Kuidas kodusõpe lastele tegelikult mõjus? Kas hinded läksid halvemaks või said mõned lapsed õppimiseks indu juurde? "Viisime kahe kuuga ellu unistused, mida pidime saavutama alles 15 aasta pärast," lausus SA Innove Rajaleidja Harjumaa piirkonna juht Urve Sellenberg.
Kui meediast on sageli jäänud mulje, et lapsevanemad kipuvad kodus võsukeste õpetamisega hulluks minema ning lapsed mängivad õppimise asemel arvutimänge, siis tegelikult paljastas koroonaaeg mõndagi üllatavat. Paljud lapsed suutsid kodus õppides hoopis paremini keskenduda. Seda kinnitas ka Sellenberg. “Paljud lapsed, kellel koolis oli enne raske, hinded jäid 2-3 vahele, puudus õpimotivatsioon, kogesid nüüd edu,” rääkis ta. “Nad said õppida rahulikult omas tempos õpetaja, abiõpetaja või vanemaga koos, ja nende hinded muutusid oluliselt paremaks.”
Sellenbergi hinnangul oli kõige parem see, et vanemad ja õpetajad said lastele individuaalselt läheneda. “Praegu kavandatav haridusstrateegia seadis eesmärgi, et aastaks 2035 peab haridus arvestama iga õpilase isikupäraga, muutes õppimise hästi personaalseks. Selleks ajaks pidid olema eri ained integreeritud ning õpilaste digioskused heal tasemel. Nüüd, eriolukorras, jõudsime me sinna sisuliselt kolme nädalaga.”
Sellenberg ütles, et distantsõppe ajal sai kasutada ka rohkem kujundavat hindamist, mis on individuaalse lähenemise üks alustalasid. “Me oleme kasvanud konkureerivas ühiskonnas ja see hinnetega konkureerimine on pikka aega meiega olnud,” nentis Sellenberg. “Inimeste hoiakud muutuvadki ju väga aeglaselt. Minu isiklik arvamus on, et kujundav hindamine on individuaalne lähenemine – meil on nii palju erilisi lapsi, me kõik oleme erilised ja vajame individuaalset tagasisidet. See aitab teha korrektiives oma mõtetes, hoiakutes ja väärtustes. Hinne viis või kolm on lihtsalt number.”
“Arvestades seda, et koolid sattusid sellesse olukorda väga järsku, praktiliselt päevapealt, siis see, kuidas selles olukorras on toime tuldud on olnud imetlusväärne,” ütles haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Kristi Vinter-Nemvalts. “Kui distantsõppe alguses olid tehnilised küsimused väga aktuaalsed, sest meie süsteemid ei olnud harjunud sellise koormusega, siis mida aeg edasi, seda paremaks protsess muutus. Kui anda sellele kõigele hinnangut, siis koolid ja õpetajad on olnud väga tublid,” rääkis ta saates “Tallinna panoraam”.
Aja planeerimine ja kord enda käes
Reaalkooli 9a klassi õpilasele Mihkel Ratassepale, kel ka varem õppimisega probleeme polnud, koduõpe meeldis. “Keeruline oli ehk alguses, kui süsteem oli uus ja tuli aru saada, kuidas see kõik töötab,” selgitas ta. “Alguses oli ülesandeid natuke raske kätte saada, tekkis väike segadus, aga kui kõik tööle hakkas, siis oli lihtne. Mulle e-õpe isegi sobis, ainus probleem oli, et ei saanud välja ja pidi kodus passima. Aga õppimine iseenesest polnud raske. Mulle just meeldis see, et meil vähemalt ei pidanud täpselt tunniplaani järgi koolitöid tegema, et näiteks kell kaheksa peab seda ja seda tegema. Tihti andsid õpetajad lihtsalt ülesanded kätte, mis tuli ära teha. Tavaliselt sai hommikul kauem magada ja tänu sellele ka oma päeva rohkem planeerida.”
