"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
MUPO ARGIPÄEV: Jultunud parkijate tabamisest peretülide ohjeldamiseni (0)
28. oktoober 2019
Ilja Matusihis

"Avastasime mahajäetud majast lahtise tuberkuloosiga ema koos lapsega. Naine paraku suri, aga laps õnnestus saata turvakodusse," kirjeldab mupo mitmepalgelist tööd selle peainspektor Anne Järve. "Vahel on inimene hooletusse jäetud, meie avastame selle ja leiame talle õige abi." Loomulikult tegeleb linnapolitsei ka jultunud parkijate ja prügistajatega.

Nii mõnelegi on mupo töötaja pelgalt piiksutamata sõidukaardi eest trahvi tegija, kuid tegelikult jagub neil tööülesandeid seinast seina. Mupo 16. sünnipäeva puhul kirjutab Pealinn sellest, kuidas linnapolitsei inimesi aitab. Ühel naisterahval oli näiteks jäänud sõlmimata jäätmeveo leping, kuid teda oli võimatu tabada. “Inimest kätte ei saanud,” meenutas munitsipaalpolitsei menetluse ja piirkonnatöö osakonna peainspektor Anne Järve. “Postiaadress oli suvila aadress, kuhugi ta registreeritud ei ole, telefoni vastu ei võta. Naabrid ütlesid, et ta ikka käib siin.”

Järve andis naise kontakti sotsiaaltöötajatele ja nemad said ta lõpuks kätte. “Ilmnes, et teine omavalitsus oli naise sundpinnalt välja kirjutanud, sest tal oli suvila,” selgitas Järve. “Inimene oli nii solvunud, et ta ei olnud viis aastat kuhugi pöördunud, elas üksinda, ei saanud ühtegi sotsiaaltoetust ega kütteabi. Sotsiaaltöötaja tegi tal kõik korda, kaasa arvatud väike prügileping. Oletatava probleemi kaudu lahendame tegelikult tõsiseid probleeme.”

Järve sõnul mõtleb ta sellistel puhkudel alati, et küll on hea, et me sattusime peale. “Sama lugu on asotsiaalidega,” nentis ta. “Osa neist on sellises seisus tahtlikult, see on nende eluviis ja nad ei tahagi kuhugi minna. Aga need, kes on sattunud eluratta pealt maha, ei teagi, mida teha. Ma olen ise toonud ja paljud minu kolleegid on neid toonud sotsiaaltöötaja juurde, kes neid nõustada oskab.”

Bussijänesed ja parkimistrahvid

Asotsiaalid on Tallinnas üha suurem mure. Nad kogunevad alkoholipoodide juurde, kus müüakse väikseid viinatopse. 15 aastat tagasi oli Pirital umbes 60 mahajäetud hoonet, nüüd alla kümne. Mahajäetud majades aga elati sees. “Ühe vana-aasta õhtu eel tegime koos kriminaalpolitseiga operatsiooni Kosemetsa mahajäetud majadesse,” meenutas Järve. “Majast leiti kokku 30 inimest. Sealt tuli välja üks tagaotsitav ja üks lahtise tuberkuloosiga ema koos lapsega. Naine suri, aga laps õnnestus saata turvakodusse. Teiste õnnetust pealt vaadata oli ikka masendav.”

Mupo igapäevatöösse mahub ka bussijäneste ja valesti parkijatega tegelemine. Põhja-Tallinna piirkonna peainspektori Pavel Boitsovi kinnitusel oli ta esimene nii-öelda mupokast kontrolör. “Ma töötasin formaalselt mõned päevad, olin vormikandja – faktiliselt tegid seda tööd ühistranspordi esindajad, oli üleminekuaeg,” meenutas mees. “Panin tähele, et enne seda linnakodanikud austasid meid. Aga kui hakkasime tegelema “jänestega”, siis oli austusega kõik – korraga olime “rohelised mehikesed”, kontrolörid, “jäneste” püüdjad. Oli tunda, et rahva suhtumine muutus oluliselt.”

