"Meid mõjutab tulevikus rändekriis ning siis pole Tallinna rahvaarvuks mitte pool miljonit, vaid kaks miljonit inimest," ütles Kunstiakadeemia professor Andres Alver. "Tõenäoliselt liigume kolmekümne aasta pärast mööda koridore, mille moodustavad raudteed ja maanteed."


Professor selgitas arhitektuuriteaduskonna uurimuse “Lõpetamata linn” tulemusi esitledes, et kui me räägime Tallinna visioonidest, siis projitseerime ennast tulevikku, ent alati jääb mõistatuseks, kui kaugele me suudame ennast kujutleda. “Aasta lõikes suudame kergesti ette mõelda. Kui aga rääkida kümne aasta perspektiivis, siis ei oska me enam näiteks eelarvet ette näha – rääkimata siis viiekümne aasta vaatest, kus peab eelkõige mõtlema, et mitte teha valesid otsuseid,” sõnas ta. Siiski tõi ta näite suurest ettenägelikkusest ning osutas, et sada aastat tagasi tehtud Tallinna plaan on selline, mida saaks isegi täna kasutada ning öelda, et “see oleks üks euroopalik linn küll”.
Kliimamuutus mõjutab linna kujunemist
Alver tõi välja kaks võtmeküsimust: millisesse ajaperioodi ennast asetame ning mis on linnaplaneerimise juures oluline? Enne tuleb aga lahendada pragmaatiline küsimus: mis on töö, mida me linnas teha saame? Tema sõnul on ruumiline maailm, mida me loome, suurim kunstiteos ning me ei tohi linna planeerides mõelda vaid magamisele ja töötamisele. “Kui me selliselt asja teeme, oleme õigel teel,” sõnas ta.
Professor täi välja, et oluline teema linna planeerides on kliimaga seotud probleemistik. “See on survestav ja oluline teema, millega peame tegelema, sest Euroopa Liit esitab meile nõudmisi,” sõnas ta ning jätkas, et kliima muutus mõjutab väga palju linnade kujunemist. “Sellest me mööda vaadata ei saa,” rõhutas ta.
Ta ostuas, et kui vaadelda demograafilisi protsesse, siis mõistame, et loome linnu vanainimestele – need on hallipäised taadid.
Alver osutas ka sellele, et kui Viljandi, Pärnu või Narva vähenevad, siis Tallinn kasvab umbes 6000 inimese võrra aastas. “Tõenäoliselt mõjutab meid tulevikus maailma rändekriis ning siis pole Tallinna rahvaarvuks mitte pool miljonit, vaid kaks miljonit inimest,” sõnas ta.
Juba täna on näha, kuivõrd tihe on liiklus Tallinna lähistel. Seda ilmestab tema sõnul autoavariide arv, millest suur osa juhtub Harjumaal. “Kas Harjumaal ei osata sõita? Vastupidi, see näitab aktiivsust, mis näitab, et liiklus on väljunud Tallinnast ning haaranud suure osa Harjumaast. Päevas liigub linna-tagasi 110 000 inimest, kes paiskuvad ööseks laiali ning tulevad päevaks Tallinna tööle,” rääkis ta.
Töö ning elamine peaks asuma lähestikku
Üks oluline moment tema sõnul on looduse tagasitoomine linna – loodus ei tohiks olla kaugemal kui kolmsada meetrit inimese elukohast. Ta tõi näitena Ülemiste City, kus on näha ärilist mõtlemist, kuid tekib vastuolu: see on pragmaatiline ja kasulik, kuid uitada siin ei saa. “Nõnda tehakse jõupingutusi, et peale kella viit poleks linnaosa surnud. Töö peab tulema rohkem elamise juurde – kõigepealt on loodud töökohad, kuid alles nüüd rajatakse elamuid sinna lähedale,” osutas ta.
