Meedia vahendatud kriisid ei pruugigi olla kõige ohtlikumad. Ravimikriisi ohvrite arvu Euroopas võib ainult oletada. Esiteks on mõne tableti võtmata jätmisest tekkivat kahju inimesele keeruline konkreetselt mõõta. Ja teiseks, ravimikriisist küll kirjutatakse, aga need teated asuvad kusagil tagaplaanil.
Ravimikriis on nagu ühiskondades ja Eestiski hiilivalt kulgev krooniline haigus. Kui puhang läbi, võiks arvata, et inimene on terve – aga siis tuleb juba uus puhang.
Asjatundjad nimetavad ravimikriisi ühe peamise põhjusena Euroopa Liidu mullu veebruarist karmistunud nõudeid ravimite tootmisele. Tehased peavad varustama ravimikarbid turvakoodidega, sest võltsravimitega teenivad kuritegelikud jõud ülikasumeid, lisaks on need eluohtlikud. Veel põhjendab tõhusamat kontrolli tõsiasi, et kui arsti käes on mõni aine ravim, siis tänaval juba narkootikum.
Lähteainete tehased Aasias peaksid nüüd samuti hakkama vastama eriti karmidele, EL-i tootmisreeglitele. Selliseid nõuetele vastavaid hüpertehaseid leidub maailmas liiga vähe. Isegi Saksa kontsernid takerduvad karmi kontrolli. Loomulikult ei saa Eesti globaalseid protsesse kuidagi mõjutada. Kuid üsna ilmselt ei pääse me laovarude loomisest. Laovaru saaks n-ö jooksvalt uuendada ehk siis aeguvaid ravimeid kasutusse saata. EL-i ravimidirektiiv kohustab, et hulgimüüjad peavad tagama konkreetse piirkonna vajadustele vastava piisava ravimivaliku. Sama nõuab Eesti ravimiseadus. Tegelikus eluga võrreldes paneks see muigama – kui see poleks traagiline (sest ravimitest sõltub ju Eestiski sadade tuhandete inimeste elu). Aga mida saaks hulgimüüja teha – minna püssiga ähvardama lähteaine tehase juhte näiteks Indias?
Kõige selle taustal hämmastab, kui haavatavad on tänapäeva riigid. Uskumatuid summasid kulutatakse relvastusele. Samas suruks kõik üsna ruttu põlvili ravimitarnete lõpetamine kas korruptiivsel teel hulgimüüjaid survestades või kuidagi teisiti. Kõige kurvem, et tänapäeval oleks lihtsam teada saada tuumarelva koodi, kui et miks mõne elutähtsa ravimi tarne viibib. Ahel on pikk: jõuab välja maailma teise otsa ning farmaatsiakontsernid on riigid riigis.
Üsna ilmselt on meil laovarude ja IT-süsteemide loomise abil, millest näha reaalajas ravimite hulk, võimalik oma inimesi tõhusamalt kaitsta. Tõenäoliselt on kriisi põhi mööda saanud. Näiteks Raeapteegi juhataja Triinu Entsik-Grünbergi näol säras siiras rõõm, kui ta sai podagrahaigetele patsientidele teatada, et India probleemide tõttu tootmisraskustesse sattunud ravim allopurinol on jälle apteegis saadaval.
Mari
13. jaan. 2020 20:18