõppfaasis loobuda, sest palk ei vastanud tema ootustele.

“Kindlasti oleks olnud mõistlik palganumber varem välja tuua, et nii tööandjal kui ka töövõtjal oleks jäänud osa protsessist läbi tegemata,” meenutas Sester.

Läbipaistvus on oluline näitaja

Loone (Keskerakond) ütles, et see oleks väga õige otsus, kui Eestis selline teema arutusele tuleks. “Palganumber on ju esimene asi, mida paljud töökuulutusi vaadates vaatavad. See on nagu poes, kus ma panen kaubale hinna juurde,” tõi Loone võrdluse.

Sotsiaalminister Tanel Kiik ütles, et see on mõistlik suund, mis tagab läbipaistvuse ja tagab selle, et tööandjad ei hakkaks tulenevalt inimese soost, rahvusest või muudest kriteeriumitest tegema palga osas erisusi.

“Printsiibi mõttes ma pean sellist suunda õigeks, läbipaistvus on oluline näitaja,” ütles Kiik.

Sester ütles, et konkreetse palganumbri väljatoomine annab nii tööandjale kui ka tööle kandideerijatele tulemuslikuma lähenemise – töövõtja saab aru, millist palgataset tööandja kavatseb töövõtjale pakkuda. “Samas, ma ei ole kindel, kas seda peaks seaduse jõul suruma,” mõtiskles Sester. “Eesti olnud senini riik, kus on olnud suhteliselt palju vabadust – turul tegutseda. Mina arvan, et igat sammu me ei pea reguleerima.”

“Minu meelest reguleerib seda turg ise. Seadusesse pole seega minu arvates seda vaja kirjutada,” ütles reformierakondlasest majanduskomisjoni liige Annely Akkermann (Reform).

Mõnes sektoris on lahenduseks kollektiivleping

Eesti Raudteelaste Ametiühingu esimees Oleg Tšubarov ütles, et ühest küljest oleks selline tava normaalne, kuid teisest küljest peaks olema kohustuslik välja tuua alumine piir. “Võttes arvesse seda, et meie töölepinguseadus ütleb, et töötaja ja tööandja lepivad omavahel palganumbris kokku ning läbirääkimised algavad vastavalt sellele, kuidas kollektiiv töölepingu sõlmib,” selgitas Tšubarov.

Loone sõnul tooks selline muudatus kasu paljudes asjades: tööle kandideerimine on ausam ja vabam, inimesed ei kandideeri töökohtadele, mida nad niikuinii ei kavatseks tegema hakata. “Praegu on nii mõnigi kandideerimisvoor lihtsalt aja raiskamine. Kui jõutakse palga juurde, siis osutub, et neil ei olegi võimalik kokkuleppele saada. Milleks inimeste aega niimoodi raisata?” küsis Loone. Ta tõi veel välja, et see lahendaks palgalõhe küsimused: nii meeste ja naiste kui ka vanemaealiste ja nooremate vahel. “Kui see on avalik, siis me kõik teame,” selgitas Loone, kes kavatseb töötada ja võidelda, et Eestis ka selleni jõutaks, sest see on töötajale väga-väga kasulik.

Vaja on ka poliitikute tahet!

Rimi sisekommunikatsiooni spetsialist Taimi Tihhonov ütles, et Rimi toetab igati, et tema töötaja jaoks oleks ettevõtte palgasüsteem läbipaistev. “Küll ei ole me seni töökuulutuses palga suurust lisanud, sest palk kujuneb vastavalt kandideerija ametikohale,  kogemusele, panusele jne, kuid muidugi on meil ametikohtadele palgavahemikud,” selgitas Tihhonov.

Tema sõnul toetab Rimi ettevõttena avatud tööturgu, kuid seadusemuudatus ei pruugi loodetud läbipaistvust tuua, sest  töökuulutuses ei oleks ju ikkagi konkreetne summa, vaid palgavahemik. Tšubarov rääkis, et asja ajamist võiksid alustada ametiühingud, kuid ainult ametiühingute soovist ja tahtmisest seadust muuta ei ole kasu. “On vaja ka poliitikute tahet ning ka sotsiaalministeerium peaks sellele kaasa aitama,” ütles Tšubarov.

