"Kui vaadata, millal on lapsel koolis hea ja ta tahab koolis käia ja seal õppida, siis esimene märksõna ongi turvalisus. See ei tähenda, et palkame kooli juurde rohkem turvamehi või teeme rohkem reeglistikke," selgitas märkamise vajalikkust Tallinna Südalinna Kooli õppealajuhataja Moonika Ellakvere.
“Märkamist tuleb koolidest rakendada seetõttu, et siis ei tule koolielus ette keerulisemaid probleeme. Siis me ei pea lõpuks kooli kutsuma politseid, siis meil ei peksta kedagi koolis ja kellegi nina ei ole verine. Praegu kui on üleval Haabneeme kooli juhtum, siis ei ole meil koolides õpetajaid, kes käituvad klassis ebaprofessionaalselt. Kui me kogu aeg arutame, kui õpilased ja õpetajad kogu aeg räägivad, siis ei sünni selliseid asju. Kommunikatsioon on see võti, aga eestlastena me rääkida ei taha, nii need probleemid kuhjuvad,” rääkis märkamise vajadusest Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults.
Tallinna Südalinna Kooli õppealajuhataja Moonika Ellakvere on seda meelt, et kõikidel lastel on vajadused ja me ei pea neid nimetama erivajaduseks.
“Kui vaadata, millal on lapsel koolis hea ja ta tahab koolis käia ja seal õppida, siis esimene märksõna ongi turvalisus. See ei tähenda, et palkame kooli juurde rohkem turvamehi või teeme rohkem reeglistikke,” selgitas Ellakvere. “Siin on oluline, et kõiki lapsi märgataks ja nendest hoolitakse. Laps vajab toetavat tunnet koolis. Kahjuks tegeleme probleemiga, siis kui see on juba tekkinud, kuid see võiks olla juba varasemalt märgatud, veel enne probleemi esile kerkimist.”
Kõik vajavad märkamist
Ellakvere jagas kogemusi, kui nende kool osales varajase märkamise projektis Urbact III. “Projekti raames loodi mudel “StayTuned!”- Ole koolis! Pidime looma tingimused, et õpilased ei langeks koolist välja enne kooli lõpetamist,” rääkis ta.
Ellakvere sõnul vajavad kõik, nii õpilased, kui õpetajad toetust ja märkamist.
“Kindlasti on vaja mõisteid täpsustada, mida me mõistame märkamise all, et saaksime üheselt tegutseda. Oluline on aru saada, et märgata tuleb igat last klassis ja õpetaja peab suutma näha iga õpilast tunnis,” oli Ellakvere resoluutne. “Varajane märkamine on väga oluline, sest väga paljudel lastel on muresid, mida saaksime õigeaegse sekkumisega juba eos lahendada.”
Tallinna Kunstigümnaasiumis direktor Mari-Liis Sults ütles, et neil teeb esmaseid märkamisi klassis kas aine- või klassiõpetaja.
Üks ütleb ühte asja teine teist
“Meil on nii, et õpetaja märkab last siis, kui ta talle kahe paneb või on juhtunud muud murettekitavat. Iga trimestri lõpus toimub koosistumine nii klassijuhtaga kui ka tugispetsialistiga – nii toimub iga veerandi lõpul,” rääkis Sults.”Seal tulevad probleemid välja: üks ütleb ühte asja teine teist.”
Õpilaste juures on vaja märgata: õpiraskusi, õpikäitumist, koolist puudumist. “Väga palju on lastel mureks tema igapäevane hakkama saamine elus. Suur osa sellest murest on hoopis kodus ja paljut me ei saagi muuta,” sõnas Ellakvere.
Ei tohi ära unustada, et HEV-õpilane on täiesti tavaline õpilane. “Tal on mingis valdkonnas mingid vajadused, mida tuleb neid teistmoodi toetada, kui muidu,” kinnitas ta.
Ellakvere sõnul on olemas ka kolmas osapool, peale õpilase, õpetaja, see on lapsevanem. “Väga tihedat koostööd on vaja igal õpilase vanemaga, esmane kontakt tekkib siis, kui lapsevanem tuleb lapsele kooli valima. Teeme oma koolis palju projektipäevi, kus osalevad nii õpilased kui lapsevanemad,” ütles ta.
Täna toimus Tallinna Humanitaargümnaasiumis kaasava hariduse teemaline konverents “10 aastat õppenõustamist Tallinnas”, kus vahetati kogemusi lapse individuaalse arengu toetamise teemadel ning tunnustati õppenõustamissüsteemi eestvedajaid.
