"Meil on lapsi, kes ei talu puudutusi, sest neid on löödud," räägib lastekaitsepäeva puhul kurbadest lugudest Tallinna laste turvakodu juht Tiina Simson, kelle sõnul on tänapäeva probleem ka see, et lapsed peavad kandma täiskasvanu koormat. "Ei ole lapse ülesanne otsida isale tööd, emale meest ega muretseda arvete pärast," lausub ta.

Simson rõhutas, et peresisene vägivald võib olla nii füüsiline kui ka emotsionaalne. “Füüsilise vägivalla puhul on muutunud löömisvahendid: ei ole enam mitte ainult vits, rihm, vaid ka lokitangid, arvuti juhtmed. Füüsiline vägivald näitab tavaliselt vanemate jõuetust või oskamatust lahendada olukordi rahulikult. Meil on olnud ka lapsi, kes ei talu puudutusi, sest tavaliselt on neid löödud.”

Üks muresid on Simsoni sõnul ka kärgpered ehk “minu, sinu ja meie laps”. “Kärgperes võib juhtuda, et lastel tehakse vahet. Lapsed tajuvad seda väga hästi, neil tekitavad käitumisprobleemid ja järgmine etapp võib olla turvakodu,” ütles ta ja lisas, et raske on vestelda vanematega, kes ei väärtusta oma lapsi ja näevad neid vaid probleemide tekitajatena.

Samas võivad lapsed olla oma vanemate pärast mures, lastel lasub liiga suurem koorem. “Turvakodudes lapsed tihti muretsevad oma vanemate pärast, kas nad ikka tulevad toime,” rääkis Simson. “Sageli on lapsed need, kes muretsevad oma vanemate pärast rohkem kui peaks, ja lapsele on pandud täiskasvanu ülesanded. Ei ole lapse ülesanne otsida kuulutuste seast oma vanemale tööd või tuletada vanemale meelde, millal ta peab arveid maksma või arstile minema. Üks laps otsis isegi emale meest, et emal lihtsam oleks.”

Liiga kiiresti suureks

Tallinna perekeskuse sotsiaaltöötaja-koordinaator Tuuli Mõistlik ütles samuti, et praegusel ajal kiirustatakse lapsi liialt täiskasvanute maailmaga tagant. “Lapse küpsemine võtab aega ja selle aja jooksul peaks ta saama palju turvalisi kogemusi, millest õppida,” selgitas ta. “Laps vajab tänapäeval kaitset ja pelgupaika kiirustamise, pealiskaudsuse, reklaami- ja meelelahutusmaailma pealesurutavate ahvatluste, mitte-eakohaste kiusatuste ja lihtsalt rumaluse eest. Laps vajab tuge ning jätkusuutlikku väärtussüsteemi, et ta saaks rahulikult kasvada, kuni suudab ise otsustada hea ja halva, õige ja vale üle.”

Simson ütles, et lapse roll on olla laps ja vanema ülesanne on pakkuda talle turvalist ja arendavat keskkonda. “Lapse maailm on täis igapäevaseid muutusi, ja et nendega toime tulla, on vaja vanemat, kes selgitab, julgustab ja on lapse jaoks olemas, et KOOS ületada raskusi,” rõhutas turvakodu juht. “Laps peab tundma, et temast hoolitakse ja et tal on vanem, kellele saab oma muret kurta. Täiskasvanule võivad tunduda lapse mured tühised, kuid lapsele on need suured ja neisse tuleb suhtuda tõsiselt. Ja kes siis veel kaitseb oma last kui mitte oma vanem!”

Näiteks pidi keskus tegelema lapsega, kes jäigi kahe pere vahel pendeldades üksi. “Teismeline tüdruk sattus turvakodusse enesetapumõtetega,” kirjeldas Simson. “Tema ema-isa olid lahus elanud juba kümme aastat, mõlemal uus pere ja uued lapsed. Tüdruk elas kohtuotsuse põhjal kaks nädalat ema juures ja kaks nädalat isa juures. Isa juures oli natuke rahulikum ja läbisaamine kasuemaga algul hea. Ema juures oli ka hea, kuid ema uus mees oli väga impulsiivne, iial ei teadnud, missugune tuju tal on ja kas on mõistlikum istuda enda toas. Kui sellel mehel oli tuju hea, siis külastati kaubanduskeskusi, osteti väga kalleid asju, sõideti ringi. Kui aga tuju oli halb, siis toimus ema süüdistamine, lõhuti asju ja mees isegi lõi ema.”

Lapse pärisisa õpetas tütart, et ohu korral tuleb helistada politseisse ja lapse telefonis oli 112 esimesel kohal. “Teismeeas tekkisid tüdrukul probleemid, ema saatis tütre siis päriselt isa juurde,” lausus Simson. “Esialgu oli seal enam-vähem, kuid mingil ajal tekkisid probleemid kodukorrast kinni pidamisega ning siis saatis isa lapse ema juurde tagasi. Vanemad süüdistasid teineteist ja lõpuks sattus laps turvakodusse. Mitte kumbki pere ei olnud nõus teda enda juurde võtma, kuigi mõlemad pered tulid majanduslikult hästi toime.”

Eelmisel õppeaastal pääses neiu õpilaskoduga kooli Tallinnast eemal ning iga veerandiga muutus tema õppimine paremaks. “Keskkond oli stabiilne, mis andis kindlustunde, ja koolivaheaegadel on laps ema juures,” mainis Simson.

Mõistlik sõnas, et kahjuks on nii füüsiliselt kui ka vaimselt üksi jäänud laps erinevate ning sageli mitte heatahtlike huvidega täiskasvanute meelevallas. “Kommionu on selge ja selgelt taunitud teema, kõik me saame aru, et see on vale ja halb, kuid palju on ka varjatud alatust ja kurjust – arvutimängumaailmas, ostukeskkondades, Youtube’is,” sõnas ta. “Armastav ema võib olla lapsega samas toas, kui samal ajal tegelikult last interneti vahendusel kõige jõhkramalt rünnatakse.

