"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
JUHTKIRI: Tormise aasta õppetunnid (0)
23. detsember 2019
Ksenia Šabanova

Tuult ja tormi võib nimetada sanitariks, sest see hajutab mõõtmatusse õhuookeani inimeste toodetud suitsu ja tahma. Teisalt lõhub torm palju ning sunnib uuesti ehitama, näidates sellega kätte nõrgad kohad.

Lõppev aasta oli kindlasti tormiline. Ainult et kui olud jäävadki pikka aega tormiseks, siis inimesed väsivad ja neil on väga keeruline midagi püsivat rajada, sest tuul ähvardab rajatava kohe lõhkuda. Nõnda jääb üle vaid soovida, et järgmisest  aastast tuleb rahulikum ja ülesehitavam.

Kindlasti paistis lõppev aasta silma lõputute poliitraputuste ning paljastustega. Panganduse eest langesid seoses rahapesu- ja muude süüdistustega viimasedki viigilehed. Ühtlasi ilmnes varasema poliitilise eliidi lõplik kapitulatsioon välispankade ees, kes olid end Eesti õigusruumist lahti sidunud. Kärarikkaist sündmusist puudutasid tavainimesi ilmselt kõige vähem mõne ministri  väljavahetamine ja ka listeeriahüsteeria, mida tegelike probleemide kõrval võib nimetada (poliit)mängudeks liivakastis. Üks tõsisemaid ja sisulisemaid raputusi, kus poliittorm vana ja kõdunenud hoone laiali puhus, puudutas pensionisüsteemi lõppeval aastal toimunud ümberkorraldust.

Kõige enam on tormituuled lõhkunud inimestevahelist  läbisaamist. Varasemate poliitilis-ühiskondlike mõtteviiside kõrval on tribüünidele tõusnud – väga häälekalt ja karmi retoorikaga teed nõudes – teistsugused. Siin pole Eesti Euroopas laiemalt toimuvaga võrreldes erand. Neoliberaalse majanduspoliitika pankrotist ja riigi sekkumise vajadusest rahandusse ja majandusse räägitakse eri maades palju. Vaesemate ja rohkem pettunud  eestkõnelejate retoorika ja pealetung on vaid kõige selle tagajärg. Loodetavasti lõpeb järgmisel aastal tasapisi see vastastikune sõnades ärategemine, milles, kui kasutada Valdur Mikita sõnu, “targad ei räägi enam – aeg on selline”.

Loomulikult on kahju, et üsna vähe on vihase poliitretoorika keskel tähelepanu pälvinud meedia mõttes väheglamuursed teemad, olgu või põllumeeste toetuste või õpetajate palkade tõus.

Tallinn on aegade algusest merelinn. Harjunud igasuguste tormidega – nii ilmastikuliste kui ka ajaloolistega. Tallinna õhk on alati vabaks teinud, sest kindla linna ja varjupaigana on siit alati võimalik leida eluaset ja leivateenistust. Vabadus tähendab aga alati ka vastutust. Seega on mõistetavad Tallinna juhtide algatatud alkopiirangud. Lastel peaks säilima vabadus mitte kohata kooliteel purjakil tegelasi ja üleüldse peaks olema tagatud vabadus öösiti magada. Tallinnas toimuvad muudatused ja arengud on olnud pigem üleriigilistest poliittormidest sõltumatud. Inimlähedased ja konkreetsete inimeste elu paremaks muutvad.

Valmis sai selline sümbolväärtusega ja linnaosi omavahel siduv ehitis nagu Reidi tee. Jätkub töö sadama trammiliini arendamisel. Ostetakse 350 uut ja keskkonnasõbralikku bussi. Linn mitmekordistab investeeringuid sporti. Koostöös erasektoriga kerkib Tondiraba jäähalli kõrvale suur olümpiaujula, edaspidi kerkib sinna terve spordilinnak. Jääb üle soovida, et võtke – ilmselt tänavusega lõppevast – tormist selle parem, puhastavam osa. Ja püüdkem nüüd ehitada ja/või  taastada ka inimestevahelisi sidemeid.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.