Juba mõnda aega on valesti parkijatele kasutusel hoiatustrahv, mis tehakse koha peal ja pannakse auto klaasipuhastaja vahele. Varem kehtis selline süsteem, et kui auto on pargitud valesti, tuli minna kohale, fikseerida olukord, teha foto ja patrullautos sündmuskoha vaatluse protokoll. Siis tuli fotod välja printida, lisada need protokolli juurde, vajadusel keegi üle kuulata ja seejärel anda toimik piirkonna menetlejale. Nemad saatsid kutse, autojuht tuli kohale, andis aru ja sai kiirmenetlusega trahvi. “Ühe auto peale läksid päevad ja nädalad,” nentis Boitsov. “Aga praegu võtab trahvi vormistamine ühe minuti.”

Paber, mis tegelikult klaasipuhastaja vahele pannakse, ei ole trahv, vaid teade, et rikkumise osas tehakse otsus. “Me ei ole laustrahvi masinad, meil on kaalutlusõigus,” selgitas inspektor Meelis Meerents. “Teinekord maksab sõna rohkem kui trahvimine. 90 protsenti minu tööst patrullis on suhtlemine. On vaja vaid üks para-grahv liiklusseadusest läbi lugeda saamaks teada, et kõnniteel parkimine pole lubatud.”

Las teinegi saab trahvi

Boitsov rääkis, et mõni inimene helistab ja küsib, et miks te tegite mulle trahvi, teine jälle tahab teada, miks ei tehtud mõnele teisele  inimesele trahvi. “Tihti piisab sellest, kui vestleme inimesega, ja probleem on lahendatud,” selgitas Boitsov. “Aga helistaja ütleb, et tema seisis kunagi ühe rattaga kõnniteel ja sai trahvi, te peate talle ka tegema.”

“Selliseid viha pärast helistajaid on päris palju,” lisas munitsipaalpolitsei pressiesindaja Meeli Hunt.

On tulnud ette, et inimene tänab mupo inspektorit pärast trahvi saamist. “Ma ütlen, et trahvi eest ei tänata,” mainis Järve. “Ma ei täna trahvi, vaid mõistva suhtumise eest, vastab seepeale  kodanik.”

Sõbralik suhtlemine mõjub inimestele hästi. “Kui on olemas perearstid, siis paarist-kolmest inimesest meie tugipunktides on  saanud perepolitseinikud,” ütles mupo registriosakonna juhataja Vladimir Skrobot, lisades kolleegide naeruturtsatuse peale: “Päris tõsiselt, nad käivad inimeste juures, kontakt elanikega on päris tihe. Nad tunnevad inimesi pikki aastaid ning nende vahel on tekkinud usaldus.”

Kitsetall ja kaks kurja koera

Tekkinud usalduse tõttu pöörduvad inimesed mupo poole ka muredega, mis ei ole üldse linnapolitsei rida. “Sellised on näiteks peretülid,” selgitas Järve. “Me ütleme, et tuleb politseisse pöörduda, aga inimene küsib, kas teie ei saaks ikka sellega tegeleda. Meil on väga tore piirkonnapolitseinik, aga inimene ei taha minna. Ma helistan siis ise politseile ja annan oma telefoni inimesele, lasen tal oma loo ära rääkida, siis ta on nõus juba politseisse minema.”

See näitab usaldust – inimesed loodavad munitsipaalpolitsei peale. “Kui Venemaal vanad prouad ei tea, kelle poole pöörduda, siis nad kirjutavad presidendile, et lampotškat on vaja vahetada,” muigas Boitsov. “Täpselt samasugune funktsioon on mupol. Kui inimene ei tea, kelle poole pöörduda, helistab ta meile.”

Mupo peab tegelema ka lemmikloomade ja nende omanikega. “Kas teeme seda õigesti või valesti, sõltub sellest, kas võtame juhtumeid koera seisukohalt või inimese seisukohalt,” tõdes Järve. “Koeri tuleb kaitsta loomakaitseseaduse järgi, mis seda nõuab. Kui aga koer pureb kedagi, siis arvestame koerapidamise eeskirja, mis ütleb, et koerapidaja vastutab oma lemmiku ja tema ohutuse eest.”

