Algusaja Tallinna hooned paiknesid hajutatult nagu külas, mitte tihedalt üksteise kõrval. Neid puidust maju ümbritsesid vitstest aiad, mille taga võis näha pererahva juurviljapeenraid ja loomalauta.
Eelmisel aastal tähistasime suurelt Tallinna 800. aastapäeva. Nüüd, mil vanalinnas valitseb tühjus, on sobiv seal pisut ringi jalutada, vaadata säilinud keskaegseid maju ning mõelda, kuidas kõik siin kunagi alguse sai. Suured aastapäevadki on ju tegelikult tinglikud ega tähenda, et enne oleks siinkandis inimasustus ja -tegevus puudunud.
Isegi Tallinna kui keskaegse linna esimese asutamise katse võis Taani kuningas Valdemar II teha juba 1206. aastal. Just siis sai peapiiskop Andres Sunesen paavt Innocentius III-lt õiguse paganlikel aladel piiskoppe ametisse määrata, kui paganlus on sealt välja tõrjutud. Mitme Taani allika järgi korraldaski peapiiskop samal aastal sõjakäigu Tallinnasse. Nad ei pidanud silmas ju täiesti tühja kohta, kuhu tulla, midagi pidi siin juba ees olema. Kuid see sõjakäik, millest Läti Henrik vaikib, ilmselt ei olnud edukas, ehkki seda meenutavad mitmed teised allikad. Soov võtta enda kontrolli alla vana kaubatee Novgorodi, mis oli ikka veel eestlaste kontrolli all, ei kadunud kuhugi ja nii sündiski uus sõjaretk 1219. aastal. Ühtlasi tahtsid taanlased muuta Tallinna oma poliitiliseks võimukeskuseks Soome lahe ääres, et olla vastukaaluks kiiresti kerkivale Riia linnale ning sakslaste ülemvõimule Läänemerel.
Nisiis maabus kuningas Valdemar II Tallinnas plaaniga rajada siia enda juhitav poliitiline keskus. Tallinna laht oli Põhja-Eesti soodsaim sadamakoht ja muistse kaubatee kulgemise paik. Härjapeale, mis oli tähelepanuväärne kõrgendik Soome lahe ääres ning sai hiljem nimeks Toompea, oli kuningal algusest peale plaan rajada oma kivist linnus. Mis seal varem oli ja kuskohal asus see vana eestlaste linnus, mille taanlased lammutasid, pole teada. Kas see oli kõrgel Härjapeal või temaga ühise kõrgendiku moodustanud Tõnismäel?
Ajaloolane Marika Mägi on väitnud, et Toompeal ei asunud mitte eestlaste linnus, vaid pühapaik, linnus ise oli aga tollase eestlaste keskuse lähedal Tõnismäel. Raamatus “Taanlaste ristisõda Eestis” kirjutab Mägi, et Henriku kroonikas nimetatud Lyndanise linnus oligi tegelikult kultuspaik. Nii või teisiti oli Härjapea ikkagi looduslikult kõige kaitstum koht Tallinnas. Uue linna rajamisel kasutati algul tõenäoliselt rohkesti vana eesti linnuse ja asunduse hoonete puitu, mida tõendavad süsinikuproovid. Vana eestlaste asula Tõnismäe ääres muutus järjest tähtsusetumaks, inimesed hakkasid kolima uude linna, mis kogus kiiresti jõudu.
Kaitsvat müüri hakati all-linna ümber püstitama alles 1260. aastatel. Seda on põhjendatud asjaoluga, et kaitsmist vajasid eelkõige sõjakad ristisõdijad Toompeal, kes asusid ehitama uut kindlust, mitte all-linna kaupmehed ja eestlastest linnakodanikud. Nagu teada, kihutasid mõõgavennad vahepeal 1227. aastal taanlased mõneks ajaks Toompealt minema ja tapsid palju Taani kuninga vasalle. Käis halastamatu võimuvõitlus, millesse pidi sekkuma paavst ja mis viimaks päädis ikkagi Taani võimu taastamisega. 1684. aasta tulekahju hävitas aga Toompeal kõik keskaegsed ehitised. Seega ei näe me seal jalutades enam midagi, mis meenutaks linna algusaegu.
Soome saatkonna kohal asus kuningas Valdemari linnus
Tallinn meenutas pigem mõnda praegust aedlinna, kus majad asusidki krundi keskel, mitte tänava ääres.