See on tervet ühiskonda puudutav küsimus: mida teha, et kasvatada uutest põlvkondadest iseseisva mõtlemisega, terveid ja otsustusvõimelisi inimesi, kes viivad edasi väärtusi, mis teevad inimeste elu loomulikumaks ja helgemaks. Inimesi, kes ei vaja põgenemiseks narkootikume ega alkoholi, rumalat tarbimishullust, kes tahaksid ise luua peret ja saada lapsi, sest see on nende jaoks loomulik ja õige, kuna nad on ise kogenud turvalist ja armastusest täidetud lapsepõlve.”

Simson ütles, et Eesti tugisüsteemid on päris head, kuid väga tähtis on varajane märkamine – näiteks koolitused vanematele, mis õpetavad, kuidas toime tulla ja kuidas suhelda lastega. “Laste kasvatamise põhimõtted on muutunud,” tõdes ta. “Mõne juhtumi puhul tahaks nii väga, et meie kohtusüsteem teeks otsuse kiiremini ja lapse elukorraldus saaks uue suuna. Teinekord on jällegi hea meel, et antakse aega, sest kõik küsimused, mis puudutavad lapse elukorraldust, on väga tõsised ning vajavad kaalumist.”

Hooletusse jätmine ja tülid

Simson loetles põhjuseid, miks lapsed turvakodusse satuvad. “Näiteks on vanemad sõltlased ja laps või lapsed on jäetud hooletusse,” ütles ta. “Tavaliselt on selline pere juba pikemat aega lastekaitse vaateväljas ning on pakutud mitmeid teenuseid, kuid olukord ei ole paranenud.”
Lapsed vajavad abi ka siis, kui näiteks vanema ja lapse vahel on tekkinud konflikt, kutsutakse politsei ja politsei toob lapse turvakodusse. Või on vanem vaimselt ebastabiilne ja lapsel pole kodus turvaline.

“Noorukid tulevad ka ise ja kurdavad, et kodus on vägivaldne ema või isa, või politsei toob lasteaeda “unustatud” lapse või hulkuma läinud nooruki,” ütles Simson. “Või tuleb vanem koos oma lapsega ja teatab – me ei tule temaga enam toime, tehku meie tema laps korda. Meie esmane ülesanne on alati pere lepitamine, vanemate ja laste toetamine. Kindlasti on see tõsine mõttekoht ka vanematele, kui laps satub turvakodusse, ning tihti vajavad vanemad ise abi. 80 lapse ringis läheb alati koju tagasi. Kuid raskematel juhtumitel otsib lastekaitse teisi võimalusi, kus oleks tagatud lapse kasvamiseks stabiilne, arendav ja turvaline keskkond.”

Tallinnas on kaks turvakodu – Lilleküla ja Männi – 3-18-aastastele lastele. Tavaliselt on aastas ühes turvakodus teenusel umbes sada last.

Paljulapselised pered tulevad paremini toime

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti lastekaitse peaspetsialist Kätlin Kuznetsov ütles, et paljulapselistes peredes on vanemlikud oskused paranenud ja tänu lastekasvatamise kogemusele saavad need üldjuhul üsna hästi hakkama. “Nukrasse nurka jäävad pigem üksi last kasvatavad vanemad, kellel puudub toetav võrgustik,” ütles ta. “Üksikvanemaid on rohkem, sest peremudel on muutunud – kui vanasti oli lahkuminek häbiplekk, siis tänapäeval see enam nii ei ole.”

Lastekaitse on Kuznetsovi kinnitusel üks osa kogu lapse võrgustikust, kuhu kuuluvad kõik, kes lapsega kokku puutuvad – alates vanematest, lasteaiast ja koolist pere lähikonna ja perearstini. “Lastekaitsetöötaja on nagu hunt Kriimsilm, kes on lepitaja ja suunaja rollis ning võib mõne pere jaoks tunduda ka karistaja rollis olevat,” rääkis ta. “Eelkõige on ta lastekaitsetöötaja, kes esindab lapse heaolu.”
Kuznetsov nentis, et tänapäeval on paljud vanemad kimpus oma aktiivsus-tähelepanuhäirega lapse kasvatamisega, nad tunnevad end seetõttu kurnatult ja arvavad, et lapsel on midagi viga. “Üha rohkem saan kirju vanematelt, kes tahavad osaleda vanemlike oskuste koolitusel,” kirjeldas ta siiski positiivset trendi.

Kust saab hädas olev laps abi?

• Tallinna perekeskus aadressil Asula 11 aitab vanemaid nende elus tekkinud probleemide puhul, et nad ise suudaksid lapsele turvalist ja kaitsvat elu pakkuda.

• Keskus pakub psühholoogilist nõustamist nii lastele kui ka peredele, koolitusi vanematele, tugiisikuid lastele ja puudega lastele, võimalust veeta aega päevakeskuses ja lepitust lahku läinud vanematele. Telefon 655 6970.

• Sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefon 116 111 on avatud ööpäev läbi. Sinna võib helistada nt laste ja noorte omavaheliste tülide ja probleemide pärast kodus või koolis, kiusamise, väärkohtlemise, koduvägivalla ja hooletusse jätmise pärast. Helistada võivad nii lapsed ise kui ka täiskasvanud – lapsevanemad, sugulased, spetsialistid, naabrid, sõbrad, tuttavad. Aga ka kõik teised, kellel on vaja laste teemadel nõuannet. Info http://www.lasteabi.ee/