Järve meenutas, et nende ühel väljasõidul Piritale jalutas korraga auto ees nagu muinasjutus kellakapist välja astunud kitseke – pisike mustavalge kirju loomake. “Me teadsime, et seal lähedal on lahtised koerad, keda me ole veel ohjeldada suutnud,” rääkis Järve. “Mõtlesime kitsekese varjule viia, kuni koerad kinni, aga kitsekest me kätte ei saanud. Ja siis korraga ilmuski kaks hiigelsuurt bernhardiini, kes ilmselt mõtlesid, et oi – saak!”

Algus kitsukese majas

Mupol õnnestus ajada kitseke põõsa taha, aga koer paistis arvavat, et tal võeti saak ära ja nüüd tuleb rünnata inspektorit. Siis ilmus välja üks naine, kes teadis, kelle koerad need on. Järve jooksis koera eest põgenedes nende omaniku majani ning andis uksekella. Samal ajal püüdsid teised kaks inspektorit kitse teise koera eest kaitsta. Vahepeal liitus tegevusega ka tänaval olevat ehitust valvav Securitas. “45 minutit käis mööda tänavaid kitsejaht, kuni ta saadi lõpuks ühte garaaži kinni panna,” selgitas Järva.

Siis pandi kits teki sisse ja viidi turvatöötaja autosse. Vahepeal kuulutati kõikides raadiokanalites, et otsitakse kitse peremeest.
Linnamajanduse osakonna juhatajal tuli mõte, et Pirita vaba aja keskuses on peaaegu tühi rehakuur. Rehad tõsteti välja, lapsed viisid kitsekesele vett ja rohtu ning siis tuligi kõne omanikult, kes oli oma lastele kitse lemmikloomaks ostnud. Omanik oli läinud tööle, aga kits otsustas omapäi jalutama minna.

Munitsipaalpolitsei alustas oma tööd Lilleküla päästekomando territooriumil tillukeses majas. “Istusime seal väikses hoones, kus ei olnud sisuliselt põrandat,” meenutas Skrobot. “Seal oli õhuke betoonkate, millel linoleum. Talvel istusid kõik saabastes ja kasukad seljas. Mitukümmend inimest oli koos ühes toas. See oli nagu avatud kontori põhimõte.”

“Meie algus oli väga töökas,” rääkis Skrobot. “Tuli alustada täiesti nullist ja väga keerulises ühiskondlik-poliitilises olukorras – igal pool olid vastuseisud, totaalsed vastuseisud.”

Skrobot sattus kohe alguses registriosakonda – nullist alustades ei olnud aga ei blankette, kõik käis äärmiselt primitiivselt, tuli täita kümneid Exceli tabeleid. Esimene normaalne IT-lahendus hakkas korralikult tööle aastal 2007.

Skrobot meenutas, et tegelikult vedas neil sellega, et süsteemi hakkasid arendama targad inimesed. “Alguses oli see kahe inimese õlgadel. Võttis aega, aga nüüd võime julgelt väita, et meie väärteomenetluse kvaliteet on kõrgem kui poilitseil.”

Järve kinnitas, et võrreldes politseiga tuleb munitsipaalpolitseile väärteomenetluste peale väga vähe kaebusi: “Kaebuste hulk on marginaalne.”

Eeskirjad, mille täitmist munitsipaalpolitsei pidi jälgima, olid avaliku korra eeskiri, heakorra eeskiri, koerte ja kasside pidamise eeskiri, hiljem lisandus jäätmekäitluse eeskiri. “Suure põntsu panigi see, kui pidime tegelema nn jänestega ühistranspordis,” meenutas Skrobot. “See tõstis kolossaalselt meie menetluste arvu.”

Kui esimesel aastal oli mupol käsil tuhatkond menetlust ja järgneval aastal 3000, siis 2008. aastal, “jäneste lisandudes”, kerkis menetluste arv 2009. aastaks 65 000. Kui pädevusse lisandusid valesti pargitud sõidukid, tõi see veelgi suurema koguse menetlusi juurde. “Loogika oli väga õige – viia välja politsei reaalsest tegevusest see, millega politseil ei olnud ressurssi ega tahtmist tegeleda, nn vähetähtsad asjad,” selgitas Skropot munitsipaalpolitse asutamise põhjuseid. Tallinn on kõige suurem omavalitsus, inimesi palju, valdkondi tuleb reguleerida, aga kui on vaja reguleerida, siis on tarvis teha ka järelevalvet.