Raskustest sai Ratassepa klass õpetajate abiga üle. “Kui meil tekkis mingite ülesannetega probleeme, andsime klassijuhatajale kohe teada, siis hakati sellega tegelema ja infot andma,” rääkis ta. “Eraldi õpetajatega sai ka kokku lepitud, matemaatikas näiteks tegime Facebooki grupi, kus sai kiiremini informatsiooni vahetada.”
Samas oli õpilasi, kes ei kohanenudki koduõppega. “Koolid leidsid siis ikkagi lahenduse, lubades lapsel tulla üksinda koolimajja, et õpetaja saaks teda niiviisi toetada,” lausus Sellenberg. “Oli aga ka lapsi, kes koolis olid väga edukad – viielised, hästi taibukad ja kiired –, kuid kelle tahet õppida põhikooli lõpueksamite ärajäämine oluliselt langetas.”
Südalinna kooli õppealajuhataja Monika Ellakvere nentis, et õpilased ongi erinevad. “Osa õpilasi on väga motiveeritud ka iseseisvalt enda tegevusi juhtima,” lausus ta. “Ja samas on muidugi ka neid, kes olukorras, kus igapäevast regulaarset rutiini ei ole, kipuvad ära vajuma.”
Mahajääjaid aitavad õpetajad nüüd koolis
Nõmme põhikooli koolipsühholoog Rene Kolon ütles, et nii mõnelgi lapsel, kellel muidu pole koolis probleeme, on kodus, kus lisandub enesedistsipliini ja ajaplaneerimise osa, olnud raskem kui tavaliselt. “Aga neid ei ole väga palju ja üldiselt on õpetajad suutnud need probleemid lahendada,” ütles ta ja lisas, et kui lapsel on kodune tugi olemas, siis on kõik probleemid lahendatavad.
“Oli ka lapsi, kellele meeldis omaette õppimine ja tulemused läksid paremaks – see olukord mõjus igatepidi, kõik variandid olid olemas: osal läks paremaks, osal jäi samaks, osal läks halvemaks,” ütles Kolon.
Sellenberg ütles, et kindlasti oli väga keeruline ja raske aeg hariduslike erivajadustega õpilaste jaoks. “Kui tugispetsialistide abi ei olnud nii hästi tuntav, muutusid keeruliseks peresuhted, lapse õpetamisega toimetulek ning töö- ja koduse elu planeerimine,” rääkis ta. “Kõige keerulisem oligi vast selle n-ö süsteemi loomine kodudes, et see toimiks ning kõik peaksid reeglitest ja kokkulepetest kinni. Seal, kus asjad nii hästi ei läinud, oli väga palju depressiooni ja muret.”
Ka Kolon kinnitas, et kõige raskem oli peredel, kus lastel puudub harjumus iseseisvalt õppida. “E-õpe nõuab küllaltki palju enesedistsipliini ja aja planeerimist – kui ei ole sellega harjunud, siis on alguses raske,” tõdes ta. “Niikaua kui on kõrval vanem või keegi teine, kellega nõu pidada või kes on toeks, saab asjad korda. Kui aga vanem käib tööl ja lapsel ei ole oskusi, kuidas õppekeskkondades toimetada, algavad probleemid.”
Tallinna haridusameti hariduskorralduse osakonna juhataja Marika Pettai ütles, et haridusamet uurib igal nädalal laste kohta, kes ei õpi. Teavet mahajäänute ja personaalset toetust vajavate õpilaste kohta amet ei küsi. “Õppimisest kõrvale jäänud õpilaste hulk kriisi ajal oluliselt suurenenud ei ole,” mainis ta.
Nõmme põhikoolis töötab kaks koolipsühholoogi, kes olid kogu eriolukorra aja lastele vajadusel toeks. “Kaardistasime lapsed, kes õppida ei jõudnud,” ütles Kolon. “Võtsime ühendust Nõmme linnaosa sotsiaalosakonnaga ning andsime teada, kui mõni laps jäi kõrvale. Tehnilisi põhjusi, et pole arvutit või internetti, lastel polnud, pigem oli probleem ikka peresuhetes. Lapsed, kellel ei läinud distantsõpe võib-olla kõige paremini, käivad praegu koolis.”
