"Üsna sageli vahendab ajakirjandus nii-öelda looduse ja betooni vastasseisu. Teemad on emotsionaalsed ja seetõttu võib-olla paljud linlased seda igapäevaselt ei teadvusta, et Tallinn on tegelikult roheline linn," kirjutab arvamusloos Tallinna linnavolikogu esimees Tiit Terik.

Teada on, et pikema aja jooksul ei näe inimene enam neid asju, mis teda igapäevaselt ümbritsevad, nende suhtes tekib teatud „pimedus“. Me ei märkagi  tihtipeale enam neid väärtusi, mis distantsilt vaadates võõrale pilgule  silma jäävad.

Üsna sageli vahendab ajakirjandus nii-öelda looduse ja betooni vastasseisu. Teemad on emotsionaalsed ja seetõttu võib-olla paljud linlased seda igapäevaselt ei teadvusta, et Tallinn on tegelikult roheline linn. Tervelt 56 protsenti pealinna territooriumist moodustavad haljasalad. See on kahtlemata väärtus, mille üle tasub meil endil uhke olla ning mida järjest enam väärtustavad linna külastavad turistid.

Üheks rohelist linnakeskkonda väärtustavaks ettevõtmiseks on Tallinna kaasalöömine „Ökosaared – Urban Eco Islands“ projektis, milles osalemise linnavolikogu augusti  lõpus heaks kiitis. Projekti põhieesmärk on arendada Aegna saar Tallinnas ja Vasikkasaari Helsingis populaarseteks ja nutikateks säästva loodusturismi sihtkohtadeks.

Kokkupuutepunkte Tallinna ja Helsingi vahel on ju mitmeid. Mõnedes valdkondades on meil sarnased probleemid. Näiteks on mõlemas linnas pidevaks jututeemaks liikluse sujuvus, raskeveokite kesklinnast eemale suunamine, ühistranspordi- ja jalgrattateede võrgustiku eelisarendamine, uute elurajoonide-uusarenduste teke ning loomulikult ka Eesti-Soome meretunneli võimalikkus.

Aga meil on ka sarnased huvid, millega mõlemal linnal tegeleda tuleb ning kus saame koostööd teha. Keskkonna- ja loodushariduse valdkond on üks nendest. Eelmisel aastal käivitus ka linnalooduse veebiportaal, kust leiab infot nii Tallinna kui Helsingi liigirikkaimate ja põnevamate rohealade kohta.

See on kindlasti vaaternurga küsimus, kas roheluse ja haljasalade säilimiseks tehakse piisavalt. Alati on neid, kes leiavad, et looduskeskkonnale ei pöörata vajalikul määral tähelepanu. Loomulikult – alati saaks veelgi paremini, kuid julgen väita, et Tallinnas on rohealasid järjest enam tähtsustama hakatud.

Ilmselt ei kujutata Pääsküla raba enam ilma laudteede, infotahvlite ja vaatetornita ettegi. 2007. aastal alustati ehitust ning õpperada sai valmis täpselt kümme aastat tagasi.  Enne seda sattusid sinna eelkõige kohalikud elanikud või loodushuvilised, kes ei peljanud kuiva jalaga läbimatuid radu. 2013. aastal võeti Pääsküla raba kohaliku kaitse alla, praegu on pooleli Harku raba Tallinna piiresse jääva osa kaitse alla võtmise protsess.

Kui palju on neid, kes olid külastanud Paljassaare poolsaart enne sealse hoiuala ja erinevate vaba aja veetmise võimaluste loomist? Teatavasti on tegemist Natura 2000 võrgustikku kuuluva üle-euroopalise tähtsusega linnualaga, mis tänu laudteedega matkarajale ja korrastatud rannaalale on muutunud väga populaarseks kohaks, kus loodust nautida või ka militaarajalooga tutvuda. 15-20 aastat tagasi oli Paljassaare poolsaar räämas kant, kuhu suurem osa inimesi jalgagi ei julgenud tõsta.

Praegu pooleliolevatest projektidest tooksin ühe näite Nõmme ja Mustamäe piirilt, kus mõned aastad tagasi vastu võetud Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala teemaplaneeringu alusel on lõppemas tunneli rajamine Ehitajate tee alla, et  ühendada Sütiste metsa liikumisrajad Nõmme omadega.

Selles valguses on tervitatav ka Helsingi ja Tallinna ökosaarte projekt, mida siit poolt lahte veab Kesklinna valitsus. Eesmärgiks on leida lahendused, et vaatamata turistide arvu suurenemisele Aegna saare loodust mitte kahjustada.

Tallinn on arendanud aastate jooksul taristut, et siinsed loodusaarded linnaelanikele kättesaadavaks teha – alustades linna territooriumile jäävatest suurtest kaitsealadest lõpetades väikeste parkidega. Linnaloodusest on võimalik meil kõigil osa saada. Teatud konflikt küll looduses vaba aja veetmise võimaluste arendamise ja looduskeskkonna kaitsmise vahel on, kuid linna pole võimalik muuta reservaadiks.