Ta peab olukorra heaks lahenduseks kollektiivseid töölepinguid, milles on kirjas kokkulepitud alanumber. “Kui töötaja hakkab minema sektorisse tööle, siis ta näeb, mis on kokku lepitud number,” ütles Tšubarov.

Minister Kiige sõnul on inimestele, kes parasjagu tööd otsivad, palgainfo üks peamisi kriteeriumeid, mille järgi töökohta valitakse. “Lisaks erialasele sobivusele, asukohale ning organisatsiooni kultuurile ja mainele,” ütles Kiik. See ei tähenda Kiige sõnul, et Eesti peab koheselt sama suunda minema. “Lähenemist ma pigem toetan, aga loomulikult peab selliseid muudatusi tegema valitsuskoalitsioon tervikuna, ehk siis selle omavahel läbi rääkima. Kõigepealt kaaluma plussid ja miinused ja siis ühiselt otsustama,” ütles Kiik.

Palganumbri mitteavaldamine kaitseb töötajat

“Ka võib fikseeritud palga suurus töökuulutuses pidurdada töövõtja palgaläbirääkimisi tööandjaga. Tegelikult kaitseme me ju palga mitteavaldamisega kandidaati ehk loodetavalt meie tulevast töötajat, sest üldjuhul inimesed ise ei soovi, et nende sissetulek on avalik,” sõnastas Tihhonov.

Sester ütles, et oleks mõistlik liikuda etapiliselt: avalik sektor alustaks kõigepealt ise oma initsiatiivil palganumbrite väljatoomisega. “Ma arvan, et aeg teeb oma töö ja ka tööandjad saavad ühel hetkel aru, et see on nende jaoks kasulik,” avaldas Sester lootust. Ta kinnitas, et avalik sektor võiks olla eeskujuks ning küll teised pikapeale järele tulevad ja aru saavad, et see konkreetsus on paljudele mugavam.

Ettevõtja jätaks palgavahemiku avalikustamata

“Meie hinnangul ei oleks selline kohustus asjakohane, pärssides üheltpoolt nii ettevõtlusvabadust ja vaba konkurentsi tööjõuturul kui ka seaks piiranguid tööotsijatele kandideerimisel,” ütles Maxima Eesti personalijuht Lea Kimber.

Kimberi hinnangul on aus ja konkurentsivõimeline töötasu tagatud sellega, et samal ametikohal samu ülesandeid täitvatel töötajatel on võrdse töötasu nõue.

“Kui me aga räägime väga erinevate ametikohtade ja tööülesannetega ettevõtetest, kus töötab kümneid ja sadu inimesi, siis sellistes ettevõtetes kujundab tasustamise tööjõuturg tervikuna,” ütles Kimber.

Kimberi sõnul tuleb samuti silmas pidada, et tänapäeval ei saa me väga suure osa ametite juures rääkida töötasust kui kindlast palgast, mis kehtib ühtlaselt ja paindumatult.

“Nii näiteks on enamikus ettevõtetes kõrvuti fikseeritud töötasule rakendatud erinevaid boonussüsteeme, pakutakse osaajalist ja graafikuga tööd, paindlikke töötamisvõimalusi,” rääkis Kimber. “Samuti on erinevatel ametikohtadel töötavate inimeste kvalifikatsioonid ja sellest johtuvalt sageli ka tööülesanded ning vastutus erinevat laadi. Seetõttu peab tööandjal olema ka võimalus pakkuda kõigile oma töötajatele motiveerivat tasustamismudelit, mida ei ole otstarbekas kuidagi riiklikult reguleerida ning seeläbi jäigaks muuta.”

Kimber ütles, et töövõtja aspektist võib selline kohustuslik palgavahemiku määramine osutuda ka piiravaks aspektiks, mis häid ja kvalifitseeritud töötajaid mõnelt ametikohalt eemale hoiab – kui nö “paberil” on fikseeritud mingi kindel summa, siis inimene võib juba eos loobuda kandideerimast, kuigi töökoht tundub huvitav.

“Samas kui kandidaat on võimekas ning tema soovid on ka tööandjale vastuvõetavad, siis leiavad osapooled reeglina vastastikku tulemusliku kompromissi,” ütles Kimber.