Südalinna kooli klassijuhatajad on kogu aeg videosilla kaudu lastega ühendust hoidnud, ja seda, et õpilane koolist eemale jääks, pole eriti näha.
Südalinna kooli direktor Veiko Rohunurm ütles, et mõnd õpilast aitab nüüd see, kui ta saab kooli tulla ja oma asjad korda teha. Ellakvere selgitas, kuidas kool lapsi vajadusel järele aitab: “Kutsume kooli kuni neli last õpetaja juurde klassiruumi, koolimajas on pooleteisetunnised õppeplokid.”
Vanematel raske
Pääsküla kooli direktor Leena Saag ütles, et kokkuvõttes olid nii õpilased, õpetajad kui ka lapsevanemad väga tublid. “Loomulikult on alati lapsi, kes ei ole jõudnud teistega sammu pidada,” möönis ta. “Praegu tegelevad õpetajad isiklikult õpilastega, keda on vaja järele aidata. Meil on tehtud selle kohta graafik, et ühel korrusel ei oleks rohkem kui kümme last korraga.”
Samas on vanemate seast kuulda olnud ka nurinat. “Alguses e-tunde sama hästi kui ei toiminud, õpetajad ladusid e-kooli vaid ülesandeid,” kurtis üks neist. “Aga kuidas mina peaksin oma töö kõrvalt korraldama kahe lapse õppimist? Kui muidu meisterdab ka käsitöö- ja kunstitunnis lastega õpetaja, siis nüüd pandi mind ennast traati painutama ja korve punuma. Jäi mulje, et õpetajad oma tööd justkui ei teegi. Tegelikult oleks võinud anda tunde virtuaalselt, aga põhimõtteliselt sama skeemi järgi nagu koolis. Distantsõpe ei tähenda, et vanemad peavad õpetaja töö ära tegema. Loodame, et järgmise sarnase olukorra tekkides on õpetajad paremini valmis ise tunde andma.”
Reaalkooli 9. klassi õpilane Mihkel Ratassepp tunnistas samuti, et koolis käies saab õppetükid natuke kiiremini ja paremini tehtud. “Mina küll eelistaksin pigem koolis käia. Sest on asju, mida õpetaja saab sulle seal paremini seletada ja sa ei pea ise nii palju tööd tegema,” selgitas ta. “Kuna meie koolis on iseseisval tööl suur roll ja me oleme harjunud ise õppima, siis selle võrra oli muidugi lihtsam.”
Ellakvere ütles, et näiteks käsitöös, kus on kaks ainet koos, saab enamikku asju edukalt ka kodus teha. Kõik juhendmaterjalid pandi videotena üles ning näiteks kodunduses, kus õpitakse toidutegemist ja lauakatmist, saab ju kõiki asju kodus teha. Paljud lapsevanemad on aga ometi kurtnud, et eriolukorras oli keeruline olla korraga lapsevanem, pereema ja ka õpetaja. Just algklassilaste vanemad tundsid, et peavad olema pädevad kõikides ainetes ning õpetamise koormus kandus liiga palju neile üle. Kui aga õpetaja pani kogu juhendmaterjali üles, tegi videotunde ja haridustehnoloog koostas õpilastele pidevalt juhendeid, siis vanemal väga suurt kohustust õpetajaks hakata ei olnud. Selge on see, et ka tavaolukorras vajavad mõned lapsed koduses õppimises rohkem tuge, nende vanemad õpivad koos lastega ja kontrollivad tehtut, teised aga ei pea seda tegema.
Sellenberg ütles, et sügisel uuele viirusteajale vastu minnes on meil oskused ja teadmised olemas, et saaksime ka e-õppides hakkama.
Eriolukorra aegses e-õppes tuli ümber orienteeruda ka tundide korralduses. “Päris alguses toimusid meil tunnid ainult tunniplaani järgi kaks nädalat, aga edaspidi said õpilased kätte ülesanded pikemas vaates nii, et tunniplaan saaks täidetud,” selgitas Südalinna kooli õppealajuhataja Monika Ellakvere.
