“Mind häirib, et enamik lugusid “Eesti laulul” on inglise keeles. Elementaarne lugupidamine oma emakeele vastu võiks ikka olla!”

Voldemar Kuslap, laulja
TRADITSIOONID: Tallinna eestlased panid veel kaua muinasaegseid nimesid (0)
25. november 2019
Jaana Ratas

"Nimed on alati olnud pigem moeasi. Nagu tänapäevased nimed, mis pole meie traditsioonist pärit. Kristlikud nimed said valdavaks alles 15. sajandil, aga paganlikud nimed ei olnud selleks ajaks päriselt kadunud," rääkis ajaloolane Tiina Kala. 

Kala rääkis möödunud nädalal Kiek in de Kökis eestlaste usust enne ja pärast taanlaste tulekut. Tema jutu järgi ei oska me öelda, keda või mida uskusid eestlased, kes läksid 1219. aastal lahingusse Tallinna saabunud Taani kuninga Valdemar II vägede vastu. Kas nad hüüdsid “Taara avita!”?

Uku Masing on nentinud, et kuigi nimetusest Taara on kunagi tehtud eestlaste ülijumalus, pole kindel, on ta üldse eestlaste algupära või laenatud hoopis skandinaavlaste Thorist. Masingu arvates muudab probleemi veel keerulisemaks tõsiasi, et naaberrahvad soomlased, liivlased, vadjalased ja teised ei tea säärasest jumalusest midagi. Kõigele vaatamata on Taara Masingu järgi üks väheseid nimesid, mille kohta võime öelda, et teda on Eestis kuidagi austatud jumalana. Võis olla, et mõned vägevad sõdalased, kes viikingiretkedel käisid, hüüdsid appi just skandinaavlaste jumalat. Kuid samas lisab Masing, et pole ka kindlaid põhjusi, miks me peaks Taarat Skandinaavia laenuks pidama.

Väga segased on lood meie vanema usuga. Taani päritolu Eesti-Saksa ajaloolase Paul Johanseni järgi pidanuks esimesed Tallinna kristlikud asumid paiknema Sulevimäe kandis, kus olevat olnud venelaste kaubahoov, ja Oleviste kiriku juures, kus asunud skandinaavlastest kaupmeeste kaubahoov. See tähendanuks, et Oleviste kirik oli olemas juba muinasajal, ehkki selle pühakoja juhuslik esmamainimine leidis aset alles 1267. aastal. Iseasi, kas tol ajal võõrast usku salliti ja lasti siin kirikuid ehitada. Euroopas oli linnu, kus asjad niiviisi ka toimisid, näiteks Visby Ojamaa saarel koos oma kaupmeeste peatuspaiga ja kirikuga. On aga täiesti ilmne, et kokkupuuteid kristlaste ja ristiusuga oli siinsetel elanikel ammu enne, kui ristiusu kirik siin vallutusejärgsel ajal tegutsema hakkas. Eriti tihe läbikäimine välismaalastega oli rannikualadel ning veeteede lähistel.   

Kirikud pühapaikade asemele

See, et muistsete eestlaste kultuskoht võis olla Toompeal, nagu väidab arheoloog Marika Mägi, pole leidnud mingit kinnitust, ja nagu öeldud, ei tea me ka, millise kultusega võis tegemist olla. Muidu oli tollal üsna sagedane, et uued kristlikud pühapaigad üritati sisse seada seal, kus varem olid paganlikud kultuskohad. Rahvas oli harjunud seal käima ja sel juhul võeti ka kristlus kergemini omaks. Hea fantaasia korral võiks tõesti väita, et Toomkirik ehitati Toompeal vana kultusepaiga kohale. Teisalt jälle – Toompea oli tugeva kindluse rajamiseks väga soodne koht ja sellepärast taanlased oma kindluse ka sinna ehitasid. Ja ilma kirikuta nad ju hakkama ei saanud. Kirik ehitati igal juhul, hoolimata sellest, kas seal võis olla varem paganate pühapaik.

Teada on paavst Innocentius III 1199. aastal koostatud dokument, milles vallutatava Liivimaa kirikuvõime manitsetakse mõõdukusele ja vajaduse korral leebusele ristitavate paganate suhtes. Selles ürikus on mainitud ka paganate väidetavaid uskumusi. Nad kummardavat loodusobjekte ja ebapuhtaid vaime ning veekogusid. Samas polnud Tiina Kala väitel paavsti kuuriatel ja kirjutajatel mingit vajadust kirja panna täpselt seda, mis oleks olnud õige. “Nad pidid kirjeldama lihtsalt midagi, mis kristlusest radikaalselt erineks ja mida peaks kohapeal hakkama välja juurima,” selgitas Kala. “Kas ka Eestis käisid asjad niimoodi, et kummardati loodusvaime, ei olnud paavsti kirjutajate jaoks tähtis.”

