Maailma meedias kirjutatakse aeg-ajalt, et inimeste vahetust suhtlemisest ilma ekraanideta on saanud eliittoode. "Me pole piisavalt küpsed või arenenud inimkonna või liigina, et sotsiaalmeediat kasutada - meie aju lihtsalt ei ole selleks veel valmis," kommenteerib ekraanide ees aja veetmisega seotud muresid ettevõtja ja endine IT-minister Kaimar Karu.

Näiteks üks põhjalikumaid käsitlusi on ilmunud The New York Timesis avaldatud artiklis, et digiteenuste tarbimine on märk vaesusest.  Eesti IT-tiigri kontekstis mõjub see väide bensiini viskamisena tulle. Kas me nüüd pingutame ehitada vaeste ühiskonda? 

“Mitte ainult ekraanid ise ei ole tootmise mõttes odavad, aga need muudavad kõik odavaks,” väidetakse kirjutises. “Kõik kohad, kuhu neid üles seatakse – klassid, haiglad, lennujaamad, restoranid – saavad nende abil oma kulusid kärpida.”

Rikkad on aga üles kasvanud või kasvatatud ekraanide pelguses. Nende lapsed mängivad klotsidega ja tehnoloogiavabad erakoolid õitsevad.

Vaid vaesed ostavad kaupu nutiseadmega

Te olete vaene, kui arst konsulteerib teid veebis, ja mitte isiklikult. Vaene, kui teie lapsed õpivad veebis, aga mitte õpetajate juures. Vaene, kui ostate kaupu nutiseadmega, mitte kesklinna kaunist kauplusest. Toidu koju tellimise asemel eelistavad rikkad vanamoodsaid juhendajaid, isiklikke treenereid ja kokki.

Ent artikli autor Nelly Bowlers läheb kaugemale ja nendib, et toimub inimsuhete luksuslikustumine.

Kui teid teenindavad elavad inimene või teil on võimalus nendega suhelda, siis olete tõenäoliselt uue eliidi esindaja, kelle luksuslik tarbimine seisneb digiteenustest loobumises inimsuhete kasuks. Vaesed ostavad iPhone’i järelmaksuga, rikkad aga keelduvad nutitelefonidest. Vaesed püüavad teha nii, et nende lapsed õpiks arvutitarkusi, rikkad aga panevad oma pärijad erakoolidesse, kus õppimine põhineb inimestega suhtlemisel ja raamatutel. Suhtlemine inimestega otse, päevad ilma telefonita, loobumine suhtlusmeediast ja e-posti puudumine on muutunud staatuse sümboliks. Kõik see viib huvitava reaalsuseni: inimkontakt muutub eliittooteks. Vaeste ellu tuleb üha enam ekraane, kuid samavõrra kaovad need rikaste elust. Mida rikkam te olete, seda rohkem kulutate sellele, et jääda märkamatuks.

Selle kirjutise taustal võiks öelda, et Eestis vastaksid kõige enam uue eliidi kriteeriumitele kusagil külas elavad vanemaealised tädi Maali ja onu Heino – kuigi personaaltreenerid ja kokad neil muidugi puuduvad. 

Nutitelefonist ega internetist on nad vaid kuulnud. Uudised tulevad raadiost – ja ainsalt ekraanislt paljude pensionäride kodudes ehk TVst ja Aktuaalsest Kaamerast. Päris kindlasti ei telli nad poest kaupa kulleriga. Tõsi – erinevalt eliidist elavad nad vaeselt. Kuid neil leidub veel üks ühisosa ekraane ja sotsiaalmeedia võrgustikke pigem pelgava eliidiga. Nende aju pole kurnatud tarbetu ja valdavalt ju ebavajaliku infovooga. Üldse näevad nad maailma nutihoolikutest tervema pilguga.

“Küsimus on selles, kas me läheneme tehnoloogia kasutusele kuidagi pragmaatiliselt, või mitte,” märkis Nelly Bowlersi artikli kommentaariks endine IT-minister Kaimar Karu. 

“Võõrandutakse tehnoloogiatest siis, kui me võtame sageli mitmeid uusi tehnoloogiaid kasutusele, aga nende kasutegur on ebaselge, või kasutuselevõtt on vaid entusiasmipõhine, et väga vahva, väga vahva. Ja me ei mõtle, kuidas see uus tehnoloogia sobitub varasemate süsteemidega. Milline on selle mõju inimesele. Sotsiaalmeedia on samuti üks näide sellest, kuidas väga paljud inimesed sellega tegelevad, aga mille tulemusena tekib liiga palju süsteeme, mis lõpuks tavalisel või keskmisel inimesel kasvavad üle pea.”

Edasi ongi nii, et vaesemad jäävad võrku edasi siplema – samas ostes enesele rohkem ja uuemaid ekraane. Rikkamad aga püüavad end sellest eemaldada. Nad tajuvad kõikvõimalikke IT-lahendusi kas koormavate ja/või nende jaoks ebaotstarbekatena. Lisaks on Kaimar Karu sõnul paljudel sotsiaalmeedias mitte osalejatel liiga palju tegemist inimeste vahelise otsesuhtlusega. Seega ei tunne nad end millestki ilma jäänuna.  

