"Õnneks on paari viimase aasta jooksul leitud mõningaid lahendusi, mis aitavad kaasa probleemi parendamisele täiskasvanute keeleõppes. Paistab, et selleks läks vaja valitsuse vahetust ja Keskerakonna riigis võimule tulekut," kirjutab arvamusloos Tallinna abilinnapea Vadim Belobrovtsev.

On oluline, et riiklik audit on jõudnud täiskasvanute eesti keele õppeni, tuvastanud selles rea olulisi puudujääke ning välja käinud ka omad ettepanekud probleemide lahendamiseks. Samas ei tohiks auditis välja toodud puudjäägid enamikule asjaga seotud inimestele üllatuseks olla. Ammuteada tõde on see, et nõudlus eesti keelt õppida soovijate seas on oluliselt ületanud pakkumise, ehk koolitajate kvantitatiivse võimekuse piiri. Aga seda, et vajaliku koolituseta jääb niivõrd suur hulk inimesi, on pisut üllatav küll. Ja seda sealjuures, et riik (loe: Keeleinspektsioon) pidevalt kontrollib kehtestatud eesti keele nõude täitmist.

Samuti pole saladuseks see, et suur puudus on ka pädevate eesti keele õpetajate osas. Paljuski koolitavad täiskasvanuid üldhariduskoolides töötavad õpetajad. Mõned teevad seda missioonitundest, mõned puht majanduslikel põhjustel jne. On ilmne, et kahel kohal töötavad inimesed põlevad kiiremini läbi, seega on vaid aja küsimus, millal nende töökvaliteet ja üldine tervislik seisund langema hakkab.

Üks tõsisemaid analüüsi tulemusi ja häirekella lööma pannud järeldusi on see, et keegi selle eest ei vastuta. Ja kannatajaks, nagu ikka, on tavainimene, kes peab vaatama, kuidas ta ise oma keeleoskusega  või selleta hakkama saab. Seaduses just nagu kehtestaks nõude, olemas on ka kontrollorgan, aga kes vastutab – seda ei ole. Sellest tingituna kipub jääma tunne, et varasemad valitsejad ei soovinudki seda probleemi lahendada. Pole probleemi – pole ju mida lahendada, ega saa ka Euroopast rahastust nõutamas käia.

Samas tundub mulle, et riigikeele õpetamine peaks esmajoones olema riigi kohustus ja auasi. Ei kujutaks endale hästi ette Rootsit, Soomet või mõnd muud riiki, kes tuleks Euroopalt käsi paluja kombel ette sirutatud rootsi või soome keele rahastust taga nõutama. Õnneks on paari viimase aasta jooksul leitud mõningaid lahendusi, mis aitavad kaasa probleemi parendamisele täiskasvanute ja mitte ainult keeleõppes. Paistab, et selleks läks vaja valitsuse vahetust ja Keskerakonna riigis võimule tulekut. Lahenduste all pean silmas näiteks hästi käivitunud Eesti keele majasid Tallinnas ja Narvas ning Integratsiooni Sihtasutuse poolt korraldatud keelekursuseid. Ka Eesti keele majade statistika näitab, et nõudlus eesti keele vastu on väga suur ja kahjuks ka nende võimekus ei luba kaasata kõiki soovijaid.

Loodan, et praegune valitsus tõesti soovib probleemile lahenduse leida. On selge, et seda ei saa teha aasta või paariga, aga surnud punktist edasiminek on ka juba oluline samm.