Teine viide meie muinasusule pärineb 15. sajandist, ühest Riia peapiiskopkonna statuudist. Sealgi kirjeldatakse loodusobjektide, näiteks pikse austamist, mainitakse kommet viia lahkunute haudadele süüa ja matta oma kadunuid pühitsemata mulda. Ka nende kirjeldustega on Tiina Kala väitel täpselt samasugune probleem – see kõik võis nii olla ja võis ka mitte olla. “Ühelt poolt tundub siiski, et tegemist võib olla usaldusväärsemate statuutidega kui paavsti kiri, sest need olid koostatud Liivimaal. Aga kui lehitseda 15. sajandi Preisimaa sinodite statuute, siis võib kohata äravahetamiseni sarnaseid kirjeldusi paganate usu kohta. Kas lugu oli nii, et Preisimaal ja Liivimaal harrastas talupoegkond niivõrd sarnast ebausku, või ei näinud dokumendi koostaja sekretär eriti palju vaeva, et teha kindlaks tegelik olukord, ja kirjutas teatud statuudi osad lihtsalt kusagilt mehaaniliselt ümber?” heitis Kala küsimuse õhku.

Moodsad jutlused

Seega pole meil ka katoliku kiriku kui organisatsiooni tegutsemise algaastatest Eestis mingit selgemat ettekujutust. Miks ei võetud naabermaade eeskujul meil ristiusku üle, selle kohta võib teha ainult oletuse, et ju siis polnud selleks otsest vajadust. Saadi väga hästi hakkama ilma Euroopa kirikliku võimuta. Kirik tähendas ühelt poolt usku, teiselt poolt aga hierarhiliselt korrastatud võimumehhanismi, mis rikkunuks eestlaste harjumuspärase elukorralduse ja ohustanuks siinsete ülikute võimu.

Lõunapoolses Euroopas ja Skandinaavias saabusid kõigepealt kristlikud vaimulikud, kes võeti vastu kohalike valitsejate õukondades. Nad andsid igasugust nõu ja see ei puudutanud tingimata usku. Valitsejate lähikonnast saadeti esimesed piiskopid suurematesse linnadesse ja asulatesse. Neisse rajati esimesed piiskopikirikud. See ei tähenda, et kohe oleks moodustatud ka piiskopkonnad. “Aga see, mida me loeme 7.-8. sajandi Lääne-Euroopa kohta, ei tähenda, et sama kehtiks ka 13. sajandi Liivimaa kohta,” lausus Tiina Kala. “Kui ristiusk Eestisse jõudis, toimus kirikumaailmas parajasti väga palju suuri muutusi. Ühelt poolt hakati suuremat rõhku panema, et inimesed täidaksid korralikult usulisi rituaale. Rõhutati ka, et vaimulike haridustase oleks piisav. Rajati uusi toomkoole.”

Märksa rohkem hakati tähelepanu pöörama ka jutlustele, mis alguses ei olnud katoliku kiriku liturgia osa, mõnikord  isandusid jutlused liturgiale erilistel juhtudel. Usutõdesid hakati  rohkem seletama ka rahvaste keeltes. Kristliku kiriku tegevus oli Eestisse jõudes juba hoopis teist nägu, kui ta oli olnud alles mõnikümmend aastat tagasi.

Vetehaldja kõrvale pühak

Paratamatult kerkib küsimus, kuidas hakkas kristlus läbi saama kohapealse muinasusundiga. Kuidas kohanesid inimesed uue usuga, ja kas vana usku hakati välja juurima? Sellest võime fantaseerida Skandinaavia poole kiigates. Piltlikult öeldes olid seal tükk aega vetehaldja ja püha Peetruse kujud kõrvuti. “Eriti hästi on see jälgitav Islandi näitel, kus kristlus oli üsna suurelt muinasusuga segamini,” selgitas Kala. “Piibli tegelased ilmusid seal paganliku usu tegelaste kõrvale. Nad tegutsesid isegi uutes jutlustes koos.”

Seda kõike toetas Skandinaavia maade ühiskonnakorraldus, mis sobis kristlike lugudega väga hästi. Oma kuningad olid neil olemas ja seetõttu sobis ka võtta Kristuse kui kuninga motiiv sinna kõrvale. Hierarhiline ühiskonnakorraldus oli neile koduhoovist väga tuttav. Seepärast toimus niisugune sujuv üleminek, mida muidugi kirikuvõimud ise kuidagi heaks ega õigeks ei pidanud. Küll aga võttis rahvas niimoodi ristiusu omaks. Eestiski võis olla nii, et mingi kohaliku haldja kõrvale pandi esialgu püsti ristiusu pühakute kujusid. Kuigi ristiusk välistas paganate jumalate pühaduse, ei eitatud nende kui vaimude olemasolu.

Palju kauem kui muistsed jumalad, elasid meie vanad eesnimed isegi linlaste seas. Kristlike nimede panek ei olnud ristitute jaoks kohustus. Kui palju neid kiriku tegutsemise hakkamise alguses pandi, pole teada. Kristlikud nimed ilmusid Tallinna eestlaste puhul ajalooallikatesse alates 14. sajandist, kuna 1312. aastast varasemaid Tallinna asjaajamist puuduvaid kirjalikke tõendeid ei ole mingil põhjusel meie päevini jõudnud.

“Kristlike nimede kasutuselevõttu ja kristliku usu omaksvõttu ei saa otseselt seostada,” väitis Kala. “Nimed on alati olnud pigem moeasi. Nagu tänapäevased nimed, mis pole meie traditsioonist pärit. Kristlikud nimed said valdavaks alles 15. sajandil, aga paganlikud nimed ei olnud selleks ajaks päriselt kadunud. Nähtavasti polnud see kohustus, et inimesel peab olema tingimata kristlik nimi mõne pühaku järgi nagu Peeter või Andres. Kiriku seisukohalt ei tähendanud ilmselt pühakute nimede panek kristluse omaksvõtmisel kuigi olulist osa.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.