Kui me käime nüüd vanalinnas ringi, võime mõelda, millised olid taaniaegsed tänavad. Ajaloolane Tooms Abiline kirjeldas seda ammust aega praegu teada olevate väheste andmete põhjal. Tänavate võrgustik ei olnud veel välja kujunenud, hooned asusid hajutatult nagu külas, mitte maja maja kõrval nagu praegu. Nende puust majade ümber olid vitstest aiad, mille taga võis näha pererahva juurviljapeenraid. Seal aususid peale elumajade teisedki hooned, ka loomalaut. Majad ei seisnud mitte tänava ääres, vaid ikka aiaga ümbritsetud krundil, nagu Tallinna aedlinnades nüüdki võime näha.
Ka linna esimene raekoda oli hoopis tagasihoidlikum hoone kui see, millega me nüüd Raekoja platsil harjunud oleme. Tasapisi hakkasid siiski kerkima ka esimesed kivimajad. Linn kasvas hämmastava kiirusega. Sellele aitasid kaasa kaupmehed ja soodne asukoht. Kui jalutame Toompeal, siis võiks mõelda ka sellele, et Taani kuninga Valdemari linnus asus kõige kõrgema koha peal, seal, kus praegu on Soome saatkond. See paistis hästi alla linna ja küllap just sellepärast pandi ka all-linna tänavale, kust linnust võis imetleda, nimeks Kuninga tänav. Esimene puust toomkirik ehitati kõrgendiku teise serva juurde, natuke lääne poole kohast, kus ta praegugi asub.
Hilisema toomkiriku kohal oli algul kivimurd. Seega polnud Toompeal palju ruumi ja elumajad ning linnaelanike kirikud kerkisid all-linna. Taani kuningale kuulunud Püha Olavi kirik ja venelaste Püha Nikolai kirik asusid Toompeast kaugemal mere pool kõrgemal klindil. Ajaloolane Paul Johansen on sellest järeldanud, et seetõttu võis seal tegemist olla kaupmeeste kirikute ja kaubahoovidega. Kunstiajaloolane Kersti Markus toetab seda mõtet, öeldes, et Läänemere ristisõdade ajal rajatud Olavi kirikud asetsevad oluliste kaubateede ääras ja näitavad tegelikult ristisõdijate peatuskohti. “Kuna Norra kuningas Olav Haraldsson (995-1030) oli üks vähestest pühakutest, kes langes lahingus, siis sobis ta hästi Skandinaavia ristisõdijate kaitsepühakuks,” kirjutab ta raamatus.
Oleviste oli tõenäoliselt Taani kuninga kaitse all tegutsenud kaugsõidukaupmeeste kirik, mis oli mõeldud nii laoruumiks kui ka teenistuste pidamise kohaks. Markus oletas, et kirik võidi asutada Tallinnas juba 1222. aastal, mil Valdemar oli Tallinnas tagasi ja võttis ise osa pühakoja sisseõnnistamisest.
Vene tänav uhkeldas kloostritega
Ühes korralikus keskaegses linnas pidid olema kirikud, kaupmeeste kaubalaod ja kaubamajad, seek, kloostrid, müntla ja tööhoovid.
Jõudsime oma jalutuskäigul Vene tänavale, mis oli vanasti üks põnev kant. Sellest kujunes juba 13. sajandil kloostrite piirkond. Keskne oli Püha Katariina dominiiklaste klooster. “Dominiiklased ehitasid oma kloostrid alati väga käidavatesse kohtadesse. See oli väga käidav tänav, sadama ja raekoja platsi vahel ja siin asus võimas kloostrikompleks,” rääkis Toomas Abiline. “Seal on ka üks huvitav portaal, mida peetakse taaniaegseks. Seal lähedal oli ka teiste kloostrite maatükke, näiteks tsistertslaste omi. Ühes korralikus keskaegses linnas pidid olema kirikud, kaupmeeste kaubalaod ja kaubamajad, seek, kloostrid, müntla ja tööhoovid. Need kõik olid keskajal tähtsad asjad. Dominiiklased olid Taanist tulnud usuvennad. Vene tänava lõpus asus venelaste kaubahoov, seal juures oli ka nende kirik. Huvitav koht oli ka Tartu maantee ääres asunud Püha Johannese ehk Jaani seek.”
