Kuigi Rootsi ajast pärineval linnakaardil on näha Kalamaja asumi elamute ja tänavate plaan, polnud selle aasta alguseni nähtud sealse keskaegse asustuse jälgi. Äsja aga leiti Oda tänavale rajatava uue elumaja krundi arheoloogilistel kaevamistel keskaegse maja jäänused ja maakividest kaev, päevavalgele tuli ka hilisem surnuaed.
Värske leid Patarei merekindluse ja lennusadama vastas asuva elumaja ehituselt annab tunnistust, et keskaja lõpul olid sealkandis elumajad. Kaevamisel tulid päevavalgele elumaja keldrimüürid, laudpõrand ja maakividest kaev.
“Rootsi ajal oli siin Patarei piirkonnas päris tihe asustus, Kalamaja asumi tuumik asuski toona selles piirkonnas,” selgitas Tallinna muinsuskaitse osakonna arheoloog Ragnar Nurk. “Kuid vaatamata suurele asumile ei olnud kuni tänavuse jaanuarini välja tulnud ühegi keskaegse ehituse jäänuseid. Võib arvata, et suur osa sellest asumist hävis just Patarei merekindluse ehitamise tõttu.”
Vana linnaeestlaste asum
Kalamaja elanikud olid kalurid ja mündrikud, aga kindlasti kohtas seal ka teiste elualade esindajad, kes linnas tööd tegid. “Üldiselt lihtsamat sorti inimesed, valdavalt eestlased, aga oli ka rootsikeelseid inimesi,” iseloomustas Nurk sealseid keskaegseid elanikke, kes võisid selles kandis elada juba väga kaua. Asumi juurde kuulus ka kirik, mis on samuti kantud ühele rootsiaegsele linnakaardile, kuid mille täpne asukoht on seni kindlaks tegemata. “On selge, et siinne kirik ei tekkinud päris tühja koha peale,” nentis Nurk. Rannaäärsest külas kasvas välja suurem eeslinn.
Kalurid ja teised Kalamaja elanikud olid linna rentnikud. Seal asus linna maa ja nad maksid linnale oma elamise eest.
Kuid inimtegevuse jäljed Kalamaja rannas ulatuvad väga kaugesse aega. Eelmistel selle kandi arheoloogilistel kaevamistel Jahu tänaval, mis toimusid 2018. aasta suvel, leidsid arheoloogid kiviaegse tööriista – talva. See oli täiesti uus teade kogu sealse piirkonna asustusloos. Tuli välja, et Kalamaja rannas on inimesed juba aastatuhandeid tegutsenud.
Uued olulised leiud
Nüüd päevavalgele tulnud keskaegne elamu ja kivikaev on kaevamistöid juhtiva arheoloogi Keiti Randoja väitel äärmiselt olulised leiud just seetõttu, et siiamaani ei ole Kalamajas keskajast pärinevaid hooneid ega kaevusid ju veel leitud.
Kui enne arvati, et kõik jäljed keskaegsest asustusest on hilisema tegevuse tõttu ilmselt hävinud, siis nüüd selgus, et päris nii see pole. Kuna vanade majade piirkonda pole enam hiljem üles ehitatud, rajati selle kohale hoopis surnuaed. Nüüd kaevasid arheoloogid vanade müüride pealt välja ka mitmeid sinna maetud inimeste säilmeid.
“Hoone maakivide peal näeme välja kaevatud kirstu alumist osa,” osutas Randoja kunagise kirstu aluslaua peal lebavatele inimkontidele. “See skelett on saanud kahjustada mingite sündmuste käigus. Matused on ilmselt pärit 17. sajandist.”
See on olnud päris suur surnuaed, aga kuna hiljem on seal tehtud palju pinnasetöid, on ka maetud surnukehad kõvasti kahjustatud.
Üks matusekoht asub peaaegu vana hoone seina peal. See kalmistu koos lähedal asuva kirikuga hävis Põhjasõjas. Tsaari ajal läks see kinnistu Vene sõjaväe käsutusse ja sinna kerkis suur paekivist hoone, mille müürid seisavad seniajani. Seda ehitist kasutati hobuste maneežina.
Välja kaevatud maja juurest leitud esemed jutustavad keskaja lõpu Kalamaja elanike elust. Loomade luud näitavad, mida nad sõid. Õlle või veini ankru puust vitsad annavad tunnistust, et peeti lugu maitsvast märjukesest. Vaadi kraani keeramiseks oli kuke kujuline kraani pealne. Arvukad leitud pähklikoored annavad tunnistust, et keskaegsed Kalamaja elanikud armastasid veini peale ka pähkleid krõbistada. Leidude hulgas on ümmargune hõbeehe, mis võis olla vabalt ka Tallinna hõbedameistrite looming. Väike sõrmkübar annab tunnistust, et tollal olid naiste sõrmed üsna peenikesed. Ning veel on leidude seas üks väga imelik puust tööriist, mis meenutab kõige rohkem ehk õhukest pudrunuia. Millega täpsemalt tegemist on, selle kohta kuuleme ajaloolastelt kindlasti edaspidi täpsemaid seletusi.