Kaimar Karu sõnul on globaliseeruv maailm kõigi erisustega paljude jaoks segadust tekitav. Hästi palju uut tuleb, hästi palju harjumatut, hästi palju sellist, mis ei klapi varasema maailmapildiga. Või ei klapi sellega, kuidas on maailma toimimisest aru saadud.

Suhtlusvõrgustik kui pelgupaik

“See on keeruline, õppida tuleb hästi kiirelt. Ja inimesed pole sellega harjunud. Ja tekibki pendli efekt. Kõik on ühest servast justnagu peopesal, kõik on kätte saadav, kõik kogu aeg muutub. Pendli teises servas aga tahaks inimene kõike seda, mis oli vanasti, mida me hästi tunneme. Kõike seda, mis varem on töötanud, või töötas.” 

Kaimar Karu sõnul avaldub sotsiaalvõrgustike kasutamises teisalt mingit laadi eskapismi vorm.

“Sa võrdled oma igapäevaelu teiste kureeritud eludega. Ühelt poolt on see meeldiv, sest sa näed palju ilusat toimumas, või ilusaid asju, teisalt on see depressiooni tekitav, sest teistel on justnagu kõik ilus ja hea, aga sinul on igapäevased mured ka. Kummaline positiivse-negatiivse suhe, mis ma eeldan, ajukeemias mõjub sarnaselt, et reageerid nagu kartulikrõpsudele: tead küll et pole sinu tervisele head aga kuigi pead raputad, oled ikka sunnitud neid uuesti rabama. Ehk siis sotsiaalvõrgustikku sukelduma.”

Rikastel pole muidugi motiivi ennast kellegagi sotsiaalvõrgustikus võrrelda. Ja nad ei saagi, sest nende sarnased ju seal ei asugi.

Teisalt ei paikne rikkad ka sotsiaalvõrgustike “koobastes” – nõnda nimetab Kaimar Karu gruppe, keda ühendavad vaated elule ja usk lihtsatesse lahendustesse. 

“Kui leiad grupi, kus muretsetakse samade asja üle, mis sina, siis see on ühtlasi nagu narkootikum. See tekitab sellise mõnusa tunde. Kuuluvuse tunde. Kui globaliseerumine ja laialikasvamine on kuuluvust vähendanud, nii nüüd tekib uus kuuluvus. Turvatunne on positiivne, aga negatiivne on see kõlakamber või kajakamber, mis tekib. Järjest erisused võimenduvad: minu “koopa” inimesed on head, aga teise “koopa” inimesed a priori  halvad, sest nad pole minu inimesed.”   

“Me pole piisavalt küpsed või arenenud inimkonna või liigina, et sotsiaalmeediat kasutada – meie aju lihtsalt ei ole selleks valmis,” resümeeris Kaimar Karu. 

Õnnelikud on muidugi, kes seda mõistavad

NYT kirjutise taustal võiks veel öelda, et ärgu vaesemad proovigugi end ekraanide seast välja murda. Kogu sõprus- või tutvuskond tarbib ju ekraane edasi. Rikaste klubisse ekraanidest loobumise abil ikkagi ju ei võeta. Samas omasugustega kaotad samuti kontakti. 

Kuivõrd võiks aga paika pidada väide, et mida rohkem ekraanidega kokku puutume, seda vaesemad oleme?

“Sellises käsitluses on parasjagu liialdust – digilahendustest me enda elu elades ei pääse, ja hoopis muudel põhjustel kui vaesus,” leidis Eesti vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise võrgustiku juht Kärt Mere. “Samas noored suhtlevadki peamiselt ainult internetis – istuvad lastelaagris pingi peal reas, kõigil telefonid ees, ja kui siis küsid, miks te omavahel ei suhtle, siis öeldakse, et aga me ju suhtlemegi omavahel.”

Hariduslikku kihistumist Eestis veel ei ole

Kärt Mere möönab, et kallis või uus telefon on laste jaoks staatuse sümbol. “Aga kust see tuleb? See tuleb meilt endilt. Me oleme ise samasugused. Me ise oleme see kompass.”

Mõned pered kulutavad samas sageli mõttetult palju nutiseadmele – eriti kahju, kui see raha tuleb millegi olulisema arvelt. “Saatke laps suveks tööle, las ta teenib endale selle raha,” kõlab Kärt Mere kirik-keset-küla soovitus, kuidas ekraanide taustal välja kujunevat eluvõõrust ravida.

Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professori Tõnis Allik mõtiskles ekraanide rohkuse ja hariduse vahekorrast. Tema sõnul paistab ekraanivabadus ja hariduslik kihistumine eriti silma Inglismaa klassiühiskonna taustal. Eraharidus kuni Oxfordi ja Cambridge´i ülikoolideni välja põhinebki ekraanivabadusel ehk privaatsel, näost näkku suhtlemisel.

Vaatamata ekraanide pealetungile ei ole tema sõnul Eestis, võrreldes suuremate riikidega siiski massiharidust välja kujunenud. Hariduslikku kihistumist, eliit versus vaesed, ei ole meil tekkinud. See on tema arvates muidugi suurepärane – mööndustega võivad Eestiski teatavas mõttes kõik endale omandada eliithariduse. “Kui meil asub psühholoogiat õppima korraga ehk 60, siis kasvõi Leuveni ülikoolis mitu tuhat tudengit.”  

“Kes on rikkad, saavadki kõike rohkem, ka paremat haridust, või näiteks arsti või psühholoogi abi,” võttis ta kokku.