Leian, et elame praegu veel ajal, mil meil on punktist A punkti B liikumiseks palju tervislikke variante. Mõelge – kui näiteks aastal 2120 on peamiseks liikumisvõimaluseks teleportatsioon, siis pole ju peaaegu üldse vaja ennast liigutada.
Aga praegu on meil lihtsad valikud: auto, ühistransport, jalgratas, omaenda jalad… Me ise valime, kuidas liigume.
Esimest korda on võimalik küsida linnalt toetust rattahoidla ja sinna omakorda elektriratta laadimispunkti rajamiseks. Sealjuures pole vahet, kas elad suures kortermajas või väiksemas eramajas. Ehk toob see linnas rattaga sõitjaid juurde, sest suures kortermajas pole tavaliselt kohta, kus ratast hoida. Keldriboksi ei pruugi see mahtuda ning ratta treppi mööda üles-alla vedamine on tülikas. Kui ratas aga liiga kauaks kuhugi trepikotta jääb, võib keegi sinna otsa koperdada. Halvemal juhul saavad sinu rattast kellegi teise ratta varuosad. Pealegi ei luba päästeamet majaelanike turvalisuse huvides ratast koridoris hoida – see segab õnnetuse puhul majast välja pääsemist. Kui rattamaja pole, tõsta või ratas tuppa voodi kõrvale, sest esik on liiga kitsas.
Ilmselt teavad kõik linlased, et kevadtuuled puhuvad tavaliselt silmad tolmu ja liiva täis – peamine süüdlane selles on naastrehv. Kui lund pole, kisuvad naastud asfaldiosakesi üles ning muudavad need peenikeseks tolmuks, mis omakorda mõjub halvasti õhu tervisele. Kui soojad talved jätkuvad, ei pruugi rattasõit ka talvel enam ekstreemne olla.
Nii et tasub mõelda, kas pole mitte tark jätta auto üldse koju ja minna tööle või kauplusse kõndides või ratta seljas. Siis ehk ei tolmaks ka tänavad kevadel enam nii jubedalt, müra oleks vähem ning igapäevane trenn saaks ka tehtud. Rattateid tuleb pidevalt juurde ning eriti rattasõbralikul maal Hollandis käivad rattaga tööl ka inimesed, kes kontoris peeneid ülikondi ja kostüüme kannavad. Amsterdam on meile hea eeskuju.
