"Inimene on mugav loom, kes ei taha palju pingutada," põhjendas liikluspsühholoog Inna Gorislavskaja olukorda, kus osa inimesi eelistab ka lühikeste vahemaade läbimisel autot. Samas näib Tallinna tänavapilti vaadates, et üha rohkem inimesi on nakatunud rattasõidupisikust. "Mõni tunnistab, et pidev autoga sõitmine on kallis, teised räägivad  parkimisemuredest, ummikutest ja tervisest. Inimene halab, aga ta ei tee midagi oma harjumuste muutmiseks."

Kolme lapse ema, ajakirja EMA peatoimetaja Merle Liivaku sõnul saab ta jalgrattaga enamiku asju aetud. “Pärast minu kaasa rattaga auto ette jäämist on  meie pere muutunud küll palju ohuteadlikumaks,” lausus ta. “Ostsin lastele väga korralikud kiivrid, enne olid kellegi kasutatud ja mitte väga heas korras. Õige kiiver on selline, et katab ka kandja otsmiku.”  

Liivaku lapsed on 4-8-aastased  ja kõik nad on ratta selga istunud umbes kolmeselt. Pere elab Kalamajas ja Liivaku sõnul on autojuhid seal üldjuhul rahulikud ja viisakad, nii et rattasõitjad võivad julgelt teed ületada.

Liivak ise on rattasõitu taasavastanud viimase aasta jooksul: ta sõidab tööle ja koos vanima lapsega ka tolle kooli – kumbki oma rattaga. “Mu kaasal on tegelikult selline kastiga ratas, nii et saame sõita ka nii, et kõik kolm last on seal kastis,” rääkis naine. Kui aga on vaja suurele perele poest süüa tuua, istub Liivak autosse ja sõidab Balti jaama turule, kus on tema maitsele vastav valik toidukraami. Aga tänavu suve algul juhtus korra isegi nii, et tema ja kõik kolm last väntasid rattaga kesklinnas. Pere kombineerib edukalt rongi ja jalgrattaid, kui on tarvis minna Mustamäele või Nõmmele.

Rattaga sõitjate hulk kasvanud

“Linnaliikluses on väga oluline kombineerida ühistransporti ja kergliiklust,” nentis rohelise mõtteviisi ideoloog Marek Strandberg. “Ka tõukeratas on väga oluline asi: kui on mingigi bussiliin ja inimene teab, millal buss sõidab, siis ta läheb selle peale oma tõukerattaga, sõidab talle vajalikku peatusesse ning edasi liikleb taas tõukerattaga.”

Rattaga liikumine näitab Tallinnas kerget kasvutrendi. Statistikakogumiku “Tallinn arvudes” järgi sõitis viis aastat tagasi iga päev jalgratta või mopeediga töö ja kodu vahet 1,9% töölkäijatest, mullu aga 3%. Sellele aitavad kaasa uued rattateed, mis ühendavad linna ka naabervaldadega.
Noortele, kes on elanud asjade külluses, pole auto enam staatuse sümbol ning nende seas on üha trendikam roheline ja säästlikum mõtteviis. Strandbergi hinnangul on Eestis pead tõstmas põlvkond, kes peab autot pigem nuhtluseks. “Miks peaks olema staatusesümbol auto, mille eest pere on pangale võlgu?” lausus Strandberg. “300 eurot kuus pangale, 50-100 eurot kuus kindlustusele, sinna juurde veel kütus… Nii et kui auto pidamise kulud üles lugeda, ulatuvad need ikka mitmesaja euroni kuus, ja mugavus, mis vastu saadakse, on näiline.”

Pealegi leidub liikumiseks lai valik palju odavamaid ja noortepäraseid alternatiive, nagu mopeedid, elektritõukerattad, rulad ja tasakaaluliikurid, millest paljud ei vaja ka juhiluba. Jalgrattaidki leidub mitmes hinnas.

Autodest on hakanud loobuma ka mitmed edukad inimesed. Tallinna liikuvuskava 2035 töörühma juhi Mari Jüssi tutvustas uuringut, millest selgus huvitav paradoks – aastatel 2017-2018 on kõrgemapalgalised, kel võimalik elukohta valida, hakanud autode asemel rohkem (tasuta) ühistransporti eelistama. Samas sõidavad isegi peatuste lähedal elavad keskmisest madalama palgaga inimesed tööle järjest rohkem isikliku autoga. Harjumaal on Jüssi sõnul tekkimas trend, et inimesed kolivad piirkondadesse, kus on hea ühistranspordiühendus. “Koolilastele ja eakatele, kelle seas on vähe autoomanikke, on väga oluline probleemideta liikumine,” mainis ta.

Iga päev sõidab jalgrattaga ka Erik Sarapuu Tallinna keskkonna- ja kommunaalametist. “Mindki sunnib ratast eelistama ennekõike raha kokkuhoid,” selgitas ta.

