“Elus ja maadluses ei tule midagi lihtsalt, tööd peab tegema.”

Epp Mäe, maadleja
VIDEO! Kuuskemaa näitab vanalinna häbiplekke (0)
18. mai 2020
Kuvatõmmis

Kui tavaliselt on Jüri Kuuskemaa näidanud vanalinnas seda, mis on väärikas ja kaunis, siis seekord on asjad teistmoodi. "Täna tahan ma teie tähelepanu pöörata sellele, mis on vanalinnas labast, häirivat, segavat, vääritut," rääkis Kuuskemaa saates "Tallinna panoraam".

 

Pole kahtlust, et vanalinna südameks on raekoda ja võiks arvata, et selle ümbrus on kõik klanitud ja laitmatus korras, aga otse raekoja nurga taga on hoonete plokk, millest ühele on närviliselt soditud igasugu kriksadulle. Majal on ilus renessanss-stiilis portaal ja barokkstiilis aknaraamistused puidust ja uks on klassitsistlikus stiilis täiesti väljapeetud, kuid hämmastama panevalt on hoone uks ja seinad täiesti ära soditud. Kuuskemaa sõnul on raske mõista, kuidas kellelgi üldse niisugused ideed tekivad.

“Kummalisel kombel, need noored, kes tahavad ennast niimoodi teostada sellise tänavakunsti vahendusel, millegipärast kardavad päevavalgust ja lõbutsevad reeglina öösiti,” täheldas Kuuskemaa. “Õigupoolest politseil on ju antud korraldus, et sellised seintemäärijad tuleks kinni võtta ja neid tuleks trahvida. Ilmselt on see seotud põnevusega: kui ma lähen ja võõpan, kas ma jään vahele või ei jää?” rääkis ta.

Kuuskemaa kõneles, et üks valdkond, millega vanalinnas ja ka raekoja platsil alailma kokku puututakse, on akustiline terror. Tema sõnul on vanalinnas tehtav muusika alatihti liiga vali sellise väärika koha jaoks ning kõige hullem on lugu erinevate festivalidega, mis vanalinnas toimuvad. Avaliku korra eeskirjades on üks punkt, et lõbustusasutuste muusika ei tohi välja kosta tänavale. “Väga kahju on sellest, et meie levimuusikud on sellisel arvamusel, et muusika peab olema väga vali,” nentis Kuuskemaa.

Veel tõi Kuuskemaa probleemikohana välja suveniiripoodide rohkuse. “Iseenesest suveniiride vastu ei peaks midagi olema, aga suur osa nendest suveniiridest ei ole ei Eesti ega Tallinna-pärased,” ütles ta. “Mõned poed on laus merevaiku täis, mis on toodud valdavalt Leedust ja Kaliningradi oblastist. On ka väga palju matrjoškasid ja üks luksuslikumaid ja kitšilikumaid asju on need Fabergé munade jäljendused. Kui vaadata enamikku meie suveniiripoode, siis võib jääda mulje et me oleme kuskil Rjasanis või Nišni Novgorodis,” tundis Kuuskemaa muret.

Huvitav juhtum oli mõni aeg tagasi Lühikeses jalas. Adamson-Ericu muuseumi tagaseinas oli üks järjekordne soperdis, kuid see värviti üle. Siis aga tekkis sinna uus natüürmordi pilt ja küsimus: “kas nüüd on kunst?”. Kuuskemaa arvates võiks seinte maalimise ambitsiooniga inimene leida tellija, nagu praegu Tartus ja ka Tallinnas mõnede suurte hoonete juures otsitakse, ja teha tõelist tänavakunsti. Selline suhtumine, et mina võin maalida kuhu iganes, on aga siiski vastuolus meie kõige elementaarsemate käitumisreeglitega, rääkis ta.

Veel tõi Kuuskemaa esile pisikleepsude reostuse probleemi. On arusaadav, et meil kõigil on enesejäädvustamise soov, aga sellised vahendid ei tundu eriti õilsad ja esteetilised olevat ja linn ei jõua neid korras pidada. “Küsimus on jällegi kultuuri ja tsiviliseerituse tasemes ja minul on piinlik, et me ei ole jõudnud linlikule tsivilisatsioonile. Mul on lihtsalt häbi,” ütles Kuuskemaa.

Siiski rõõmsamal noodil lõpetades julgustab Kuuskemaa mitte tähelepanu pöörama koledale kribu-krabule ja vaatama üles, rikkumatult väärika poole, siis rahuneb hing ja saame tunda rõõmu, kui tore, ilus ja väärikas meie vanalinn on.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.