Nõmme põhikooli juht Ardi Paul ütles, et distantsõppe ajal ei saanud tunde korraldada nii, et kõik need toimuksid kindlal kellaajal tunniplaani järgi. “Alguses võtsime selle suuna, aga siis tegi tegelik elu korrektuuri. Võib-olla algasidki tunnid natuke hiljem ning jaotusid ühtlasemalt päeva peale, võib-olla ka tunni sisu ei olnud nii täpselt mõõdetud,” selgitas Paul. “Pigem läksid need pikemaks ja õpetajad olid avatud konsultatsioonideks. Meie kasutame E-kooli ja põhiline õppematerjal liikuski selle kaudu – sinna sai kõik vajalik üles pandud ja selle kaudu õpetajad juhendasid, panid ülesandeid ja teatasid, millal järgmine tund on ja millal tuleb seal kohal olla.”
Kolon ütles, et distantsõppe algus oli osale lastele raske, sest eri õpetajad eelistasid erinevaid e-õppe paiku. “Kõik need uued keskkonnad ja täitsa uus olukord pluss eriolukorra pinge ja kõik see ebakindlus peredes võimendasid probleeme.”
Ratassepp kirjeldas, et nende koolis käib näiteks kehalise kasvatuse arvestamine Endomondo äpiga. “Iga päev peame vähemalt 45 minutit ennast liigutama ning arhiveerima treeningud, näiteks jooksu või rattasõidu,” selgitas ta. “Ja siis mingi aja tagant tehtu õpetajale ülevaatamiseks saatma.”
Vinter-Nemvaltsi sõnul oli üleminuekuaaeg digitaalsele õppele kõigile keeruline. “Väljavaated on ühe või teise osas muidugi erinevad, sest õpetajad pidid õppima kasutama teistsuguseid meetodeid ja suhtluskanaleid, õppijate jaoks muutus iseseisev töö väga oluliseks ja nad ise oma aega hakkama juhtima. Lapsevanemate jaoks oli segadusttekitav laste töö kõrvalt toetamine. Raske on öelda, kellel oli rohkem väljakutseid, kellel vähem,” ütles ta.
Kõik sõltus kooli eripärast
Keeletunnid käivad Ratassepal Google Meetis. “Keeleõpetajad andsid ülesande ja kui meil oli tund, siis saime tehtut kontrollida,” rääkis ta. “Näiteks inglise keele õpetaja kasutas mitmeid variante, ka reaalajas otse suhtlemiseks. Eesti keeles oli ka nii, et saime materjali, teksti ja veebis vastasime.”
Sellenbergi sõnul on koolijuhid öelnud, et esimesed paar nädalat oli väga keeruline, kolmas nädal oli ülikeeruline ja siis hakkasid asjad lahenema, sest tekkis juba arusaam sellest, kuidas e-õpet korraldada. Koolijuhtidega distantsõppe veebinare läbi viiv Sellenberg lisas, et õpetajad hakkasid mõistma, kui palju on palju ja kui vähe on piisav – ehk õpimahtu hoomama.
Pettai hinnagul sõltus e-süsteemide kasutamine väga palju kooli eripärast ja õpetajate valmisolekust. Osa koole olid juba varem sellega tublisti tegelenud, kasutades eri keskkondi, ja nende toimetulek oli kindlasti parem, osa aga polnud sellega varem kuigi palju tegelenud. “Võib teha järelduse – ja see on ka ajakirjandusest läbi jooksnud –, et alguses pingutati üle, võeti kasutusele keskkondi, mida keegi teadis, aga edaspidi hakati seda rohkem koordineerima. Õpetajad hakkasid ka koostööd tegema, et lapsed toimetaksid kahes-kolmes eri keskkonnas, mitte rohkemates. Väljakutse oli seegi, et alati ei olnud ka õpetajatel kodus arvuteid vm vahendeid. Aga ajapikku need koolimajast saadi.”