Professor küsis: mida Tallinn võimaldaks? “Võiksime koostööd teha ning edasi minna käsikäes teiste linnadega, kuid peame siiski võistlema,” osutas ta ning tõi näite Lõuna-Hiinast, kus linna planeerides mõeldakse sellele, et inimesed ei tahaks minna Shangaisse. “Lähim linn meile on Helsingi, mis on praegu kahe tunni kaugusel, kuid kunagi äkki viie minuti kaugusel,” osutas ta lähimale konkurendile.
Ta lisas, et Tallinnal on eeliseid Helsingi ees. “Vesi müüb alati ning pankrannik tähendab, et oleme kõrgemal, kust näeme paremini,” märkis ta.
Inimesed soovivad elada eelkõige väikeelamute piirkonnas. “Tõenäoliselt liigume kolmekümne aasta pärast mööda koridore, mille moodustavad raudteed ja maanteed. Valdav elamispiirkond areneb aga mööda mere äärt,” osutas ta.
Alver rõhutas, et sadam võiks olla see koht, kuhu kultuuriala laieneb ning kuhu kerkib näiteks ooperiteater. “Kadriorust kuni Piritani välja peaks olema kultuurimaastik, mitte elamuehitus,” ütles ta.
Teine oluline kihistus on seotud teaduse ja inoovatsiooniga. Ülemiste keskusesse on koondatud innovaatiline mõtlemine. Samuti on oluline piirkond TalTec´i ümbrus. Professor osutas, et tähtis on alade omavaheline põimumine. “Seosed on olulised ning jalgratas on seega oluline liiklusvahend,” märkis ta.
Tallinna mahub mitu keskust
Ühe probleemina ostutas professor, et Tallinnas pole ühte suurt keskust, kuid on väiksemaid keskusi – nii Nõmmel, Pirital kui Rocca al Mares. “Kolm-neli maja ning turg Nõmmel ongi keskus. See on mitme tsentrumiga linnaruum,” rääkis ta
“Ka Viimsis on keskus, kuid midagi hullemat on raske välja mõelda. Miks selline asi juhtub ja kes selle tegi? Kui tegeleme planeerimisega, teades, et see pole parim viis, siis peame järgi mõtlema,” pahandas professor ning jätkas, et keskus ei pea olema punktitaoline, kus on paar supermarketit ja torni ning autotee selle ümber. “Võimalik oleks rääkida ka lineaarsetest keskustest nagu näiteks Pärnu maantee või Reidi tee, kuhu on palju puid istutatud,” sõnas ta.
Ta osutas, et peame kindlasti Koplisse jõudma, mis on suurepärane ala elamiseks, kuid väga ära lõigatud ning lahtede vahel on seal kitsas. “Sadama-ala on poolteist miljonit ruutmeetrit – kas see meeldib või mitte, aga peame üha tihedamalt ennast pakkima,” tõi ta välja visiooni ning osutas, et ka Lasnamäed on võimalik tihendada nõnda, et sinna mahub veel inimesi. “Tallinna linna piiresse saaks veel teise linna ehitada. Miks me peame laiali paiskuma mööda põlde?” küsis ta.
Mida tihedamaks muutub linn, seda vähemaks peab jääma autosid, mida asendab professori sõnul rööbastransport, trammid ja rongid.
“Lõpetamata Linn” on EKA arhitektuuriteaduskonna poolt koostöös Tallinna linnaga läbiviidav kolmeaastane laiapõhjaline uurimistöö, mis küsib, milline võiks olla hea ja elamisväärne linn 21. sajandil ja kuidas see võiks väljenduda Tallinna linnaehituslikus arengus. Suuremahuline teadusprojekt keskendub Tallinna linnaehituslike visioonide ja ruumiliste tulevikustsenaariumite uurimisele. Uurimistöö läbiviimine saab teoks tänu kinnisvaraettevõtte Kapitel toetusele, kes panustab projekti kolme aasta jooksul kokku peaaegu pool miljonit eurot. Uurimisprojekt lõppeb järgmise aasta sügisel näitusega Eesti Arhitektuurimuuseumis ja projekti tulemusi koondava raamatuga.
uskmatu-toomas
2. märts 2020 12:42