Uus kontor trollipargis

Praegu asub munitsipaalpolitsei oma kolmandas kontoris – Tallinna trollipargi majas. Lisaks on igas linnaosas tugipunktid. “Pirital oli meil alguses sõna otsese mõttes harjakapp, seal ei olnud aknaid,” meenutas Järve. “Mõnda aega asusime ka ühes korteris. Olgugi et me istusime vormis ja seal oli kontorimööbel, tundus see inimestele nii korterina, et mitmed võtsid uksel kingad jalast ja tulid sokkides sisse.”
Praegu on munitsipaalpolitseil mitu välijuhti, korrapidajad ja infolaud. Varem oli ainult mobiiltelefon, mis oli öösel ja päeval patrulli käes. Väljakutsed tulid otse patrullile.

Välja vahetati ka vormid – endised rohelised asendati elegantsete mustade vormidega. Vana roheline riietus nimelt ei erinenud suurt kojameeste tööriietusest. “Materjal oli sellel teehooldusfirma riietusega sarnane, meie olime vaid natuke puhtamad,” mainis Järve. “Lehes oli artikkel, et need mupokad on koledad, mustad ja räpased, käivad käed taskus ja nühivad nina ristmikul. Aga tegelikult olid need tänavapuhastajad, kes olid luua kõrvale pannud ning puhkasid parajasti.”

Rohelise värvi algne idee pidi sümboliseerima rohelist keskkonda, inimesed hakkasid seda aga ühel hetkel seostama võimul oleva erakonna värvidega.

Uus vorm on peaaegu nagu politseil – elegantne, funktsionaalne ning mugav. Välivormi juurde kuulub ka rinnakaamera, see lisandus varem kui politseil.

“Vaadake, kui kenad on nüüd meie autod,” lisas Boitsov. “Kui ma veel ise patrullis käisin, siis olid meil rohelised autod ja vanalinnas ei saanud turistid aru, kas me oleme takso või tänavapuhastusfirma.”

Munitsipaalpolitsei hakkas arenema Euroopa lõunapoolsetes  maades – Hispaanias ja Prantsusmaal –, seevastu Põhjamaades see levinud ei ole. Oma tubli tööga on meie mupo aga sealgi huvi äratanud.

 Abi vaid telefonikõne kaugusel

• Muposse tasub pöörduda näiteks siis, kui teile teeb muret prügikonteinerite ümber kuhjatud mööbel ja vana kodutehnika, tänaval vedelev autoromu, talvel kõnniteelt lükkamata lumi ja libedus, mahajäetud maja, prügi hoovis, inimene, kes ei korista oma koera järelt, hulkuvad lemmikloomad, alkoholijoobes inimesed, öörahu rikkumine, vales kohas parkimine, kahtlaselt suur taksoarve jne.

• Mupo asub Paldiski mnt 48a, sellega saab ööpäev läbi ühendust lühinumbril 14410.

• Mupo tugipunktid linnaosades: Lasnamäe (Pallasti 54, avatud kl 15-18, N 10-12, tel 515 2843); Pirita (Kloostri tee 6, avatud kl 15-18, N 10-12, tel 5300 7449); Haabersti (Ehitajate tee 109a,  avatud E kl 15-18 ja N 10-12, tel 5344 6072); Põhja-Tallinn (Niine 2, avatud kl 15-18, N 9-12, tel 5331 4641); Nõmme (Valdeku 13 kab 121, avatud E kl 15-18 ja N 10-12, tel 5309 0169); Mustamäe (Vilde tee 118, kab 15, avatud E kl 15-18 ja N 10-12, tel 5860 4915); Kesklinna (Pärnu mnt 9, avatud E kl 15-18 ja N 10-12, tel 5346 3723); Kristiine (Paldiski mnt 48a, avatud E kl 15-18 ja N10-12, tel 50303 7631).

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.