Ühtse e-õppe platvormi loomiseks vaataks Pettai pigem haridusministeeriumi poole. “Kindlasti ei vaja seda mitte ainult Tallinn, vaid ka kõik teised Eestis,” märkis ta. “See on kindlasti suur ja kulukas ettevõtmine, oleme valmis andma oma sisendit selle vajaduse kohta andmetest, mis me kogusime. Arvan, et neid platvorme, mida valida, on palju. Kas me leiame kiiresti selle parima, mis on ühtviisi hea näiteks kehalise kasvatuse ja matemaatikatundide tegemiseks? Pigem tuleb ainete kaupa mingi erisus, sest tegelikult on eri keskkonnad, mida eri ainete raames kasutatakse.”
Pettai ütles, et võimaluste paljusus on pigem hea. “On mitmeid eri keskkondi,” tähendas ta. “Näiteks riigi loodud Opiqu süsteem, kus on kõik õpikud elektrooniliselt kättesaadavad, ja muud keskkonnad, mida on kasutatud Google’is või Moodle’is, kuni konkreetsete õpikeskkondadeni välja. Pigem peaks koolid kaardistama, mis on matemaatika õpetamiseks hea, mis on eesti keele õpetamiseks hea, mis on videotunni tegemiseks hea.”
“Oleme olnud selle eriolukorra ajal väga paljude koolidega kontaktis ja osadelt koolidelt on tulnud seda tagasisidet, et distantsõppel on omad plussid,” lausus Vinter-Nemvalts. “Osad koolid on öelnud, et nad hakkavad ka peale eriolukorra lõppemist distantsõppe elemente õppetöös kasutama ja neid häid võimalusi edasi arendama.”
Juunis võivad Tallinna koolid aktusi korraldada vanemateta
Aktusel võivad lisaks lõpetajaile ja õpetajaile osaleda ka vanemad, kui see toimub juuni asemel juulis.
Tallinna koolides ja lasteaedades saab tänavu lõpuaktusi korraldada piirangutega. “Oleme saanud rohkesti küsimusi lõpuaktuste korraldamise kohta ja arutasime seda meie koolijuhtidega,” lausus abilinnapea Vadim Belobrovtsev.
Kohtumisel jõudsid linn ja koolid üksmeelele, et juunis toimuvatel lõpuaktustel võib ruum olla maksimaalselt pooleldi täis, kuid seal ei tohi nagunii olla rohkem kui 50 inimest. Õues peetaval aktusel võib koos olla sada inimest. Mõlemal juhul tuleb jälgida 2+2 nõuet. Lõpuaktustel võivad juunis osaleda ainult lõpetajad ja õpetajad. Erandiks on hariduslike erivajadustega laste koolid, kus vanemad on aktustele lubatud ka juunis.
Juulikuu lõpuaktusel võib saal olla pooltäis, kuid seal ei tohi olla rohkem kui 500 inimest. Õues ei tohi inimeste arv ületada tuhandet, jätkuvalt kehtib 2+2 nõue. Aktusel võivad lisaks lõpetajaile ja õpetajaile osaleda ka vanemad. “Lasteaedade lõpupidudel kehtivad üldjuhul samad piirangud mis koolides,” lisas abilinnapea. “Juunis saavad lõpetamistel osaleda ainult ühe rühma lapsed ja lasteaiapere, juulis võivad osaleda ka lapsevanemad ja teised külalised.”
Põhikooli 9. klassi lõpueksameid sel aastal ei toimu, aga koolidel on õigus otsustada, kas korraldada üleminekueksam või lubada õpilastel esitada loovtöö. Koolide sisseastumiskatsed toimuvad valdavalt elektrooniliselt. Abiturientidele on sel aastal riigieksamitel osalemine vabatahtlik. Eesti keele kirjalik eksam on 29. mail, matemaatika kirjalik eksam 5. juunil.