Strandbergi sõnul võibki tekkida olukord, kus pered saavad aru, et neil on autot vaja kord või paar kuus või korra nädalas. “See tähendab, et ma ei hakka autot liisima, vaid appi tulevad rendifirmad, kelle käest saab auto rentida mõnekümne euro eest päevas – kui seda üldse vaja on,” ütles ta.

Keskealised eputavad mehed

Keskealisi tõmbab sageli üha rohkem rattaga liikuma   harrastussport. Tihti ostab mõni 40-50ndates härra endale kõige kallima ratta ja ratturikostüümi ja kukub järsku mõneks maratoniks või triatloniks treenima, sealjuures oma tervise ja tegelike võimete peale mõtlemata. “Tihti on selle taga soov endale ja teistele oma võimeid tõestada. Vaatad ja mõtled, et tervis jookseb inimese ees,” ütles liikluspsühholoog Inna Gorislavskaja. “Tegelikult on sellised ületreenimised tervisele ohtlikud. Pigem tuleks meestel mõelda piisava koormusega spordiharrastuste peale. Meestel käib ka valgusfoori taga totalisaatorimäng, et kes enne minema saab, naisi jätab selline asi tavaliselt külmaks. Meestemaailmas valitseb pidevalt eputamine ja võistlemine, et vaata milline ratas mul on, kellel on uhkem auto ja kellel suurem maja.”

Keskealisi eesti mehi meelitab asjadega eputama ilmselt neid lapsepõlves vaevanud defitsiit. “Staatuse sümbol on see, kui inimene ostab endale kuldse Aston Martini ja teeb sellega kusagil kesklinnas plörrdi, nii et kõik näevad,” lausus Strandberg. “Kuna Tallinn on maailma suurte linnadega võrreldes väga väike, võiks 50 000 või isegi 100 000 igapäevast reisi päevas teha auto asemel jalgrattaga. Ette kujutada, et see õnnestub, ei olegi väga keeruline – vaatame näiteks, kui massiliselt kasutatakse rollereid.”

Strandbergi sõnul on jalgrattaga sõitmise lisakriteerium see, et teed peavad olema hooldatud – neil ei tohi olla tõkkeid, näiteks mingeid äärekive. “Mina ise sõidan sageli jalgrattaga ja see on lausa uskumatu, et kui ma näiteks sõidan Viimsi alumisest otsast Mustamäele, siis vähemalt kolmandik ajast tuleb seista fooride taga,” rääkis ta. “Rattatee lõigud peaksid olema omavahel ühendatud, nii et inimesed saavad turvaliselt liikuda.”

Linn tegelebki pidevalt eri rattateelõikude ühendamisega. Näiteks 21. augustil algas Õismäel Paldiski maantee ääres uue rattatee lõigu ehitus, mis ühendab Paldiski maantee kergliiklusteede lõigud. 5. augustil läks lahti Lennujaama tee laiendamine, muu hulgas hakkab Ülemiste hotelli ette rajatav rattatee ühendama lennujaama poole suunduvat kergliiklusteed Tartu mnt äärsega. Juunis ühendas linn Kloostrimetsa tee ees ning Lükati tee ristmikul paiknevad rattateed. Kui neli aastat tagasi oli Tallinnas 254 km, siis nüüd 283 km rattateid.

Vaja suhtumise muutust

Gorislavskaja sõnul pole inimeste ratta selga meelitamisel oluline pelgalt taristu, vaid ka üldine suhtumine. “Nõukogude ajal puudus tugev rattasõidukultuur ja ühiskond pole praegugi veel suuremaks rattaga liiklemiseks küps,” selgitas ta. “Ratturid tunnevad igal pool, et nad pole tänavale oodatud, tean paljusid inimesi, kes jalgrattureid suisa vihkavad. Kergliiklusteedel sõidavad näiteks emmed titekärudega või jalutavad seal oma lastega, ning nemad annavad igati märku, et rattur pole teretulnud. Samuti jalutavad kergliiklusteedel inimesed koertega. Koerad aga kipuvad rattureid kurja häält tehes jälitama. Tihti on koer ühel pool teeserva, tema omanik teises teeservas ja nende vahel keset teed laiutab ohtlik rihm. Ratturid ei saa nende takistuste tõttu piisavalt kiiresti sõita ja see annab samuti signaali, et pigem võiks liikuda millegi muuga või mujal. Sõiduteel rattaga sõitmine ei meeldi jälle autojuhtidele ja seal ei tunne rattur end turvaliselt. Valitseb põhimõte, et miks rattur sõiduteele ronib.”

Iga päev rattaga tööle ja töölt koju sõitja Sarapuu ütles, et väldib enamasti kõnniteid. “Kui sõidan, siis nii, et ei häiri jalakäijaid ja kella ka eriti ei lase,” selgitas ta. “Kitsas kohas peaks eelistama jalakäijaid, kui seal ratturile õiget ruumi ei ole. Ei tohi oma õigust peale pressida, nagu ka autojuhid ei tohi seda teha.”

