"Me elame ajastus, kus anname aru, et mitte kõik, kuid suur osa võib olla inimmõjuline," ütles Soome professor Atte Korhola. "Eeldatavasti jätkub sama trend tulevikus ja me oleme ületanud ohtliku taseme."
Korhola keskendus kogu probleemi komplekssusele laiemalt. Tema sõnul sulavad liustikud ja tõuseb igikeltsa temperatuur. Oluline on see, kui kiiresti need muutused toimuvad – emissioone tuleb vähendada, et aeglustada ohtlikku soojenemist.
Ühest minekust teise minek ei ole enam see, mida me ootame, arktilistes piirkondades on murdepunkt ohtlikult lähedal – kui kiiresti need aset leiavad ja tõenäosus realiseerub, praegusest tasemest kahe kraadi võrra.
“Kõik see mõjutab mitte ainult keskkonda, vaid ka sotsiaalset elu ja turvalisust. Küsimus meie jaoks on muidugi selles, et kui meil on tulevikuks selline stsenaarium, et me pole suutnud kliimaprobleemi lahendada, sest tegu on riukliku probleemiga – see on traditsioonilistest probleemidest, millel on väga palju võimalikke tulemeid. Kui räägime kasvuhoonegaaside tekkest, siis need on vaid kolmandik kliimasoojenemisest,” rääkis Korhola.
Riuklikule probleemile on omane ajaga võidujooks, pole keskset vastutajat ja otsustajat. “Riuklikuks teeb probleemi tema väga paljude erinevate valdkondadega seotus: see on atmosfääri, rahvastikukasvu, majanduse, tarbimise, tehnoloogilise arengu, loodusressursside lõplikkuse, võrdsuse, teaduse, saaste, sotsiaalne, kommunikatsiooni ja võrdsuse probleem,” sõnas Korhola.
Professori sõnul elame me ajastus, kus muutustes domineerivad inimesed. “Me elame ajastus, kus anname aru, et mitte kõik, kuid suur osa võib olla inimmõjuline,” ütles professor.
Näiteks energiatootmisest rääkides võib öelda, et kliimaprobleemi tekitajad on need riigid, kes kõige enam energiat toodavad ja selle kaudu kõige rohkem.
ÜRO tasemel räägitakse vähem sellest, et saastavaimate riikide tooteid tarbivad sootuks teised riigid kui neid tootvad riigid. Kuid tekib küsimus – kes siis tegelikult saastab? Kas see, kes toodab, või see kes tarbib?
“Aeg on otsa saanud,” ütles Korhola, “me ei saa seda jätta järgmistele põlvkondadele, ja me ei saa samal moel jätkata,” umbes 600 gigatonni on praegune süsiniku eelarve. Meil on jäänud aega 14 aastat, et leida lahendusi. Kiirus surub meid tagant, otsuseid tuleb langetada nüüd.
Probleem on selles, et oleme vaatluse alla fossiilsed kütused. Tegelikult on suurepäraseid otsuseid langetatud, riigid on võtnud kohustusi.
Et toota energiat päikese ja tuulega, on vaja 5 korda rohkem maad – see suudab raskeks, et nad suudaksid kompenseerida tavalisel meetodil toodetud energiat. Säästliku energia tootmise juures tekib jäätmete probleem.
See ei kõlba taaskasutuseks, seal on suur raskemetallide osakaal. Ka fossiilsete allikate panus on suurenenud.
Korhola ütles, et paljudes riikides ei taheta üldse kuulda sõna “kliimasoojenemine”. “Aga meil on valik olemas,” ütles professor Korhola.
Eesti on tasane maa, hiljuti viidi läbi uuring, kus näitasime, et põhja laiuskraadide märgaladel on tohutu potentsiaal. Saame kaasa aidata, et CO2, mis on sattunud, neeldub loodusesse tagasi.
Suur küsimus on professori sõnul ka see, kuidas haavatavamaid gruppe ette valmistada – neid ilmselt tabab muutus kõige rohkem. Näeme, et vahed, mis tekivad ühiskonnas, see tugevneb. “Kliimamuutus on midagi sellist, mis peaks meid kõiki ühendama,” võttis Korhola teema kokku.
