See on esimene kord, kui Eestis ehitatud seadmed üldse süvakosmosesse on jõudnud ja Eestil on võimalus ESA suure missiooni kõigis etappides võrdväärse partnerina kaasa lüüa.

Eesti kosmosetehnoloogia järgmine etapp viib Tõraveres valmistatud spetsiaalse kaamera süvakosmosesse pildistama potentsiaalselt väljastpoolt Päikesesüsteemi pärit kosmosekivi, vahendas BNS Postimeest.

Euroopa Kosmoseagentuuri missiooni “Komeedipüüdur” Eesti osa juhi Mihkel Pajusalu sõnul on see teadaolevalt esimene kord, kui Eestis ehitatud seadmed üldse süvakosmosesse on jõudnud, ja esimest korda on Eestil võimalus ESA suure missiooni kõigis etappides võrdväärse partnerina kaasa lüüa, seega ei ole enam mingit põhjust Eestit mitte kosmoseriigiks nimetada.

Missiooni üldplaan on järgmine: kolm kosmoselaeva – emalaev ja kaks väiksemat sondi, millest ühel oleva kaamera valmistavadki eesti teadlased – lennutatakse kosmosesse niinimetatud Lagrange’i punkti, kus on võimalik Maa ja Päikese gravitatsiooni koosmõju tõttu stabiilselt ühes kohas oodata, kuni leitakse huvi pakkuv kosmosekivi.

Seejärel seatakse aparaadid uurimisobjektiga kokkupõrkekursile ja sooritatakse sellest kosmose mastaabis ülilähedalt möödalend – emalaev möödub sellest umbes 1000 kilomeetri ning eestlaste ehitatav kaamerasond võimalikult lähedalt, tõenäoselt vaid 300 kilomeetri kauguselt. Kogu missiooni teeb eriliseks see, et, nagu Pajusalu ütleb, on tegemist “oportunistliku” missiooniga – praegu ei olegi veel päris täpselt selge, millist kosmilist objekti see uurima hakkab, sest valiku saab teha alles siis, kui laevad on juba kosmoses. Ideaalis võiks eesmärk olla väljastpoolt Päikesesüsteemi pärit objekt, millesuguseid on seni teada vaid kaks tükki. Kui selline uus kauge külaline leitakse ja sihiks võetakse, saaksid teadlased kätte esimesed fotod kogu Päikesesüsteemile võõrast materjalist, mis võimaldaks uurida nii eksoplaneete kui ka elu levikut ilmaruumis.

Nagu missiooni nimigi viitab, võiks tegu olla aga ka komeediga. Sellisel juhul ei sihita mitte tavalisi, vaid niinimetatud dünaamiliselt uusi komeete, mis on mingil põhjusel kaugelt Päikesesüsteemi äärealalt Öpiku-Oorti pilvest lahkunud ja liiguvad nüüd esimest korda Päikesesüsteemi sisealadele.

“Need objektid on olnud Päikesesüsteemi tekkest alates sisuliselt samas olekus ja peaksid seega olema ka nii lähedal kui võimalik tingimustele, mis valitsesid Päikesesüsteemi tekke ajal,” selgitas Pajusalu.

Juhul kui kolme aasta jooksul kumbagi objektiklassi tabada ei õnnestu, valitakse möödalennuks mõni parasjagu purunev niiöelda tavaline asteroid või komeet, mille pildistamine võimaldaks nendegi tavaolukorras varjatud sisemust paremini tundma õppida. Igal juhul on juba praegu selge, et vaatlus saab olema keeruline: kuni 80 kilomeetrit sekundis lendavast objektist pildi saamiseks on aega vaid mõnisada sekundit ning kõik peab tehtud saama täiesti autonoomselt.