“Kindlasti võis selline järsk üleminek ja uue õppevormiga harjumine mõjutada riigieksamiteks õppimise protsessi ja võib ka tulemusi mõjutada. Kõikidest lõpetajatest 18% on andnud teada, et soovivad riigieksamist või riigieksamitest loobuda,” ütles vinter-Nemvalts.
Lapsed jagavad koroonaajal muret kaamera ees, õpetajaid aitab nõustamiskeskus
“Õppimine on seotud koduse olukorraga. Isegi kui sa oled hea õpilane, on emotsionaalses ja pingelises olukorras keeruline õppida,” lausus Nõmme kooli psühholoog Rene Kolon.
Kolon ütles, et ka temale on ainult virtuaalkeskkonnas nõustamine uus ja õpetlik kogemus. “Kõik kanalid sai läbi katsetatud – kontakti loomine on virtuaalmaailmas natukene teistmoodi, ma ei ütleks, et see väga keeruline on, aga vajab kohanemist,” selgitas ta. “On lapsi, kes eelistavad näiteks oma muret jagada e-kirja teel, ja neid, kellele meeldib rääkida videokaamera ees. Kasvõi nii, et kaamera pilt on kinni ja ma kuulen ainult häält. Seda kõike saabki iga lapse puhul individuaalselt arvestada. Aga jah, see kogemus andis uusi vaateid, kuidas probleeme ja asju näha laiemast vaatenurgast.”
Kolon ütles, et laste probleemid ei seisne tavaliselt ainult ühes asjas. “Kõik on ju omavahel seotud, õppimine ka kliimaga, mis kodus on – isegi kui sa oled hea õpilane, siis emotsionaalses ja pingelises olukorras on keeruline õppida. See torkas silma eriti alguses, kui me ei teadnud veel, mis saama hakkab. Mida rahulikum on inimeste emotsionaalne tase ja meeleolu, seda paremini saavad nad asjadest aru.”
Distantsõppe tõttu kellelgi oluliselt raskemaks ei läinud, arvas Kolon. “Kellel oli enne probleeme, sellel need probleemid säilisid või võimendusid, aga teistel läks olukord paremaks,” leidis ta. “Distantsõppe ajal olid õpetajad hindamisel paindlikumad, võimalusi järelevastamiseks anti ka oluliselt rohkem, kõik, kes vähegi on soovinud, on saanud oma hindeid parandada. Oli olukordi, kus mõned õpilased ei hakanud oma asju õigeks ajaks tegema ja ei esitanud töid õigel ajal, aga tagamaid uurides selgus enamasti, et probleem oli just eri e-keskkondade rohkuses. Osa lapsi ei olnud nii suureks muutuseks valmis ning neid oli vaja etapihaaval e-võimaluste ja programmidega kurssi viia. Enamik tahaks küll koolis käia, aga üldiselt e-õpe lastele meeldib – ülesanded saab ju küllaltki kiiresti tehtud.”
Tallinna õppenõustamiskeskuse direktor Milena Pogdajeva nentis, et abi vajavad ka õpetajad. Selleks saavad koolid pöörduda otse nende spetsialisti poole.
“Meie meeskonnas töötavad eripedagoogid, logopeedid, psühholoogid, sotsiaalpedagoogid ja ekspertide meeskond otse koolidega,” lausus ta. “Praegu kohtume sageli Rajaleidja, linna haridusameti esindajate, koolide direktorite ja HEV koordinaatoritega, ning arutame põhjalikult, millised konkreetsed mured koolidel on ja mis abi nad vajavad. Nõu saab kas kohtudes või Zoomi/Skype’i teel – me aitame ja vastavalt vajadusele töötame õpilastega. Ja kui õpetajal on abi vaja, siis aitame.” Pogdajeva ütles, et tööd polegi oluliselt rohkem kui tavaolukorras. “Olukord on raskem võib-olla ja on vaja lihtsalt rohkem toetada,” sõnas ta. “Rohkem on vaja rääkida õpetajatega, kellel on stress! Võib-olla see on teistmoodi, et n-ö tavaajal ei ole õpetajatel nii palju probleeme.”