Enne kui jõudsime Jaani seegi juurde, meenutasime toonast Härjapea jõge, mis keskajal varustas veega eeslinna ja käivitas veskeid. Härjapea jõe suudmes oli juba muinasajast peale asustus. Sealt on pärit arheoloogilisi leide, mille põhjal võime öelda, et seal võis asuda ka sadamakoht. Sinna Härjapea jõe äärde Tartu maanteel rajatigi pidalitõbiste jaoks Johannese ehk Jaani seek. “See oli pidalitõbiste vendade varjupaik. Pidalitõbi tuli Euroopasse põhiliselt ristisõdadega ja toodi siia Lähis-Idast. Fakt on see, et piiskop Andres Sunesen, kes oli ka Taani kuningaga kaasas 1219. aastal, suri hiljem pidalitõppe. See juhtus paar aastat pärast siinkäimist, kui ta Taani tagasi läks. 1237. aastal on esimest korda mainitud seda Tallinna pidalitõbiste seeki.
Niisiis oli see tõbi siin juba olemas ja oli ka probleem. Seek asusu suure tee ääres selle mõttega, et inimesed, kes mööda käisid, annetaksid seegile. Jaani seegi kirik on praegugi kenasti olemas, see on nüüd armeenlaste kirik. Seal oli seinas väike nišš piluga, kuhu teekäijad panid annetuste raha. Haigeid raviti seal veel 1960. aastani. Aga laegas jäi millegipärast 150 aastat tühjendamata. Ajaloolane Sulev Mäeväli kallas selle tühjaks ja nii sai linnamuuseum endale hindamatu rahakogu. “Miks raha seeki nii kaua ei huvitanud, on täielik arusaamatus,” mainis Abiline.
Valdemar II päästsid lahingus slaavlased?
Muistses Lindanise lahingus ründasid eestlased kõige uhkemat telki, lootes nii tabada Taani kuningas Valdemari. Pidid aga pettuma, sest seal elas hoopis kõrge vaimulik.
Jõudsime oma ringkäiguga Gustav Adolfi auväärse koolimaja juurde linnamüüri ääres. “Mihkli kloostri kiriku kohal, kus on praegu Gustav Adolfi gümnaasium, oli varem püha Wenceslausi kabel,” ütles Toomas Abiline. “Väga suure tõenäosusega toimus lahing eestlaste ja Valdemari vägede vahel just sellel kohal.”
Wenceslaus oli Rügeni saare slaavlaste kaitsepühak. Henriku kroonika räägib, et Valdemari päästsid hävingust just Rügeni slaavlaste sõjamehed, kes olid sadamas ankrupaigas tol õhtul, mil olevat madinaks läinud. “Tavaliselt tähendas sõjaõnn, et kohale rajati ka mingi pühaku kultushoone,” ütles Abiline. Hiljem nimetati see Wenceslausi-Miikaeli kabeliks, ja siis ainult Miikaeli kabeliks. “Mina olen ikka uskunud, et see lahing võis toimuda just kohas, kus oli Gustav Adolfi gümnaasium,” kinnitas Abiline. “Härjapea ehk Toompea oli sealt ju kivivske kaugusel. Räägitakse sedagi, et Valdemar ise olevat olnud hoopis mäe otsas sel õhtul. Ja seepärast pidasidki eestlased uhket telki kuninga omaks, kuid tegelikult oli seal vaimulik Teodoric, kelle nad tapsid.”
Kurjad keeled sosistavad isegi seda, et tegelikult keeranud eestlasi üles sakslased, kes ka ise maskeeritult taanlasi ründasid, et hävitada konkurent. Aga vasallidest slaavlased tegid sellele asjale lõpu peale. Igatahes olid sakslaste arvates taanlased väga valed inimesed, kes võiksid siin üldse eestlasi ristida.
Niguliste kiriku saladus
Kaubavahetus õitses Tallinnas juba 11. sajandil, ammu enne taanlaste tulekut. Siin veelgi varem tegutsenud hülgekütid lubaks aga tähistada suisa Tallinna 5000. aastapäeva.
Rohkem kui muid vanalinna piirkondi on kaevamistega uuritud Harju tänavat ja Niguliste kvartalit, mis sai sõja ajal pommitamisega raskelt pihta. Niguliste kiriku puhul on oluline kõigepealt tema asukoht otse Toompea nõlva all, Valdemari linnus kõrgumas tema kohal Toompea mäel. Paljud ajaloolased peavad seda väga kõnekaks sümboliks ega usu, et selline seos on juhuste kokkusattumine. Niisiis asusid Taani kuninga kindlus ja kirik selle all peaaegu kõrvuti.