Rattakultuur on Sarapuu sõnul väga oluline – inimesed on ju rattaga sõitnud sadu aastaid. “Isegi kui Taanis sajab vihma, siis ikka sõidavad inimesed seal jalgrattaga – võib-olla neil on auto, aga nad saavad aru, et neil pole seda linnas kuhugi parkida,” ütles ta.

Sarapuu enda kaherattaline sõber on käikudega linnaratas, mille seljas saab mugavalt sirgelt istuda. “Täna näiteks olen juba kaks tundi sõitnud,” ütles ta. “Panin talvel rattale mõõdiku peale ja nüüdseks olen läbinud pea 3000 kilomeetrit.” Kui arvestada pikemaid sõite, tuleb tal vahel päevas 15 kilomeetri ringis rattasõitu.

Nagu Alice imedemaal

Samas on enamiku inimeste liikumisharjumuste muutmine väga raske. “Inimene on mugav loom, kes ei taha palju pingutada,” tõdes Gorislavskaja. “Väga vähesed suudavad end igapäevaharjumustes mugavustsoonist välja tuua. Enamus on end väga mugavalt paika sättinud, liikudes võimalikult mugavalt marsruudil töö-kodu. Võib-olla selline mugav autoga sõitmine  pole isegi hea inimese jaoks, rääkides näiteks parkimisemuredest, ummikutest ja tervisest. Inimene siis nutab ja halab, on rahulolematu, aga ei tee midagi oma harjumuste muutmiseks.” Sarapuu tõi näiteks katse, kuidas tegelikult on Tallinnas rattaga parem liigelda kui autoga. “Õhtusel tipptunnil mööda Tehnika tänavat Balti jaama sõites on ilmselgelt rattur ees, sest Tehnika tänav on tihti umbes,” selgitas ta. “Ja kui inimene teab, et ta läheb kesklinna, kus on keeruline ja kallis parkida, siis ta ilmselt valibki jalgratta, mida saab parkida tasuta.”

Gorislavskaja hinnangul võib harjumuste muutmisel tõmmata paralleeli raamatuga “Alice imedemaal”, kus Alice veetis aega vanemate aias, kus midagi ei muutunud. “Selleks, et ta satuks teise reaalsusesse, on vaja valget jänest. Jänes oli suur, et kõik ikka märkaks teda,” kirjeldas ta. “Meie igapäevaelus on kahjuks need motivaatorid ehk jänesed väikesed. Võib-olla mõni märkus kehakaalu kohta, aga tavaliselt inimene ei adugi neid põhjuseid, miks võiks liikumisharjumusi muuta.”

Õige tee on rajada näiteks suuremate magistraalide asemel linna rohkem rohelust. “Uuringud näitavad, et mida meeldivam on teekond, seda rohkem tahavad inimesed väljas viibida, seda aeglasemalt liikuda ja ka näiteks kõndida,” selgitas Gorislavskaja. “Samuti aitavad pidevad suunamised ja vihjed, et meil on olemas vot sellised võimalused rattaga sõiduks

Ka Strandberg loetles asju, mida on vaja teha, et saada rattaliiklus Tallinnas normaalselt kulgema. “Kortermajade trepist on tüütu rattaid üles tassida,” selgitas ta. “Suurte majade juures peaksid olema jalgrattahoidlad ning samas peaks olema ka võimalus jalgrattaid laadida. Elektrijalgratas on ülikonnas või kostüümis sõitjale väga mugav lahendus. Elektri jõul edasi liikuva rattaga vastutuult ülesmäkke rühkimine ei tekita liigset koormust, mis ajaks higistama.”

Selge ilmaga ühel teel üle 1000 ratturi päevas

• Pirita teel oleva liiklusloenduri tänavuse juuni andmetest nähtub, et kõige rohkem rattureid on Piritale ja Piritalt liikvel siis, kui taevas on selge ja päike särab. Selge taevaga võib rattureid olla isegi üle 1000 päevas.

• 21. augustil algas Õismäel Paldiski mnt ääres uue rattatee lõigu ehitus, mis ühendab Paldiski mnt kergliiklusteede lõigud. 5. augustil läks lahti Lennujaama tee laiendamine. Muu hulgas hakkab Ülemiste hotelli ette rajatav rattatee ühendama lennujaama poole suunduvat kergliiklusteed Tartu mnt äärsega. Valdeku tänavale on kavandatud kuni kolme meetri laiune  kergliiklustee. Juuni alguses valmis rattatee Järvel. See algab Valdeku tänava ristmikul kuu aega tagasi avatud kettagolfiväljaku juurest ja suubub Pärnu maanteele.

• Kui neli aastat tagasi oli Tallinnas 254 km rattateid, siis nüüd 283.