“Niguliste kirikut on seni täiesti põhjendamatult peetud sakslaste kirikuks,” väidab kunstiajaloolane Kersti Markus raamatus “Taanlaste ristisõda Eestis”. Tema arvates ei saa siduda selle pühakoja rajamist 200 Ojamaa saksa kaupmehega, kelle Mõõgavendade ordu olevat 1230. aastate algul Tallinna kutsunud. “Tegelikult pole teada sedagi, kas need kaupmehed üldse Tallinna jõudsid,” väidab Markus, kelle arvates oli tegemist hoopis tavaliste ojamaalastega, kes olid harjunud ka maad harima, mitte aga Visby sakslastega. “Kuna viimased arheoloogilised uuringud on tuvastanud tänapäevase Vabaduse väljaku lõunaküljel asula, mis eksisteeris enne taanlaste tulekut, ning võõrapärane keraamika osutab kauplemiskohale, on selge, et sealsetele elanikele oli samuti vaja oma kirikut,” kirjutab Markus ja oletab, et just Niguliste kiriku juurest läks tee Tõnismäe eestlaste asula juurest Toompeast ida poole jäävasse mereranda, kuhu taanlased rajasid oma sadama. Ja sealsed leiud ongi üllatanud ajaloolasi suure hulga süsinikudateeringutega, mis jäävad kõik vallutuseelsesse aega.
Eestlaste asula võis laieneda Tõnismäelt just selles suunas. Niguliste kiriku surnuaialt on leitud eestipäraste panustega kristlikke matuseid. Ja autor küsibki, kas pole Niguliste kiriku näol hoopis tegu suurepärase näitega valitseja kaitse all tegutsenud turukirikust, millest sai kohalike ja alaliselt kohal viibivate välismaalaste ühine kodukirik. Nii nagu oli Peetri kirik Riias esialgu ainuke linna kogudusekirik. Algne kavatsus võiski olla ehitada tüüpiline Taani linnakirik. Pärnu maanteelt on tulnud välja muinasaegne matus ja 11. sajandi Friisi münt. See peaks tõestama kaubandussuhteid, mis olid juba 11. sajandil.
Aga elatud ja tegutsetud on siin Vabaduse väljaku kandis aastatuhandeid. Ajal, mil Vabaduse väljaku ääres loksus meri, tegutsesid kaldal hooajalised hülgekütid. Nendest on alles jäänud kaevatud süvendite ja lõkkeasemete jäljed. Samuti keraamikakillud. See tõestab, et Tallinna piirides on inimene tegutsenud juba 5000 aastat tagasi. Kui me tahaksime, siis võiksime praegu tähistada ka Tallinna 5000. aastapäeva.
Tallinn puhkes mõnesaja aastaga õide
Linna esimeste rajajate seas olid loomulikult eestlased.
Ka lähimad aastad pärast Valdemari tulekut on ajaloo jaoks veel üks suur valge laik. Mida siin tegema hakati? Teame Läti Henriku kroonikast, et lammutati vana linnus ja hakati ehitama uut. Aga mida veel ehitati? Tähelepanu väärib, et Tallinnas hakati lööma münte. See näitab, et kavas oli lisaks kindlustatud linnusele rajada ka linn.
Kolonistid tõid lisaks esemetele ja tarbeasjadele kaasa ka oma hoonestuskultuuri. Samas olid linna esimeste asukate ja ehitajate seas ka eestlased, kes säilitasid kohaliku koloriidi. Rahvuslikku vaenu ja rõhumist, nagu tekkis ajaloos palju hiljem, siis veel ei tuntud. Oli vastuolu ristiusu ja paganluse ning seisuste vahel. Väga lühikese aja, paari inimpõlve jooksul tekkis uus linn paika, mis praegu kannab vanalinna nime. Aastaks 1300 oli linn juba ümbritsetud linnamüüriga. Erakordselt kiire kasv näitab, et toona olid inimestel üsna suured majanduslikud võimalused. Euroopa asutusloos oli see väga põnev aeg, mil tekkis kümneid ja kümneid linnu. Tallinn oli üks nendest, mis erinevalt mõnest teisest osutus ka elujõuliseks ja puhkes õide.
